Ateena ja Sparta - ühisosa ja erinevad väärtused? Vana-Kreeka ajal oli Kreeka killustunud mitmeteks väiksemateks riikideks - Ateena, Sparta jne. Olles geograafiliselt, ühiskondlikult ja kultuurselt erinevate väärtuste ja privileegidega, arenesid antud linnriikides välja erinevad omadused ning riigid olid tuntud erinevate oskuste tõttu. Geograafiliselt oli Ateena pigem halvemas seisus maateedega - inimestel ei olnud võimalus kanda kaupa edasi maadmööda ning sellest arenes välja ateenlaste suurepärane võime kasutada mereteid enda kasuks. Selle oskuse ja tuntuse tõttu jäi Ateena ka hiljem väga tähtsaks kultuuri keskuseks. Seevastu olid Spartal pigem head maateed, mida nad kauplemise jaoks ära kasutasid. Kuna maateed pidi läks kauba kohaleviimisega kauem aega ja teele jäi Isthmose maakitsus, siis ei jõudnud kaubad, uudised ja muu oluline nii kiirelt teisteni, seega ei olnud Spartal kultuuriliselt nii suurt mõju kui oli Ateenal. Ateena oli...
Demokraatia plussid ja miinused Alates riikide eksisteerimisest, on inimesed otsinud sobivaimat valitsemisvormi. Aegade vältel on olnud erinevaid riigikordi. Siin maa peal on olnud kommunism, diktaktuur, monarhia, feodalism, türannia jt. Tänaseks oleme me jõudnud demokraatiasse, kuid kas see ikka on kõige õigem süsteem. Demokraatia ei ole hiljuti tekkinud ideoloogia, seda on kasutatud vahelduva eduga pea viimased kolm tuhat aastat. Küll aga ei ole tänane demokraatia võrreldav näiteks sellega, mis oli Kreeka linnriikides. Seal teostati demokraatiat otseste
suurusega riikidest. Paljud väikeriigid või linnad olid pooleldi autonoomsed. Nt Saksamaal oli üle 300 riigikese ja vabalinna, mis tunnistasid küll Saksa-Rooma keisri ülemvõimu, aga olid oma siseasjades täiesti iseseisvad. Paljud riigid koosnesid osadest, mis asusid üksteisest üsna kaugel. Saksa rooma riik 1648 Absolutism Kui oli palju erinevaid riike, oli ka palju erinevaid riigikordi. Uusaja esimest poolt on üldistatult nimetatud absolutismi ajajärguks, kus paljude Euroopa riigikorraks oli absoluutne monarhia ehk kuningal on piiramatu võim. Kõige parem absolutismi näide oli Louis XIV aegne Prantsusmaa (1643-1715). Kui Prantsusmaa muutus Euroopas võimsaimaks riigiks, siis sealset riigikorda ja kuningliku õukonna uhkust ja glamuuri üritasid paljud teised valitsejad Louis XIV jäljendada
2. teekaaslane Sancho Panzale 3. ilmakodanik- elas oma maailmas,hull, läks tuuleveskitega võitlema, naiivne 4. raamatulugeja- 5. austaja- kummardas naist Teose olulisus ja sõnum: Autor naerab ja kurvastab sama asja üle, et inimesed ei saa aru kui nad midagi valesti tegid. Tähtis on olla hea ja kaasinimesi aitada, liiga palju põikpäisust pole kunagi hea Niccolo Machiavelli ''Eesmärk pühitseb abinõu'' -Firenze ajaloolane ja poliitik, kes analüüsis riigikordi ja andis nõu itaalia valitsejatele. Makjavellism on halvustav nimetus poliitikale, mis on riuklik, kõlblusetu, kokkuleppeline ja eelkõige manipuleeriv. Meie Vilgiga oleme vastu,eesmärk ei pruugi olla kõigi arvates suur ja üllas ning kõik peab jääma mõistlikuse piiridesse. Näiteks Hitler arvas, et natsionaalsotsialism on kõigile hea. Thomas Moore 1478-1535 poliitik, filosoof ja kirjamees Mõiste tuleneb Moore'i teosest ''Utoopia'', kus ta tahtis luua ideaalset ühiskonda.
Tema õpetuste eesmärgid: vaba mõtlemine, kasulikud teaduses, võõrkeelse moenarruse asemele puhas emakeel. Oma viimase suurema ilukirjandusliku teose satiirilis-fantastilise romaani ,,Niels Klim'i maa- alune reis" (1741) kirjutab ta ladina keeles. Selles teoses kukub Bergeni üliõpilane Niels Klim läbi maakoore ma sisemikku ja külastab seal mitmesuguseid fantastilisi maid, karikeerides neis üksikute Euroopa riikide siseolusid, riigikordi, usulisi vaateid. Ta teaduslikus töös ajaloolasena väärib esikohale tõstmist 3-köiteline (1732-35) ,,Taani riigi ajalugu" (vanemast ajast kuni 17. Saj. lõpuni). Valgustusaja vaadetega mehele omaselt keskendub tema peamine huvi eestkätt uuemale ajale. Ka populaarfilosoofina on ta olnud tegev, arendades vabas, vestlevas, Montaigne'i laadi meenutavas stiilis oma vaateid usust, sallivusest, elutarkusest jne. ,,Moraalsed mõtted" (1744), ,,Epistlid" 5.k., (1748-54). 18. saj
talude taastamise ning vabaturumajanduse. Eesti väikesed talud ei suutnud täieliku vabaturutingimustes oma toodanguga võistelda Lääne-Euroopast tuleva doteeritud toiduga ja paljud suurest entusiasmist taastatud talud lõpetasid pikapeale tootmistegevuse. Maa hakkas inimestest tühjaks jooksma ja see muutis isa Eesti Vabariigi suhtes väga kriitiliseks. Tema meelest oleksid erinevad valitsused pidanud maaelu rohkem toetama ja kohalikku turgu kaitsma. Isa nägi erinevaid riigikordi, tema noorusaeg möödus nn kolhoosikorra ajal ENSVs. Pensioniiga möödus Eesti Vabariigis, mille taastamise juures ta ise oli, ent mis tõi talle kaasa pettumuse, kuna ta nägi selle maaelu hääbumist, mille loomise juures ta ise oli olnud. (Intervjuu Eve Antoniga 28. 11 2012) 2.3. Uno vanem poeg Rein Anton Mul on oma lapsepõlvest ning isast meeles mõned kindlad olukorrad. Kirjutangi just nende seikade kaupa.
