· 18. brümääri riigipööre (9. nov. 1799) b) Valitsemine: · I konsuli võim. · Prefektid keskvõimu esindajad departemangudes. · Amnestia emigrantidele. · Konkordaat (1801) leppimus paavstiga, millega taastati katoliikluse õigused. · Tsensuur · 1802. a. rahvahääletusega konsulitele eluaegne võim. 2. I keisririik (1804-1815) a) Napoleon Bonaparte'i keisriks kroonimine (1804): · Ajendiks uus rojalistlik vandenõu · Rahvahääletus ja Senati otsus · Napoleon I kroonimispidustused Pariisis b) Valitsemine: · Tugeva isikuvõimu kujunemine seadusteks keisri dekreedid · Kohalikud võimuesindajad (prefektid ja linnapead) keisri nimetamisel · Tsensuuri tugevnemine ja keisri ülistamine · Hiilgava õukonna rajamine eeskujuks Vana-Rooma keisririik · Andis eeskätt tiitleid/ametikohti sõpradele ning tuttavatele.
osalejad. · Renoir oli lähedane Shakespeare'i tegelastele, kelle keel ja käitumine kohandusid kaasvestleja omaga. · Ta tunnistas etikettide olemasolu, isegi anumate erinevat kuju, kuid ta ei arvanud, et väline kuju võib palju mõjutada sisu kvaliteeti. · Religiooni suhtes oli Renoir täiesti tolerantne. · Paul Durand-Ruel, Papa Durand suur reisimees, kartmatu, silmakirjateener. · Suaan rojalistlik mässuline Prantsuse revolutsiooni ajal. · Blanche kuulus prantsuse psühhiaater. · Näitus, uus katastroof, ,,impressionism". · Hüljatute salong · ,,Tehke ruumi realismile, noortele! Elagu Manet ja maha Louvre! Maha taassündinud rokokoo!" · Pärast näitust vähenesid portreetellimused, millest impressionistid olid elatunud. Neil polnud millegi eest süüa osta, nad elatusid üksikutest lõunalekutsetest, Auguste ei käinud isegi oma harjumuspärases piimasaalis
püstitati Marie-Antoinette'i auks, kui ta Austrast saabus. · Mida lähemale tõld Pariisie jõuab, seda vaenulikumaks kisub elanikkond. · Revolutsioon möllab kogu maal. · Rahvuskogu saadikud istuvad kuninglikku tldam et perekonda kaitsta. · Kuningannale annab oma elu kaitsmiseks jõudu armastus Ferseni vastu. Teine petab teist · Kuni 21. juulini 1791 oli Rahvuskogu olnud üksmeelselt rojalistlik kuid nüüd trügib ettepoole juba neljas seisus: proletariaat. · Province'I krahv kuulutab end Louis XVI Pariisis vangis olemise ajal regendiks, ise Brüsselisse põgenenud. · Välismaa vürstid tahavad, et ``prantsuse epideemia'' ehk revolutsioon saaks lämmatatud, et monarhia kogu Euroopas püsiks. · Marie-Antoinette tahab vaid olla taas vaba ja mitte tegeleda poliitikaga. Kuna kuninganna peab piiramatut vabadust oma õiguseks, usub ta, et
23. august nimetas konsultatsioonideks; Eesti Kaitseliidu Tamme kompanii kõrvaldas Tartus Lenini kuju. 3. september Eesti Kaitseliidu staabiõppus „Riigipiir 90”. 11. Seadus „Eesti Vabariigi tööteenistusest”. september 14. Leningradis sõlmiti Eesti Vabariigi, Leningradi linna ja oblasti kolmepoolne september kokkulepe. 22. Asutati Eesti Vabariiklaste Koonderakond (W, esimees Leo Štarkov). september 27. Asutati Eesti Rojalistlik Partei (ERP, liider Kalle Kulbok). september 27.–28. II Balti riikide valitsusjuhtide ja liiduvabariikide valitsuste esindajate september majandusnõupidamine Tallinnas. 2. oktoober Lennart Meri kohtus Washingtonis USA riigisekretäri James Bakeriga. Eesti Liberaaldemokraatlik Partei võeti vastu Liberaalse Internatsionaali 4. oktoober vaatlejaliikmeks. Eesti Sotsiaaldemokraatlik Partei võeti vastu Sotsialistliku Internatsionaali 8. oktoober
