alal (joonis1). Kooslusteks valitud piirkonnas on matsalu lahe ida osa vabaveeala, Penijõe jõgi, tuudi jõgi, rannaniit ja roostik. Kirjeldatavateks biotoopideks valisin Matsalu lahe idaosa, kus kirjeldan täpsemalt lahe idaosa vabaveeala põhjataimestikku ja põhjaloomastikku, kuna Matsalu lahe idaosas on väga laialdaselt levinud roostik, jätsin selle kirjeldatavast alast välja ning kavatsen käsitleda seda eraldi biotoobina. Kolmandaks biotoobiks valisin roostikuga külgneva rannaniidu. Ühtlaselt madalad on Matsalu lahe rannikualad. Rannikualade pinnamoodi mitmekesistavad vanad rannavallid, kuigi ülekaalus on merelised kuhjetasandikud, mis on tekkinud purdmaterjali kuhjumise tagajärjel. Lahte ümbritsevad lauged tasandikud (Miilmets, 1981). Joonis 1. Väljavalitud ala, piiritletud punase joonega, Läänemaal, Matsalu lahe idaosas (Maa- ameti geoportaal) Keskkonna tingimused
Suplusala põhi on sügavuseni 1,75 m kaetud kaldajoonega risti paigaldatud filterkangaga,millel on liivakiht.[4] 2. Järve ajalugu Verevi järv (Elva järv, Elva Suurjärv) oli 1638. aastal tuntud Harpejerwe nime all. See Elva linna läänepiiril asuv järv on enam-vähem põhja-lõuna suunas pikliku kujuga, lõunaosas tublisti laienev. Järve ida- ja lõunakallas on kõrged ja liivased, mujal on kaldad madalad, turbased või mudased, õõtsiku või roostikuga ääristatud. Järv on algselt olnud kaheksakujuline, mis tuleneb tõenäoliselt kahe otsakuti asunud hiidpanga asemetest. Praegu on Verevi põhja-lõuna suunas pikliku kujuga, lõunaosas laiem ja vähem kinni kasvanud.[7] Elva on pisut vanem kui saja-aastane. Asula teke on vahetult seotud Tartu-Valga raudtee ehitamisega (1886-1889). Elva raudteejaama mainib esmakordselt eesti keeles ajaleht "Olevik" 1886. aasta detsembris. 1889. a ehitatud raudteejaam sai oma nime Elva jõelt, mis
segapuistud (18%). Kuusikud hõlmavad vaid 1%. Parimad põllumaad on Käina ümbruses savikatel tasandikel. 1990 aastate keskel teostatud kaugseire andmeilhõlmasid maakattes pllumajandusalad 15,6% Hiiumaa maastikurajoonist. 2002. a. oli aga põllukultuuride kasvupind Hiiu maakonnas ainult 5316 ha e ligi 5,4%. Roostike kogupinnal oli eelmise sajandi lõpul 680 ha ja rannasoolakud katsid 308 ha. Suurim on Salinõmme soolak (190 ha), mis oma soolarohukoosluse ja roostikuga on valgepõsklaglede põhiline rändepeatuspaik. Rannaniitudest on kõrge looduskaitseväärtusega Reigi- Kootsare-Mudaste niit (844 ha), mille sees asuvad ka Liivalais ja Kivilais. Sarve poolsaarel kasvab maapinnani ulatuva Juuru lademe murenenud paesel pinnal haruldane madalate põõsasasjade puudega lookaasik.Suurim jugapuu kasvuala on tahkuna poolsaarel. Hiiumaa juurde kuuluvad saared Vormsi saar (92.9 km²) koos ligi 40 pisisaare ja mõne suuremaga moodustavad Hiiumaa
õnnelikuks ja muutis maailma mu ümber paradiisiks, saab mulle nüüd talumatu piinaja, kiusaja, kes jälitab mind igal sammul. Kui ma muidu vaatasin kalju otsast üle jõe kuni mäekinkudeni ulatuvat viljakat orgu, nähes kõike enda ümber idanemas ning pakatamas, kui silmitsesin jalalt kuni harjani kõrgeid, tihedate puudega kaetud mägesid, vaheldusrikkalt käänulisi orge meeldivaimate metsade varjus ja tasast oja sahiseva roostikuga kallaste vahel, peegeldamas ehmelisi pilvi, mida mahe õhutuul taeva all hõljutas, kui siis kuulsin linde enda ümber metsa elustamas ja kui punava eha taustal surus musttuhat sääske ning päikese viimane värelev pilk virgutas sumiseva putuka rohust lendu, sirin ning sagin ümberringi juhtis mu tähelepanu maakamarale ja samblik, mis mu karmilt kaljult oma toidust nõutab, ning liivatee, mis lahjal põndakul ta nõlvu lillatab, mu silmad avasid looduse püha elujõu nägemiseks, -
merisirlasid. Vilsandi vetes, eriti Innarahu ja Harilaiu ümbruses elab aastaringselt hallhülgeid (Kuresoo, 1998). Hiiumaa laiud ja Käina laht Ramsari ala suurus on 17 700 hektarit ning selle piiridesse kuulub ka osa Hiiumaa kagurannikut (Kuresoo, 1998). Ramsari alaks liideti 17. juunil 1997. aastal (Aasma jt., 2008). Käina laht on madal, roostikurikas ja eutrofeerunud merelaht, mille veevahetus merega on peaaegu katkenud. Käina lahes on 23 roostikuga ümbritsetud pisisaart, mis pakuvad lindudele häid pesitsemisvõimalusi. Läbirändel võib lahel korraga peatuda kuni 15 000 veelindu (Kuresoo, 1998). Hiiumaa kaguranniku haruldasem looduslik kooslus on Salinõmme soolak noor, merest kerkiv ja perioodiliselt üle ujutatav rannikutasandik. Sellised alad on Eesti läänerannikul ja saartel olnud rannaniitude eelkäijaks. Hiiumaa laiud on mitmekesise loodusega. Merelised laiud meelitavad linde nii pesitsema kui peatuma. Kagupoolsete
läbirändel sügisel ja kevadel. Maailmas on kormorani levila väga lai ulatudes Põhja-Euraasiast Lõuna-Aafrika ja Austraaliani, osa linde on kodu leidnud ka Põhja-Ameerikas. Oma pesapaikadesse saabuvad nad paaridena, mis moodustuvad ilmselt kogu eluks. Meelispaikades pesitsevad nad suurte kolooniatena koos. Koos ehitavad emas- ja isaslind suure pesa. Selle kõrgus on kuni meeter. Pesa asukohaks valitakse võimalusel puuoks, aga kui seda pole, siis tuleb leppida lamandunud roostikuga, kaljunukkidega või isegi tasase maapinnaga. Koos toimub ka hilisem munade haudumine. Munad on tihti paksu vanemate väljaheidete kihiga kaetud. Tavaliselt on kormoranil viis poega, kes on algul täiesti abitud. Koorudes paljad ja pimedad pojad hülgavad seitsme nädala pärast pesa ning veel veidi rohkem kui kuu möödudes on valmis iseseisvat elu alustama. LÄÄNEMERE IMETAJAD 1. RANDALHÜLJES (Phoca vitulina) 1,6 -1,8 m pikkune ja võrdlemisi jässaka kehaga
annaabi.ee 
