kirjeldab poliitik ise järgmiselt: ,,Põhikomisjonis (tööstus, energeetika, teadusuuringud) on mu eelistus mõjutada Eesti energiapoliitikat muutuma samas suunas, kuhu EL samm-sammult ammu liigub. Teadus ei ole ka päris võõraks jäänud. Keskkonnakomisjonis olen ennast kirja pannud kliimamuutuste tundjana ja tegelen sellega ka GLOBE nimelises organisatsioonis. Samuti on enamik looduskaitse teemasid tuttavad." Tarandi pingutused Eesti riiki edasi aidata pole jäänud märkamata ka riigijuhtidel, teda on kolmel korral riiklikult tunnustatud: 1) Taani Maailma Looduse Fondi Panda autastu (1998) 2) Riigivapi II klassi teenetemärk (2001) 3) Prantsusmaa Auleegioni Ordeni Komandöririst (2001)
positiivseks, hoides ära mõne katastroofi või andes inimesele õppetunni. Sellepärast öeldaksegi, et inimene õpib kogu oma elu. Teda õpetavad ette määratud juhused. Oidipuse halvad teod minevikus sõltusid saatusest, kuid kõik otsused, mis ta võtab vastu teose algusest kuni lõpuni, teeb ta vabal valikul. See mis põhjustab ta huku, on tema enda tugevus ja julgus, tema lojaalsus Teeba linnale ja tema tõearmastus. Teosest ''Kuningas Oidipus'' oleks meie riigijuhtidel palju õppida. Kõige tähtsam on ausus ja sõnapidamisoskus. Kuningas Oidipus hindas neid omadusi väga. Ta kuulutas välja, et otsib Laiose tapja üles ning karistab teda selle teo eest. Leides ennast Laiose mõrvarina ja oma emaga ühteheitnuna, oli ta aus ja tunnistas seda. Nagu lubatud, karistas ta ennast maalt välja saatmisega ja torkas enesel silmad välja. Seda kõike tegi ta oma riigi heaks, et päästa see hävingust.
Oleks ideaalne, et nad koos eksisteeriksid, kuid elus ei juhtu seda sageli. Ajaloost näiteid võttes on mõlemad vahelduva eduga peale jäänud. Kord on see jõud, mis muudab riikide vahelisi suhteid sajanditeks. Teisalt on peale jäänud tõde, mis on toonud nii head kui halba inimkonnale. Eestlased mäletavad aega, mil Maarjamaa ei olnud vaba. Vene väed sisenesid meie kodumaale, kuna jõustruktuurid ei olnud võrdsed. Välispoliitika oli vett vedama läinud ning siinsetel riigijuhtidel oli valida, kas sõda või elu võõra võimu all. Soomlased olid paremas seisus Mannerheimi kaitseehitiste rajamisega ja üleüldise sõjalise valmisolekuga. Põhjanaabritel oli täielik õigus valida esimese aspekti kasuks, küll aga mitte Eestil. Kas tõesti muud võimalust ei olnud? NSV Liit oli piisavalt suur. Neil poleks vaja olnud võõraste riikidelt territooriume haarata. Eesti hõivamise põhjuseks oli ahnus ja võimuiha, okupeerijate
Kel võim, sel vesi Postimees 27. veebruar 2015 23:59 Kui tavaliselt seostatakse riikide võimu majanduse või sõjandusega, siis nüüd mängib üha olulisemat rolli keskkond. Ilmekas näide on Hiina oskus oma tahe mängleva kergusega Mekongi jõe jagamisel läbi suruda ning nõrgemad naaberriigid vee pärast tülli ajada. Keskkonnaküsimused haaravad üha suurema tüki riikide välis- ja julgeolekupoliitikast, mistõttu tuleb riigijuhtidel sageli tülikaks peetud teemaga tahes-tahtmata aktiivselt tegeleda. Kliimamuutuse ja jätkusuutlikkuse kõrval on oluliseks teemaks tõusnud vesi. Eestis ei pruugi me küll kraanist vabalt voolava sinise kulla väärtust tajuda (kuigi meilgi on veevarustusega probleeme), aga maailma eri paigus on veest saanud tõsine mureallikas ning isegi konfliktide ajend. Kui esimesed teadaolevad veekonfliktid lahvatasid Sumeri linnriikide vahel juba enne meie
