Nii teeb ta kevadise õrnalt kohiseva kaasiku veelgi ilusamaks kui see juba on. Laanelillel on ka ilusad lehed, mis on suurema pundina koondunud varre tippu. Tegelikult on tal ka allpool lehti, aga need on tähelepandamatult pisikesed. Niisamuti on laanelillel mullas pikad peenikesed varred, risoomid. Nendel vartel on väikesed soomusetaolised lehekesed, mille kaenaldest kasvavad välja varre harud. Loomulikult tekivad kogu risoomile alla ka lisajuured. Laanelille peamisteks paljunemisvahenditeks on risoomiharud, mitte seemned. JÄNESEKAPSAS Jänesekapsast tunnevad ilmselt kõik, kas te aga teate ka seda, et jänesekapsaid on mitusada liiki. Eesti looduses kasvab neist vaid üks: harilik. Meie harilikku jänesekapsast iseloomustavad õrnad puhasrohelised vahel veidi kollaka varjundiga lehed ja valged õied. Harilikul jänesekapsal on iga õierao tipus vaid üks õis, kuid kevadel mais või juuni
paarimillimeetristest taimekestest kuni paarikümnemeetriste puukujuliste vormideni. Ühte inimesest kõrgemat sõnajalavormi Tartu Botaanikaaiast võib näha joonisel 1. Sõnajalal on juured, vars e risoom ja lehed. Kuna sõnajalgadel õisi pole, on nende tundmaõppimisel väga oluline lehe ehitus. Leht koosneb tavaliselt leherootsust ja -labast. Mõlemate kuju ja suurus võib liigiti väga palju erineda. Leheroots võib ka täiesti puududa, siis kinnitub leht otse risoomile. Lehed liigitatakse liht- ja liitlehtedeks. Enamus meil toataimena kasvatatavaid sõnajalgu kasvab looduslikult Kesk-Ameerika ja Kagu-Aasia niisketes troopilistes metsades. Kõige paremini kasvavad taimed oma looduslikus kasvukohas ning mida sarnasemaid kasvutingimusi me toas suudame neile pakkuda, seda ilusamad nad on. Seepärast on oluline teada, kui palju on sõnajala looduslikus kasvukohas valgust, mis tüüpi on muld, kui palju sajab vihma jne. (Rünk, 1999)
üles tõmmata, siis võib see tõsiseid raskusi tekitada. Nimelt on ühel taimel sageli väga palju maapealseid varsi, mis on kõik omavahel maa-aluste varte ehk risoomidega ühenduses. Kuidas see eluring siis käib? Alustame ühest väikesest taimest. See kasvab algul ilusasti neli või viis aastat. Seejärel tekivad tema varre alusel olevatest pungakestest külgvõsud, mis hakkavad maa sees taimest eemale kasvama. Mõnekümne sentimeetri kaugusel emataimest tekib risoomile üks haru, mis pöördub otse üles. Sellest saab uus põõsake. Põõsake kasvab kolm-neli aastat ja siis viljub. Viljunud vars aga hukkub. Siiski ei ole see veel põõsakese lõpp, vaid tema varre alumisest osast kasvavad uued püstised varred. Kuid samal ajal on risoomist tulnud mullapinnale veel mitmed noored põõsakesed. Nii on ühest emavarrest saanud juba kümneid uusi kääbuspõõsaid. Seega on aeg emal koht noorematele loovutada.
Varrel võivad areneda lisajuured. Vars võib haruneda ja tema kasv on piiramatu. Varre muudendid. Maa-alune vars: risoom. Võib olla pikkade sõlmevahedega horisontaalne (maa-alune stoolon) (orashein, naat) või lühikeste sõlmevahedega, rõngasoksjas ja sageli ka (pool)püstine (tulikas, sinilill, rabarber). Säilitusrisoom (aediiris, põldmünt, aga olulisel määral kõik risoomid), selle erivorm: risoommugul (kartul, maapirn). Risoomile võivad kinnituda normaalsed lehed (aediiris, aedmaasikas, vahel ka naat) on enamasti näha. Sageli on risoomi lehed taandareneud, soomusjad (orashein, sirel, maapirn), mis aga aja jooksul kõdunevat, jättes lehearmi. Lehtedest võib olla säilunud ka vaid väike kurruke punga all (kartuli mugul). Risoomil arenevad lisajuured eelistatult sõlmekohtadesse (kõrrelised, sh. orashein alati, naat eelistatult), harvem hajusalt kogu varrele (sirel).