Ta oleks ehk valinud hoopis kindral Joubert’i, kuid too hukkus äsja lahinguväljal Itaalias. Nüüd jäi Sieyèsil valida kindralitest kas Bernadotte, Moreau või Bonaparte. Riigi pööramiseks on julgusest vähe, on vaja hulljulgust. Lõpuks jäi revolutsiooni algataja valik peatuma Bonaparte’il. Mehed viis kokku Napoléoni vend Lucien. Stsenaarium oli järgmine: Lucien kuulutab parlamendi mõlemas kojas, et salapolitsei andmeil on Pariisis algamas rojalistlik mäss, mistõttu oleks mõistlikum 18. brümääril (9.novembril) Pariisis istungit mitte pidada, vaid teha seda linnast väljas paiknevas Saint- Cloud’ [sä(n) ´kluu] lossis. Loomulikult eeldati, et politseiminister Fouché tuleb riigipöörajate poolele üle, mis ka juhtus. Sõjaminister Bernadotte’ilt sooviti vaid neutraalsust. Oli vaid üks takistus – Napoleon oli harjunud rääkima sõduritega, ta polnud eales kõnet pidanud auditooriumi ees
(impressionism). Zola pöörab tähelepanu nt juutide õigustele. Vasakpoolsed: 20.saj on Prantsusmaal olnud väga tugev kommunistlik partei. Vasakpoolsetele on tüüpiline solidaarne ja humaanne hoiak. II: Konservatiivne Prantsusmaa (absolutismi pärand): oli väga tsentraliseeritud. Idealiseeris vana seisusliku ühiskonna ,,head" korda ja pooldas traditsioonilisi väärtusi ja väärtushinnanguid: vanameelne, aristokraatlik, talupoeglik, roomakatolik, rojalistlik, antisemitism. Austas Prantsusmaa traditsioonilist suurriigi staatust. Toetajad olid armee, kirik ja parempoolsed parteid. (Need kaks Prantsusmaad olid tugevalt vastuolus. Lõpuks jääb peale demokraatlik Prantsusmaa.) Prantsusmaal valitses nn aristokraatlik moraal (range kodanliku moraali vastand). Kuni Napoleoni kaotuseni oli Prantsusmaa Mandri-Euroopa juhtiv suurriik. Seejärel langeva suurriigi staatus, millega prantslased ei taha leppida. 19.saj. säilitab
Hugo oli euroopa romantismi suurkuju, kes sündis Besançonis Napoleoni armeekindrali pojana. Noorukina käis ta kaasas isa sõjakäikudel Itaalias ja Hispaanias, ema kasvatas teda katoliiklikus ja monarhiameelses vaimus. Tema kirjanduslikuks noorusiidoliks oli René de Chateaubriand. Koos vendadega asutas ta 1819. a. ajakirja ,,Kirjanduslik Konservatiiv". Varajane teos ,,Oodid" (1822) ja gooti õudusromaani vaimus eksootiline ,,Bug Jargal" (1820, raamatuna 1826) näitasid Hugo rojalistlik-konservatiivset hoiakut. 1820. aastate teisel poolel elas Hugo läbi maailmavaatelise murrangu, ta hakkas rohkem kaasa elama ühiskondlikule õiglusele ja võitlusele, temas tekkis jõuline eetiline protest maise ülekohtu vastu. Filosoofilises plaanis sai valitsevaks müstiliselt varjundatud elukõiksuse ülistus. Temast sai Prantsuse ühiskonna südametunnistuse sümbol. Hugole tõid tuntust 1826. aastal ilmunud lüüriline ,,Oodid ja
annaabi.ee 
