Esimest korda ilmus sõna kasutusse 7. sajandil ning see arvatakse olevat ladina või indoeuroopa päritolu. Kunagine romaani sõna maska tähendas musta, hilisladina masca ja itaaliakeelne maschera aga nõida, vaimu, kummitust. Mitmetes kultuurides tõmmati võrdusmärk maski ja nõia vahele: näiteks nimetati Provence'i aladel nõidusega tegelejaid maskideks (les masques). Katalaani keeles tähendab mascara musta plekki, analoogseid tähendusi leidub teisteski keeltes, peamiselt reliktina säilinud murrakutes. Arvatavasti on põhjuseks just algne komme varjata oma nägu musta tahmakihiga. Keskajal hakati maske valmistama jõuluks tapetud sigade pead katvast nahast: tugev materjal ning avad just seal, kus vaja, ajasid asja kenasti ära. Oma uhkeima ja olulisima tähenduse omandasid maskid aga Veneetsia karnevalide hiilgeajal. Kummalised näokatted võimaldasid täielikku anonüümsust, mis oli oluline alamale klassile,
nimesid Kehamõõtmed Tüvepikkus 120...180 cm Kehamass emastel kuni 40 kg, isastel kuni 100 kg Levik Eestis ja Ta on põhjapoolkera meredes laialt levinud. Teda leidub Põhja- maailmas Jäämeres, Atlandi- ja Vaikse-Ookeani põhjaosas. Tema levikupiiriks lõuna poole on peamiselt jää olemasolu ja püsimise aeg. Ta elab ka Saima ja Laadoga järves ning Läänemeres. Sinna on ta jäänud viimase jääaja reliktina. Arvukus Eestis Eesti rannikuvetes elab alla 4000 viigerhülge Elupaik ja -viis Elupaigana eelistavad nad saarte ja rannikujoone poolt hästi liigendatud rannikumerd. Suvel võivad moodustada suurtel kividel või klibustel laidudel väikesi lesilaid. Toitumine Toituvad kaladest ja vähilaadsetest ning limustest. Peamise toidu moodustavad kalad. Sigimine Innaaeg on neil kevadel märtsist maini. Tiinus kestab 9.
elutseda ka siseveekogudele iseloomulikke linnuliike. Paljudele sisemaal pesitsevatele veelindudele on meri talvituspaigaks ja rändealaks. Läänmere liigirohke linnustiku võib seega siiski jagada kahte suurde rühma: läbirandajad (siinsed paigas ajutiseks peatuskohaks) ja haudelinnud (jäävad Läänemere kallastele suveks peaitsema). Merelinnud: Merelindude hulka on võetud niisugused liigid, kes kunagi ei pesitse sisemaal, samuti liigid, kes pesitsevad sisemaal ainult kas reliktina või haruharv, täiesti juhuslikult. Sellised linnud on: hahk, kivirullija, pikknokk-tirk jakrüüsel. Tingitult merelised linnud: Tingitult merelistele lindude on arvatud need liigid, kes Läänemere alal pesitsevad ja tegutsevad kas erantitult või valdaval enamikul juhtudel mererannikul. Sellised linnud on: ristpart, tõmmuvares, rohukoskel, merivars, meriski, liivatüll, meritüll, punajalg-tilder, alpi-risla, naaskelnokk, merikajakas, hõbekajakas,
Poegib suve alguses- 1 poeg, kes on suuteline kohe ujuma. 2. VIIGERHÜLJES (Phoca hispida) on väiksem ja saledama kehaga. Täiskasvanud isendite pikkus on kuni 1,5 m ja kaal kuni 60 kg, harva üle 90 kg. selg ja küljed tumepruunid, varustatud piklike heledate rõngaslaikudega. Kõhupool heledam, üksikute tumedate rõngaslaikudega. Viigerhülge päriskoduks on Põhja-Jäämere bassein. Läänemeres elab ta jäänukloomana ehk reliktina hilisjääajast, olles siin kujunenud eri alamliigiks. Kõik hülged toituvad kaladest. Poegib jää peale- pojad pika pehme valge karvaga, võimelised ujuma hiljem. 3. HALLHÜLJES (Halichoerus grypus) on Läänemere hüljeste hulgas suurim. Kuni 300 kg, kuni 2,7m. Pruunikashall, emased heledamad. Tavaline ka meil. Eelistab avamerd, 1-2 poega. Mitu nädalat- 1 kuu, lähevad vette. 4. PRINGEL (Phocaena phocaena) vaalaline
rühmast. Selle tõestuseks peetakse kahekordset viljastamist, mida ei esine kuskil mujal taimeriigis, emaka ja tolmuka ehituse ühtsust ning trahheede esinemist kõikidel katteseemnetaimedel. On vähetõenäoline, et erineva päritoluga rühmades, sõltumata üksteisest, võiksid kujuneda selliste keerukate tunnuste ühesugused kombinatsioonid. * Tõenäoline on, et katteseemnetaimede hälliks on troopilised ja mussoonkliimaga subtroopilised piirkonnad. Eriti viimastes piirkondades on reliktina säilinud palju katteseemnetaimede ürgseid perekondi. Rikkalikult leidub selliseiid relikte Ida- ja Kagu-Aasias ja Põhja-Ameerika kaguosa mägistes piirkondades. (Botaanika II, lk 457) * Tekkisid liigid, kellel oli küllaldaselt suur kohanemisvõime temperatuuri, niiskuse ja teiste keskkonnatingimuste kõikumisega ning otsese päikesekiirgusega. See andis neile eelise paljas- ja sõnajalgtaimede ees ning võimaluse levida suhteliselt kiiresti väga laialdasel maa-aladel.
Haruldaseks on Arktikas pesitsev kuninghahk, põhjapoolsetest liikidest puna-veetallaja. LÄÄNEMERE IMETAJAD Hülglased. Randalhüljes ei talu jääd ja elab seetõttu peamiselt Läänemere jäävabas lõunaosas, eriti Rügeni saare ümbruses. Eesti vetesse satub väga harva. Randalhülge elupaigaks on rannalähedased merealad. Poegib suve alguses, sünnitades ühe poja, kes on kohe suuteline ujuma. Viigerhüljes. Elukohaks on Põhja-Läänemere bassein. Läänemeres elab ta reliktina hilisjääajast. Levik piirdub Läänemere põhja- ja idaosaga. Asutab valdavalt rannikulähedasi merealasid. Eesti vetes eriti Riia lahes on viigerhüljes kõige arvukamaks hülglaseks. Poegib varakevadel ühe poja. -kasvab 1,5m pikkuseks -ujuvad osavasti loibaga sõudes -naha all on paks rasvakiht -toitub kaladest -veebruaris sünnitab jääpankadele valgekarvalise poja Hallhüljes. Läänemere hüljeste hulgas suurim. Tavaline kogu Läänemeres, ka Eesti vetes. Elupaigaks
annaabi.ee 
