Suvi Vaat, kuidas ilm, ta valgeks läeb, kui öödevari maha jääb! Ju tulnud, päike, üles ta, ja vaata põrm lööb elama! Veel vaevalt öö siit põgeneb ja tuhat elu jõgeneb: Liirila, liirila! Kas nägid tõusjat päikest sa? Käib tuhatkordselt läbi maa: Liirila! ("Päikese tõus") --- Kuis lõunapäike iluga pann'd roosilille põlema! Ja vili lookas palaval löönd längu lõunapäikse all. Ja palava käes peab ta ka ükskord valmis küpsema! Jah, soojust ahmib loomurind ja eluks muutub mullapind! ("Lõuna") Sügis Aga üle oru, sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind ("Sügise päike") --- Eemal meie akna kohal valendab üks söödike,
Liirila, liirila! Kas nägid tõusjat päikest sa? Käib tuhatkordselt läbi maa: Liirila! ("Päikese tõus") --- Kuis lõunapäike iluga pann'd roosilille põlema! Ja vili lookas palaval löönd längu lõunapäikse all. Ja palava käes peab ta ka ükskord valmis küpsema! Jah, soojust ahmib loomurind ja eluks muutub mullapind! ("Lõuna")
Liirila, liirila! Kas nägid tõusjat päikest sa? Käib tuhatkordselt läbi maa: Liirila! ("Päikese tõus") --- Kuis lõunapäike iluga pann'd roosilille põlema! Ja vili lookas palaval löönd längu lõunapäikse all. Ja palava käes peab ta ka ükskord valmis küpsema! Jah, soojust ahmib loomurind ja eluks muutub mullapind! ("Lõuna")
(„Tulen, tulen!“) Luuletus suvest on Liivil ilus ja rõõmus. Paremini ja täpsemini nii väheste ridadega on väga raske luuletust kirjutada. Suve vältel õitseb tuhandeid lilli erinevates variatsioonides. Kui just põuda pole, on kõikjal lopsakad taimed. Tasapisi hakkavad kasvama ja ilmet võtma mitmed marjad ja viljad. Loodus on oma õitsengu tipul. Kuis lõunapäike iluga pann'd roosilille põlema! Ja vili lookas palaval löönd längu lõunapäikse all. Ja palava käes peab ta ka ükskord valmis küpsema! Jah, soojust ahmib loomurind ja eluks muutub mullapind! („Lõuna“) Kui vaadata tervikuna Liivi luuletusi, siis pole erandiks ka sügise
Liirila, liirila! Kas nägid tõusjat päikest sa? Käib tuhatkordselt läbi maa: Liirila! ("Päikese tõus") --- Kuis lõunapäike iluga pann'd roosilille põlema! Ja vili lookas palaval löönd längu lõunapäikse all. Ja palava käes peab ta ka ükskord valmis küpsema! Jah, soojust ahmib loomurind ja eluks muutub mullapind! ("Lõuna")
ja tuhat elu jõgeneb: Liirila, liirila! Kas nägid tõusjat päikest sa? Käib tuhatkordselt läbi maa: Liirila! ("Päikese tõus")--- Kuis lõunapäike iluga pann'd roosilille põlema! Ja vili lookas palaval löönd längu lõunapäikse all. Ja palava käes peab ta ka ükskord valmis küpsema! Jah, soojust ahmib loomurind ja eluks muutub mullapind! ("Lõuna") 2.1.3. Sügis
ja tuhat elu jõgeneb: Liirila, liirila! Kas nägid tõusjat päikest sa? Käib tuhatkordselt läbi maa: Liirila! ("Päikese tõus") Kuis lõunapäike iluga pann'd roosilille põlema! Ja vili lookas palaval löönd längu lõunapäikse all. Ja palava käes peab ta ka ükskord valmis küpsema! Jah, soojust ahmib loomurind ja eluks muutub mullapind! ("Lõuna")
4 Käib tuhatkordselt läbi maa: Ja vili lookas palaval Liirila! löönd längu lõunapäikse all. Ja palava käes peab ta Lõuna ka ükskord valmis küpsema! Jah, soojust ahmib loomurind Kuis lõunapäike iluga ja eluks muutub mullapind! pann'd roosilille põlema! SÜGIS Oma iseloomult jagunevad Liivi sügisluuletused kahte rühma. Üks rühm näitab sügismaastikke veel rõõmsailmeliste ning päikesepaistelistena, kus kanarbik, kulu ja hilised sügislilled ehivad väljad ja nõmmed kauni, karge iluga. Sügise päike Sügise Aga üle oru, Igav liiv ja tühi väli, sääl kus põllupind, taevas pilvine;
Kas nägid tõusjat päikest sa? Käib tuhatkordselt läbi maa: Liirila! (“Päikese tõus”) --- Kuis lõunapäike iluga pann'd roosilille põlema! Ja vili lookas palaval löönd längu lõunapäikse all. Ja palava käes peab ta ka ükskord valmis küpsema! Jah, soojust ahmib loomurind ja eluks muutub mullapind! (“Lõuna”) 2.1.3. Sügis
annaabi.ee 