Teiseks kuivavad talve üle elanud lehed ka ilusamini ja ei lähe nii sageli mustaks kui suvel korjatud lehed. Ravimina kasutatakse ju ainult korralikke rohelisi lehti. Kuidas see eluring siis käib? Alustame ühest väikesest taimest. See kasvab algul ilusasti neli või viis aastat. Seejärel tekivad tema varre alusel olevatest pungakestest külgvõsud, mis hakkavad maa sees taimest eemale kasvama. Mõnekümne sentimeetri kaugusel emataimest tekib risoomile üks haru, mis pöördub otse üles. Sellest saab uus põõsake. Põõsake kasvab kolm-neli aastat ja siis viljub. Viljunud vars aga hukkub. Siiski ei ole see veel põõsakese lõpp, vaid tema varre alumisest osast kasvavad uued püstised varred. Kuid samal ajal on risoomist tulnud mullapinnale veel mitmed noored põõsakesed. Nii on ühest emavarrest saanud juba kümneid uusi kääbuspõõsaid. Seega on aeg emal koht noorematele loovutada. Niisugune
proovite mõnda pohlataime üles tõmmata, siis võib see tõsiseid raskusi tekitada. Nimelt on ühel taimel sageli väga palju maapealseid varsi, mis on kõik omavahel maa-aluste varte ehk risoomidega ühenduses. Kuidas see eluring siis käib? Alustame ühest väikesest taimest. See kasvab algul ilusasti neli või viis aastat. Seejärel tekivad tema varre alusel olevatest pungakestest külgvõsud, mis hakkavad maa sees taimest eemale kasvama. Mõnekümne sentimeetri kaugusel emataimest tekib risoomile üks haru, mis pöördub otse üles. Sellest saab uus põõsake. Põõsake kasvab kolm-neli aastat ja siis viljub. Viljunud vars aga hukkub. Siiski ei ole see veel põõsakese lõpp, vaid tema varre alumisest osast kasvavad uued püstised varred. Kuid samal ajal on risoomist tulnud mullapinnale veel mitmed noored põõsakesed. Nii on ühest emavarrest saanud juba kümneid uusi kääbuspõõsaid. Seega on aeg emal koht noorematele loovutada. Niisugune elutsükkel on ka kõigil arenevatel
Osaliselt langevad pohla ja mustika kasvukohad kokku, kuid pohl nõuab rohkem valgust ja talub kuivemaid muldi, seega leiame teda loo- ja nõmmemetsadest. Pohla kasvab ka rabades ja siirdesoodes samblamätastel. Pohl on 5-25 cm kõrgune püstise harunenud varrega igihaljas kääbuspõõsas. 4-5 aastase taime varre alusel olevatest pungadest tekivad külgvõsud, mis kasvavad maa sees taimest eemale. Mõnekümne sentimeetri kaugusel emataimest tekib risoomile üks haru, mis pöördub otse üles. Sellest saab uus põõsake. Põõsake kasvab kolm-neli aastat ja siis viljub. Viljunud vars hukkub. Esmane põõsas elab 10...15 aastat, pikem pole ka osapõõsa eluiga. Lehed on nahkjad, elliptilised, pealt läikivad tumerohelised, pruunide näärmetäppidega. Lehtede iga on 2-4 aastat. Õied valged või roosad, kellukjad ehk kupjad, asetsevad 3-12-kaupa tipmistes kobarates. Õitseb mais ja juunis
annaabi.ee 
