Romantismi lühiülevaade (0)

Ragnar Mart Pikkani 8.D Romantism


Romantism on kunsti, kirjanduse, muusika suund, mis tekkis Prantsuse 
revolutsiooni ajal aastatel 1789-1799. Romantism tekkis kirjandusse umbes 
aastal 1795. Kunstivaldkondades muutus aga domineerivaks aastatel 1820-1830
ning lõppes muusikas 20. saj alguses. Paljud teosed kajastavad tulevikühiskonna
unistust on feodalismi vastased ning seotud enda aja vabadusliikumisega. 
Romantismilist kunsti iseloomustab mineviku idealeerimine tegelikkusest 
võõrdumine, individualism, ebatavalised tegelased ja sündmustik. Kirjanduses 
on romantism suund mille valmistas ette eelromantism ning osaliselt ka 
sentimentalism mille teooria kujunes 18. ja 19 sajandil saksamaal. Romantism 
mängis suurt osa 19. saj euroopa kirjanduses ja levis ka Ameerikasse. 
Romantismil on iseloomulik esteetiliste katekooriate ja žanrite segumine. 
Klassismi reegleid purustades valmistas ette realismi tekke. Kujutavas kunstis 
on romantism sound mis tekkis 19. saj algul ja kestis 19. saj keskpaigani. 
Kunstis toetub romantism samadele sotsiaalsetele ja esteetilistele alustele 
millelgi ka teistes kunstiliikides. Iseloomulik on ainestiku valimine ajaloost, 
legendidest ja kirjandusteostest. Muusikas oli romantism umbes 1820–1880 
valitsenud suund. Romantism avardas märksa muusika sisulist ja tunnetuslikku 
külge. Huvi looduse, rahvuskultuuri, rahvamuusika ning ajaloo vastu andis 
mitmele žanrile uue ilme. Loodi muinasjutulisi, fantastilis-olustikulisi, 
rahvuslikku vabadusliikumist kajastavaid, heroilis-romantilisi, lürilis-
psüholoogilisi ja filosoofilisi oopreid. Teatrikunstis oli romantismiajastu umbes 
1810–1850. Näitekunstis väljendus romantism peamiselt näitleja tõepärases, 
kuid tugevate tundmustega mängus. Lavakõne muutus elulisemaks 
ja intonatsioonirikkamaks ning seostus hoogsama žesti ja liikumisega. 
Romantismi kõrgpunkt oli 1830. aastail, kui lavastustes hakati 
rõhutama dekoratsiooni, kostüümi ja massistseenide ajaloolist tõepära.