Retsensioon (0)

Retsensioon nr 6
Käisin 10. detsembril 2011.aastal vaatama Charles Gounod’ ooperit „ Faust “, mis toimus Coca- Cola Plazas otseülekandena Metropolitani ooperimajast New Yorgist . Ooper „Faust“ on üles ehitatud Joihann Wolfgang von Goethe tragöödiateose „Faust“ järgi. Kontsert kestis 4 ja pool tundi, mille sisse jäi 5 vaatust ja nende vahel 2 pausi. Ooper oli prantsusekeeles, kuid subtiitrid olid inglisekeeles ning ma sain esitatud laulude sõnadest aru. Selle vokaalmuusikalise lavateose kirjanikud on Jules Barbier ja Michel Carré. Osades olid Marina Poplavskaja , kes oli Marguerite, Michele Losier, kes oli Siébel, Jonas Kaufman, kes oli Faust, Russel Braun , kes oli Valentin , ja René Pape, kes oli Mefistofeles .
Lauljatele muusikalist tausta mängis sümfooniaorkester, keda juhndas dirigent Yannick Nézert-Séguin.
Lavastus leidis aset I maailmasõja järgses Pariisis, millega ei sobinud kokku osatäitjate riietus. Lavastus oli väga sarnane Goethe teosele . I ja II vaatuses keskenduti enamasti Marguerite’i hingeelule. Pärast pausi, mille vältel osatäitjad andsid intervjuud, tuli III vaatus , mis meeldis minule isiklikult kõige rohkem, sest suudeti erineda traditsioonilisest ooperist ning osatäitjad jooksid laval ringi, lisaks avaldus ka osatäitjate näitelmisoskused. Kõige enam meeldisid mulle Mefistofeles ja Siébel, kelle miimikad olid nii efektiivsed ning panid mind kaasaelama. Pärast kolmandat vaatust toimus jälle vaheaeg, mil osatäitjad andsid intervjuusid. Algasid IV ja V vaatus, mis muutus minu jaoks veidi sürrealistlikuks. Ma ei väida, et sürrealism on halb, kuid eelnenud vapustava vaatusega võrreldes oli see liiga kiire üleminek. Sürrealistlik just sellepärast, et Marguerite sai Faustiga lapse ning tapab oma lapse ära, keda ta hiljem leinama hakkab. Sel hetkel, kui tundsin, et vaatused venivad liiga pikaks, tulid tantsijad , kelle koreograafia oli oskuslik ning lisaks vägevale koreograafile olid ka väga head tantsijad. Tantsiti kaasaegset stiili ehk contemporary’t.
Võrreldes minu eelnevate muusikaliste kogemustega, siis võin julgelt öelda, et see ooper oli üks parimaid, mida ma näinud olen. Kahjuks ei saa ma öelda, et see on kõige parem, sest käisin 2009.aastal vaatamas muusikali „Ooperi fantoom “, mis oli minu jaoks lihtsalt kõige südamlikum ja võimsam esitus. Ooperi „Faust“ ainukesteks miinusteks olid: kestis minu jaoks liiga kaua ja ei olnud võimalik vaadata teatrisaalis, vaid kinosaalis.
Sigrid Kuuse ,12b