Luuleanalüüs Kõrgel aknal Betti Alver Tornid ja pilved, korstnad ja traadid. Kingsepa väraval kullatud king. Virvendus. Vesi. Vabrikud. Paadid. Kuis oled sa ärevil, hing! Õhus on äikest. Kusagil roovis lipendab kollane kardin kui leek. Nõgistel okstelt raputab hoovis kahvatud õied kreek. Taevas lööb tumedaks. Lubjased mehed maalivad müürile hiiglasuurt K-d. Lavades laiad rabarberilehed vajuvad vastu maad. Sajab. Mind ümbritseb koputav kahin. Kivistel kelpadel suitsevad veed. Möödub vist aastaid. Ma vahin ja vahin valgetes rahetriipudes teed. Hämarus. Välk. Mitte ainsatki hinge. Katused. Agulid. Vinetav põld. Vihmases linnas teeb uniseid ringe tundide tume tõld. Luuletus räägib äikesetormilisest ilmast ja sellest milline näeb välja tänav ning mis õues sel ajal toimub. Äikesetorm on luuletuses sünge, pole näha ühtegi inimest. Värsi „Möödub vist aastaid. Ma vahin ja vahin“ tähendab, et ae...
usaldanud pimesi Luuletuse autoriks on Contra, kodanikunimega Margus Konnula, kes on sündinud 1974. aastal. Contra on tuntud eesti kirjanik, kes on üks tänapäevaluule lipulaevadest. Kirjutis on valminud 20. sajandi lõpuaastatel. Seega on luuletus üsna uus ning kaasaegne. Contrale on omane kasutata erinevaid kõne- ja keelekujundeid, kuid üle ega ümber ei saa ka stiilikujunditest. Luuletus koosneb kolmest salmist ning on kirjutatud ristriimis, mille kohaselt riimuvad esimene ja kolmas ning teine ja neljas värss. Kirjutis on Contrale iseloomulikult üsna imelik ning kummaline, mis erineb tunduvalt harilikest luuletustest. Kirjutis on kirjutatud minaisiku vormis, mida kirjanik väga tihti kasutab. Autor pole loomingus kasutanud ainsatki suurt algustähte, omadussõna ega kirjavahemärki. Luuletuse teemaks on sõjandus, kuid samuti ka inimeste vahelised suhted ning usaldusväärsus
endana keegi teine( Nt. ,, Vang") 4.) Sugulaste/tähtsate Mainib oma õde, naist Vanemaid ei ole mainitud inimeste mainimine 5.) Ühiskonna mainimine Räägib vähe Räägib ühiskonnast Luuleriim Enamus ababcdcd Igasuguseid riime : ristriim, süliriim. Enamus ristriimis. Luuletuste emotsioonid Tuim, rahulik, romantiline, On nii rahulikke, äkilisi, rohkem negatiivse tooniga romantilisi Stroofid Stroofid lühemad kui Stroofid on küll pikemad, kui Puskinil aga neid on rohkem. Byronil, kuid neid on vähem. 2
luule põhjal) 5. ‘’Sügisene kodu’’, ‘’Üks suve päev’’, ‘’Tulen, tulen’’ 6. Pigem on meeleolu nukrameelne ja sünge. Isamaaluule 1. Väga kurb ja lootusrikas, nostalgiline. Kujundid mis seda väljendavad on epiteet ‘’ja kauneid radasid rajab’’ ja metafoor ‘’ja põlvest põlveni kajab.’’ Ülesehituses võib märgata, et luuletus on riimis, täpsemalt ristriimis. 2. Mesilasi võrdleb ta inimestega, sest nagu mesilased inimesed võitlevad üle suurte takistustesse, et oma kodumaale jõuda, tehes ükskõik mida, et jõuda oma isamaale. 3. Ta kasutab seal luules palju võrdlust, ta võrdleb omaaegset ühiskonda pigem negatiivsete asjadega ja toob välja, et ühiskonnas on palju halbu ja vastikuid inimesi ehk prussakaid. Ning kõik olid kinni jäänud ämblikuvõrku ning suitsu kätte ja
põhjustas. Luuletus räägib sellest, kuidas kaks inimest saavad aru mingil hetkel, et nende tunded on jahtunud ja pole enam sellised nagu alguses. Kuid ikkagi on möödunust meenutada midagi ilusat ja õrna. Veel viivuks jääb alati inimene mõttesse, kas tehtud otsus oli õige. Luuletuse meeleolu on kurb ja täis emotsioone. Vormiline analüüs: a) Esimese luuletuses on ristriim. Teine luuletus on kirjutatud vabasvärsis ehk siis riim, kui selline puudub. Kolmas luuletus on kirjutatud ristriimis. b) Esimeses luuletuses on 11 värssi ja neli stroofi (2+3+3+3). Vormilisi iseärasused puuduvad. Teises luuletuses on 12 värssi ja 3 stroofi (4+4+4). Vormilised iseärasused puuduvad. Kolmandas luuletuses 8 värssi ja kaks stroofi (4+4). Vormilised iseärasused puuduvad. Kujundikeele analüüs: 1. Epiteet- Paplite pahklikud käed, tormiöö hurmavas haardes. 2. Võrdlus- Lõhenenud huuled kui kuivanud kaev, saatust sa kannad salapaelatsi kaelas kui kallist talismani. 3
Mis võluvägi viis mu pinge, et loidus vaba vere tuik, et noore, mässulise hinge nüüd haaras väsimus ja suik? Oh tuuled, käige oma käike, torm, tõtta hävituse teed! Oh vabaduse sümbol, äike, tee kütkeist vabaks vangi veed! Puskin räägib selles luuletuses lainetest. Ta küsib, kes patas lained ja tegi vee vaikseks. Ta palub tuuli, et need hakkaksid tormama ja äikest, et see vabastaks vangist veed. Esimene salm on kirjutatud süliriimis. Teine ja kolmas salm ristriimis. Epiteelidest kasutatud: mässulise hinge, võimsat sõudu. Kui lootusrikkalt siis jääks maha maine ring, kui kindel oleksin, et kaasa viia hing saab maa pealt midagi, et surm on ainult lävi ja teispool mälestus ja armastus ei hävi. Ah, läinud oleksin ma juba ammu siit maailmast, mis on ju vaid viril ajaviit, kui ootaks õndsuse ja vabaduse kallas, kus valed, surm ei pea meid oma meelevallas, vaid ümber igalpool on puhta mõtte riik... End kuskile ei vii meid unistuste kiik!
tsükliteks: „Kahe ääretuse vahel“, „Ärev on ärkamine äikesesse“, „Hetkede surematus“, „Aduvik“ ja „Kõik on kõige peegeldus“. 1.1. „Kahe ääretuse vahel“ Sellesse tsüklisse kuuluvad Alliksaare varasemad luuletused, kus ta oli klassikaliselt rangejooneline ja vormipuhas. Lemmikvormiks on itaalia sonett, milles ta väljendab ennast mugavalt ning pingutusteta. Veel enam kasutab Alliksaar aga tavalist ristriimis nelikut, kus luulemotiiv arendatakse välja just ökonoomsusega. (Muru, 1987) „Mu hinges koos on munk ja sübariit. Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem. Kesk aja hallust köen kui tuliriit ja otsin kõige kiuste elulähet.“ *** „Ma olen enesele mõistatus,
annaabi.ee 
