Merikotka põhivärvuseks on pruun. Merikotka nokk on kollane ja väga massiivne. Linnu jalad on samuti kollased ja alates jooksme keskkohast sulgedega kaetud. Küüned on kotkal mustad. Teda tunneb ära kõige paremini tema heleda saba järgi, mille kotkas lennates lehvikjalt laiali sirutab. Elupaik Merikotkas eelistab veekogulähedasi elupaiku, enamasti on nendeks kuuse- segametsad ja männikud. Ta ehitab omale pesa suurtest roigastest männi otsa. Pesapaigad on põhilised, sageli on seal merikotkaid nähtud juba sajandeid. Pesa on kotkal alati kõrgel ladvas ja sinna on vaba juurdelend. Ta ehitab pesa kõrgele ja külgoksale toetuvana. Paljudel merikotka paaridel on mitu peas, mida kasutatakse eri aastateil vaheldumisi. Toit Merikotkas toitub veekogudel elavatest loomadest. Kuna ta on suur lind, oma toitu ta ei vali, kes ette jääb, see lõpu leiab. Merikotkas külastab meeleldi ka kalatiike
lüüa". Põhiliseks toiduks on merikotkal veelinnud (pardid, pütid, kajakad), ründab ka pinnavetes ujuvaid suuri kalu. Kaldaleuhutud hülgeraipeid külastab kuni nende lõpliku hävitamiseni. Pesitsemine Vanad merikotkad on Eestis valdavalt paigalinnud, kuid noored hulguvad üsna laialt ringi. Merikotkas eelistab veekogudelähedasi elupaiku, enamasti on nendeks kuuse- segametsad ja männikud. Pesa ehitab suurtest roigastest männi või haava ladvaossa. Pesapaigad on põlised, sageli on seal merikotkaid nähtud juba sajandeid, kusjuures aastakümneid kasutusel olnud pesakuhil võib olla ligi tonni raskune. Pesa hakkavad merikotkad kohendama juba kesktalvel, tuues pesale rohelisi männioksi. Täiskurn, 13 muna, on munetud enamasti märtsi teisel poolel. Haududa tuleb merikotkal vahetpidamata umbes 38 ööpäeva. Juuli alguses lennuvõimestub kõige sagedamini üks kuni kaks poega, kuid peaaegu
• Eelistab veekogu lähedasi elupaikasid. • Milleks on enamasti kuuse-segametsad ja männikud. • Sajandivahetusel arvati merikotkaid olevat ligi 30 paari. http://blog.moment.ee/tag/merikotkas/page/3 TOITUMINE • Põhiliseks toiduks on veelinnud. • Sööb kaldaleuhutud hülgeraipeid. • Ründab pinnavetes ujuvaid suuri kalu. PALJUNEMINE • Pesa ehitab suurtest roigastest männi otsa. • Pesa hakkavad kohendama kesktalvel. • 1–3 muna on munetud enamasti märtsi teisel poolel. HALLHÜLJES https://margalad.wikispaces.com/Hallh%C3%BCljes KIRJELDUS • Täiskasvanud isaslooma pikkus on üle 2 m. • Kaal kuni 300 kg. • Emasloomad on väiksemad. • On Läänemere suurim imetaja. LEVIK,ELUPAIK • Siinne arvukus jääb 3000 ringi. • On levinud kõikjal Eesti rannikuvetes.
haarata. Suvel ei pea osa pesitsevaid paare saaki otsides suurt vaeva nägema, nad suunduvad võimalusel kajakate või haha pesitsussaartele. Ainus vaev on kohale lennata, sobiv saagiobjekt välja valida ja see sealt minema viia. Kuid siis jätavad kajakad kotka mällu teadmise, et kunagi ei pääse ka valusatest nokahoopidest. Elupaik: Merikotkas eelistab veekogudelähedasi elupaiku, enamasti on nendeks kuuse-segametsad ja männikud. Pesa ehitab suurtest roigastest männi otsa. Pesapaigad on põlised, sageli on seal merikotkaid nähtud juba sajandeid. Merikotka elupaigad asuvad niisketes kuuse- segametsades, rabamännikutes ning mereranniku hõredates metsades mitte kaugel veekogust. Põhiliseks pesapuuks on mänd, millele selle puudumisel järgneb haab. Pikemat aega kasutusel olnud pesapaigas on enamasti mitu pesa. Merikotka pesa on alati kõrgel ladvas ja sinna on vaba võimalik juurdelend Elupaik. Merikotkas eelistab pesapaigana peamiselt vanu ja
· Suitsusaunas oli suur keris mis köeti kuumaks. · Saaremaal ja Muhus hoiti saunas k lambaid. · Saun oli ravitsemise koht (pandi kuppe, masseeriti lihaseid). · Tähtsaim toiming saunas oli sünnitamine, sest seal oli sooja vett. AIAD, KANGRUD, RAUNAD, TALAD · Aiad ehitati õue ümer, kaitseks loomade vastu. · Metsavööndile iseloomulikuna levis püstaed ehk taraaed, mis tehti vitstega ühendatud hirtest ehk roigastest. · Lattaed horisontaalsetele pulkadele vertikaalsed latid peale laotud. · Soeselgaed ehk antsaed, sõõruaed heinamaade kaitseks, kiirest valmiv. · Vähemkäidavates kohtades ei tehtud väravat, vaid redeliga ülekäigukoht. · Saaremaal ja Läänemaal tähtis koht kiviaedadel. Tavaliselt põllult korjatud kivid. · Kombineeritud kiviaiad, kus pandi kiviaiale peale roigas- või lattaed. Põllu kaitseks.