probleemi, mis esines riigi juhtkonnas ja mida hiljem sai Nõukogude Liit 1939.aastal ära kasutada pannes kahtluse alla ütluse, et eestlased on valmis kaitsema oma iseseisvust. Nimelt kartsid neli endist riigivanemat, et ,,valitsuse aparaat, kauemat aega olles ilma otsekohese kontaktita rahvaga ja ilma rahvaesinduse kontrolli kaastööta, loob optimistlikuma pildi, kui asjaolud seda õigustavad." (kirjast ,,Härra peaministrile riigivanema ülesannetes" 3.11.1936). Nii ei olnud Eesti riigijuhtidel õiget teadmist rahva meelsusest ja soovist kaitsta Eestit, kui seda valitsetakse autoritaarselt, samas Soome juhtkond sai arvestada rahva sooviga kaitsta demokraatikku ja iseseisvat Soomet. Eesti on väikeriik suure naabri Venemaa kõrval.Sama saab öelda ka Soome kohta, kuigi soomlasi on eestlastest 3 korda rohkem. On paratamatu, et välis- ja julgeolekupoliitikas peavad väikeriigid arvestama ,,suurte" poliitikaga. Paratamatus on tingitud seetõttu, et väikeriigid nagu
Talumajapidamine Maad keskmiselt 10-20 ha Piimakari või, juust meiereides. Eesti Võieksport. Peekonsea kasvatus. Eesti Lihaeksport 1930aa Lina ja kartul müügiks Teravili, 1930.aa kaitsti siseturgu tollidega Põllutöö käsitsi, talgutega. Sulased, tüdrukud. Külvi-, niidu-, rehepeksumasinate ost. Esimesed traktorid, 1938 I kombain. Talude heakorrastamine: lille- ja õunapuuaiad. Kodukaunistamiskampaaniad. Riigijuhtidel oma talud. Tööstus 1920.a Vene turu ärakukkumine Ettevõtete toodangu vähendamine v pankrot Siseturule tootvad väikeettevõtted (tubaka-, kompveki-, suka-, saapavabrikud) Tekstiilitööstus, toiduained, paber, metalli- ja puidutööstus 1919-27 käibel Eesti mark 1928 Eesti kroon välislaenu toel (1933 devalveeriti) 1929-33 majanduskriis. Tööpuudus kuni 30 tuh, ettevõtete, talude pankrotid, riiklikud hädaabitööd Tööstus 1930.a
ja kiidetakse kohalike viinavabrikute toodangut... Muidugi, selle all, kõrval ja taga on olemas veel palju-palju ehedat, aga see kõik seisab üsna õblukesel jääl, on väikse separatistlikult meelestatud ja üldjuhul vaikima sunnitud sootsiumi erihuvi. Eks ta ole, smugriteemalisi avaldusi ei kuule sageli ka eesti poliitikute suust, see ei ole teema, mida Venemaale nina alla hõõrutaks. Kuigi peab, pidevalt! Kui Soomes on poliitikutel-riigijuhtidel üldiselt pigem tavaks Venemaa-kriitikast hoiduda, siis Eesti poliitikud selle koha pealt suu peale kukkunud pole, kui välja arvata just too smugriteema, mis tasapisi mädaneb, halvaks läheb. Kuna see teema jäi 1990-ndate alguse muutustelaines lahendamata, siis praegu toda arengukäiku enam naljalt ei pööra. Paraku nii see on, kuigi tahaksin kuuluda optimistide kilda ja näha maailma pigem paljude pisikeste rahvaste koduna kui suurrahvaste vahel
annaabi.ee 
