· Konkurents - Punavetikas ja pruunvetikas konkureerivad valguse pärast · Parasitism Paeluss elutseb ahvena kõhus Energia liikumine toitumistasemetel ökosüsteemis · Tootjad ehk produtsendid on oja-haneputked, harilik kuuskhein, jõgitakjad, puna- ja pruunvetikad, jõeplankton, räniplankton · Teisesed tarbijad · Esmased tarbijad ehk ehk karnivoorid on herbivoorid on viidikas, rullikulised, kakandilised, latikas, meri- ja hiromiidid, vesitigu jõeforell, vimb, turb, teib, linask, rooshärg, tipp- viidikas, merisiig, harjus, kootvähk, karpvähk, jõevähk, süda- ja lamekarp Ökopüramiid Saarmas Haug
kehaga. Suur ümar pea esimese rindmikulüliga kokku kasvanud. Liitsilmi pole, on üksainus (vastse) silm. Eestundlad väga pikad, nii ujumis- kui meeleelundid. Ülalõuad ja eesmised alalõuad keerulise ehitusega. Tagakeha lõpeb hargiga. Eluviis: Emased kannavad viljastatud mune kottidega kaasas. Munast koorub nauplius, järgneb kopepodiitvastne. Vabalt mere- ja mageveeplanktonis kolm seltsi planktonis sõudikulised (Cyclopoida) ja hormikulised (Calanoida); põhjas rullikulised (Harpacticoida). Lisaks palju ja mitmekesiseid parasiite kaladel ja muudel loomadel. Parasiitidel eriti emased tihti väga tugevasti lihtsustunud. Kl. karpvähid (Ostracoda): Tillukesed vähid, kelle kogu keha on peidetud neerja, kahest poolmest koosneva, lupjunud kitiinist koja sisse. Koda meenutab välimuselt ja ehituselt karpide oma: on olemas lukuköidik, tihti ka lukuhambad, aga üksainus sulgurlihas. Jalad, nagu eelmistelgi, lehtjad; nende arv on kahanenud
Epifauna - kahepoolmesed molluskid kinnituvad kõva substraadi külge ja filtreerivad vett. Traditsiooniliselt jaotatakse fauna 3 suurde rühma: Makrobentos (pestakse läbi traadist võrkude) see, mis jääb 1mm ava suurusele sõelale. Sääselarvid, ussid ja kahepoolmesed molluskid. Neid esineb kõige arvukamalt ookeanis. Uuristavad käike sinna, kus elavad. Meiobentos vahepealse suurusega. Ümarussid ja väikesed koorikloomad näiteks rullikulised. Elavad setteterade vahel või peal. Mikrobentos läheb läbi 0,05mm suuruse sõela. Jõgedes: jõekarp kinnitub kividele, on looduskaitse all. Põhjalähedases veekihis elutsevad kalad on epifauna osa. Planktoni produktiivsuse hüdrodünaamilised alused: Kõik saab alguse fütoplanktonist. Hüdrodünaamilised alused, mis selle õitsema panevad: sessoonsed temperatuuri muutused Meromiktilised veekogud järved, mis on kihistunud temperatuuri ja soolsuse järgi
Neid on väga arvukalt veekogude põhjal, eriti kaldapiirkonnas. Tavalisemad liigid mageveekogudes on järve kirpvähk ja jõe kirpvähk, kes moodustavad olulise osa kalade toidus. 42. Aerjalgsed tillukesed, silinderja või tilgakujulise kehaga, suur ümar pea,liitsilmi pole, üksainus silm, pikad eestundlad, tagakeha lõpeb hargiga, emased kannavad viljastunud mune kottidega kaasas, nauplius.vabalt mere ja mageveeplanktonis.3 seltsi aerjalgseid sõudiklased, hormikulised, rullikulised. Paljud parasiidid.N: magevees sõudik, aerik. Selts vesikirbulised (kl.lõpusjalgsed) tillukesed, pikad tagumised tundlad,mille abil liigub hüpates, ainus suur silm, lame läbipaistev kitiinrüü.Toituvad filtreerides, osad röövloomad.Oluline osa magevee planktonist. Vastsejärku pole, viljastatud munadest saavad püsimunad. N: Järve-kiivrik, Järve-nokik, Tavaline lestik, Harilik kammik, Tavaline küürik, Silesaba-händur- röövloom, tavaline klaasik, järve-silmik