vastane, kuid samal ajal vaenus ka Ahhaia liiduga. Ahhaia liit keskusega Peloponnesose põhjaosas tõusis esile eriti III sajandi teisel poolel, kui selle eesotsas seisis Aratos (liidu strateeg 243 213 vaheaegadega). Liitu kuulus ka Korintos. Kõrgem võimuorgan oli kaks korda aastas koos käiv koosolek (synodos) ja sõjaväe kõrgeim juht strateeg. Kuid oma suunitluselt oli Ahhaia liit Aitoolia liidust aristokraatlikum, toetades aristokraatlikke riigikordi mujalgi Kreekas. Välispoliitiliselt oli Ahhaia liit Makedoonia-vastane, võttes Makedoonnialt 243 aastal Akrokorintose. Kuid vaen Aitoolia liiduga ja vastuseis demokraatlikule arengule Spartas sundis teda Makedoonialt toetust otsima. Spartas püüdis kuningas Agis IV (245 241) lõpetada spartiaatide jätkuvat laostumist ja taastada "Lykurgose korraldus" oma arvataval muistsel kujul, tühistades võlad ja algatades maade ümberjaotamise rikastelt vaestele
täiskasvanud inimestele. Vastukaaluks on diktatuur – poliitiline süsteem, kus võimalus osa võtta poliitiliste otsuste tegemisest on antud vähestele inimestele. Ükskõik millist demokraatia vormi vaadelda, on kindel, et ateenlased ei näeks üheski hilisemas demokraatlikus režiimis demokraatiat. Segadust võib tekitada seegi, et nii tavalises kui ka filosoofilises keelekasutuses tähistab sõna demokraatia nii ideaali kui ka tegelikke riigikordi, mis ideaalini loomulikult ei küündi. Siin tekib küsimus: kuivõrd lähedal peab olema tegelik riigikord demokraatlikule ideaalile, et teda saaks nimetada demokraatlikuks? Kokkuvõtteks võiks öelda, et on väga raske määratleda poliitilist süsteemi demokraatliku või mittedemokraatliku nii, et see oleks kõigile ja kõikjal vastuvõetav. Peamine demokraatliku mudeli eeldus on, et indiviidid on vabades, ratsionaalsetes jt suhetes teiste
Mood staatussümbolite pidev vajadus. Milleks rikkus? Staatuse näitamiseks. Uhkus, au ja kadedus on töövõime käivitajad, toovad ühiskondlikku kasu. Au kui instrumentaalses mõttes kasulik asi. Montesquieu au rollist kaasaegses poliitilises süsteemis Rakendas Mandeville'i ideed tollasele kaasaegsele poliitilisele süsteemile monarhiatele ja näitas, millist rolli mängib au monarhia toimimises (,,Seaduste vaimust"). Analüüsis erinevaid riigikordi, nii ajaloolisi kui kaasaegseid, ja leidis, et eri tüüpi riigid põhinevad erinevatel printsiipidel. Antiikvabariigid tuginesid voorusel ja ennastsalgavusel. Uusaegsed monarhiad põhinevad ennastarmastaval aul. Despootiad (antiiksed ja uusaegsed) põhinevad hirmul (despoot kardab rahvast ja vastupidi). Au monarhiates on ,,vale au" põhineb ülendatud arusaamal iseendast. Selleks, et ülendatud arusaama toita, pidi inimene täitma mingeid norme igal seisusel on oma normid, mille
Kuid Periklese positsiooni need oluliselt ei kahjustanud Peloponneose sõja puhkedes oli ta jätkuvalt Ateena mõjukaim riigimees. Peloponnesose sõda (431 404) ja oligarhilised riigipöörded Ateenas Sparta ja Ateena vahel 445. a. sõlmitud rahuleping fikseeris jõudude tasakaalu. Suur osa Kreekast jagunes kahte leeri Peloponnesose liitu ja Ateena mereliitu millest esimene soosis üldjuhul aristokraatlikke ja teine demokraatlikke riigikordi. Sellest tulenevalt kippus rikaste ja suursuguste kreeklaste sümpaatia kalduma Sparta ja lihtrahva oma Ateena poole. 431. a. lahvatasid pinged kahe vastasleeri vahel üle-Kreekalise sõjana, mis on ateenlaste vaatekohalt nähtuna tuntud kui Peloponnesose sõda (ka teine Peloponnesose sõjana, eristamaks seda paarkümmend aastat varem aset leidnust). Sõja vallandas tüli Peloponnesose liitu kuuluva Korintose ja neutraalse Korkyra
annaabi.ee 