Loomulikult on kivide tõstmine ja sobitamine füüsiliselt raske töö. Kuid tulemus kestab põlvest põlve. Eestlaste lemmikmaterjal - paekivi - tuleb kõrvale jätta. Paas on leeliseliste omadustega, seega vastand happelisele turbale ja seetõttu turvastaimla ääriseks täiesti vastuvõetamatu. Puitpiirded. Vägagi dekoratiivseid äärised saab teha puidust. Ühtviisi edukalt on kasutatud nii töötlemata kui ka töödeldud puitu. Hea tahtmise korral saab ka roigastest põneva randi. Puidu suureks miinuseks on tema vähene kestvus - päike, vihm ja seened teevad puidu ruttu pudiks. Puiduimmutusvahendi kasutamisel tuleb veenduda, et see ei pärsi peenral kasvavate taimede kasvulusti. 2 Mitte iga turvas ei sobi Tellides turvast ja öeldes, et vajate seda aias, kiputakse kohale vedama tumedat, nätsket alumiste kihtide turvast
Tihti koliti selleks, et suurendada oma materiaalset heaolu, tagada elamiseks mugavam ja soodsam kliima, parandada võimalusi toidu hankimisel või lihtsalt kolida lähemale loodusvarade ammutamiskohtadele või teistele inimasulatele. [6] 3 KLIIMA ROLL ASUSTUSE KUJUNEMISEL Kuna esimesed inimesed elasid tavaliselt püstkodades, siis inimasulate paikseks jäämises mängis suurt rolli soodne looduslik kliima. Püstkojad olid tavaliselt ringikujulise põhiplaaniga mille luudest või roigastest toestik kaeti loomanaha, pilliroo, õlgede või mätastega. Soodsast kliimast sõltus loomapidamise, jahi ning põlluharimise edukus ning loomulikult annab soe kliima võimaluse talve kergemini üle elada. Just selle tõttu on paljude tsivilisatsioonide sünnipaigaks lähistroopika. Lähistroopikas tekkisid ja arenesid Vana-Kreeka, Vana-Rooma, Hiina, Jaapani ja muud tsivilisatsioonid. Selles piirkonnas asuvad maailma vanimad linnad - Damaskus, Ateena, Rooma jms.
Varjutamata noor elupuuhekk hukkub, kuna maapind on kevadel kaua jääs, päike aga paistab eredalt ja igihaljas elupuus algab elutegevus varakult. Külmunud maast aga ei saa puu elutegevuseks vett kätte ning kuivab ära. Varjutuskangas lükkab puu kasvuperioodi algust edasi. Kangas eemaldatakse tavaliselt aprilli teisel poolel või kui maa on sulanud (Hortes 2013). Eraldiseisvaid elupuid võiks kinni katmisega kaitsta ka lumevajutuse eest. Selleks tuleks moodustada näiteks roigastest kaitsekoonus või mähkida neile ümber mõni kiht võrku (Calmia 2013). 3.1.4. Kosmeetiline hooldus Elupuud taluvad hästi regulaarset lõikamist, kuid vanade okste lõikamine ei stimuleeri uute teket. Seega ei ole võimalik elupuudest hekki tugeva tagasilõikusega noorendada. Hekki pöetakse reeglina kord aastas augustis. Lõigatakse ära mitte üle 1/3 aastasest juurdekasvust, kui soovitakse, et hekk tihedamaks läheks. Ka soolopuid tuleks kergelt
annaabi.ee 