Nii liikide arv ku ka bentose hulk on tavaliselt suurim LITORAALIS. Läbipaistvates järvedes (nt Baikal) on veetaimed kuni 50m sügavusel. Järvede nektoniks on peam kalad, Baikalis ja Laadogas ka hülged. Tiikides on vähe liike, aga nende hulk võib olla kõrge. Vähenõudlikud liigid, eriti rohevetikas. Zooplanktonis ainuraksed, keriloomad, vesikirbud. Nekton: koger, vesikud, konnad. Sood. Zooplanktonis veskirbulised, keriloomad, aerjalalised, rullikulised. Bentos on rabades vaene, kuid perifüütonis (vees olevatele esemetele, taimedele loomadele kinnitunud organismid vms) mitmed iseloomulikud liigid (kiililised, mardikalised, lutikalised, vesiämblik, pistesääsklased). Põhjavetes on ainult bakterid ja loomad, TAIMED PUUDUVAD. Palju rullikulisi, kilpvähklasid jm vähilaadseid. Süvamereasukatega võib neid võrrelda. Interstitsiaalelustik- liivaterade vahel, lainetuse mõjupiirkonnas. Ainult pisikesed vormid:
Kõikidele emastele aerjalgsetele on iseloomulik munakobarate kandmine tagakeha külgedel. Arenguperioodil esineb Nauplius vastne. Liikide arv: Eestis kuni 100 Kirjandus: Lennart Lennuk, 2013. Jalad kui aerud, keha kui süstik. Eesti loodus 3: 8- 14 Veldre I, Mäemets, A., 1956. ENSV vabaltelavad aerjalalised (Eucopepoda) I; hormikulised (Calanoida). Tartu Veldre I, Mäemets, A., 1956. ENSV vabaltelavad aerjalalised (Eucopepoda) II; sõudikulised (Cyclopoida), rullikulised (Harpacticoida). Tartu Selts: Lõpushännalised Branchiura Ainus selle seltsi esindaja Eestis on kalatäi Argulus foliaceus. See väike vähike elab ajutise ektoparasiidina kalade kehal. Tema keha on väga lame ning alalõugadest on kujunenud kõhupoole kaks suurt, kala kehale kinnitumist võimaldavat iminappa. Liikide arv: Eestis 1 Kirjandus: - Selts: Karpvähilised Ostracoda Karpvähilised on väikesed, mõne millimeetri pikkused. Meenutavad välimuselt karpe (kahepoolne pantser)
käitumises. (Mikelsaar, 1984) Toiduks kasutab Läänemere kirdeosa lest peaaegu kôiki tähtsamaid pôhjafauna komponente. Nende valik sôltub kala arenemisstaadiumist, kala morfofüsioloogiliste vôimete ja nôudmiste ning vastava arenemisetapiga seotud biotoopide lokaalse ja sessioonse iseloomu vahekorrast. Samasuvised lestad toituvad rannas, madalas vees; peamised on Chironomidae (surusääsklaste) larvid, Harpacticoida (rullikulised) ja Cladocera (vesikirbulised). 6 Nende toidus leidub ka amfipoode Gammarus (kirpvähk) ja Corophium (kootvähk) ja aerjalalisi Calanoida (hormikulised). Paiguti etendab Ostracoda (karpvähid) olulist osa. Teisesuvised lestad toituvad samadest gruppidest, millele lisanduvad juba väga väikesed Macoma baltica (balti lamekarp) isendid, Nereis diversicolor (tavaline harjasliimukas) ja Hydrobia ventrosa (ümarkeermeline vesitigu).
annaabi.ee 
