Retsensioon muusikalile „Mamma Mia!“ (0)

Üks tüdruk, üks pulm, üks unistus .
Retsensioon muusikalile „Mamma Mia!“
Vanemuise kontserdisaal 2017 Detsember. Muusikali lavastajaks oli Ain Mäeots, lavatekstide tõlkijaks Leelo Tungal ja osades: Ele Millistfer, Merili Johanson , Kaire Vilgats, Terje Pennie, Veikko Täär, Tanel Jonas, Sepo Seeman, Kaarel Targo ja teised, bänd, koor ja tantsurühm. Oli 2 vaatuses , mängiti klahvpille, kitarri, basskitarri, trumme, löökpille. „Mamma Miat !“ on mängitud rohkem, kui 40-s riigis ja kõigil kuuel kontserdil on muusikali väidetavalt näinud rohkem, kui 60 miljonit inimest. Teos põhines 70ndate aastate maailmakuulsa Rootsi kultusbändi ABBA hittidel, ühtlasi ka muusikali enda pealkiri on ABBA tuntuima hiti pealkiri.
Muusikal rääkis tütarlapsest, nimega Sophie , kes igatses altari ette sammudes toetuda isa käsivarrele, ent tal polnud aimugi, kes on ta isa ja kust teda leida. Avastanud päevikust 3 mehe nimed, kellega ema suhtles saatuslikul suvel 20 aastat tagasi, otsustas tüdruk isakandidaadid salaja pulma kutsuda ja selgitada välja, kes on ta isa. Sophi ema Donna sattus silmitsi selgeks rääkimata minevikusuhetega ning järgnes üks tragikoomiline segadus teise järel. Lavastaja Ain Mäeotsa sõnul on „Mamma Mia!“ äärmiselt nõudlik ja keeruline muusikal ning on väljakutseks kõikidele osalejatele. Leelo Tungla poolt tõlgitud laulud kõlasid pisut harjumatult, kuid see-eest värskendavalt. Kõlav muusika on geniaalne ja laulud ei ole muutunud tüütavaks, mis sellest, et need on kuude kaupa kõrvus kõlanud. Etenduse staar oli kahtlemata Donna ehk Ele Millistfer, kuna ta suutis oma rolli välja mängida kõige usutavamalt, emotsioonide rohkelt ja hääle kõla oli kõige parem. Etendusel oli laulmine kord ebaühtlane ja kõlas saalis mõnikord halvasti. Tundus, et koosseisud olid nii valitud, et kui üks näitlejatest oli nõrgem, siis teised tugevamad peitsid nõrgemad. Ühest küljest vaatad sa saalis tavalist teatrietendust, kus räägitakse ühe pere lugu ja teisest küljest oled saalis, kuulad ja vaatad uhkete kostüümide ja kaasahaaravate lauludega kontserti. Lavale on püütud tuua võimalikult huvitavaid, erinevaid lahendusi ja üllatavaid kohti. Teos on hoogne, vaimukas ja kaasahaarav. Teatrist lahkusin suhteliselt emotsioonituna. Põhjus, miks sellise tundega lahkusin oli see, et hakkasin paratamatult oma peas võrdlema filmi ja lavastust. Filmi olen mitmeid kordi näinud ja iga kord saan laule kuulates mingi emotsiooni kätte, aga teatris ei saanud. Kuigi ja, teatrit ja filmi ei saa võrrelda.
Kindlasti on muusikal „Mamma Mia!“ kohustuslik kõikidele ABBA fännidele, muidugi soovitan ka kõikidel teistel seda vaatama minna. Muusikal oleks rohkem meeldinud, kui kõik näitlejad oleksid välja mänginud oma osad nii näitleja poole pealt, kui ka hääle kohalt. Teist korda seda rohkem vaatama ei läheks.