laiali liikuma. Vastupingestatud kollektorsiire aga on laienenud baasi ning selle elektrivälja sattunud augud (teatavasti läbivad vähemuslaengukandjad siirde elektrivälja takistamatult) liiguvad edasi kollektorisse. Seetõttu on endiselt kollektorsiirde läheduses auke vähem, kui emittersiirde läheduses ning difusioon jätkub. Enamik auke liigub edasi kollektorisse ning ainult vähesed rekombineeruvad baasi elektronidega. Rekombineerunud elektronide ja nende, mis liikusid baasist emitterisse, asemele tuleb aga välisahelast juurde uusi elektrone. Nende elektronide liikumine välisahelast baasi moodustabki baasivoolu. Aukude vool baasist kollektorisse moodustab kollektrori voolu. Aukude vool emitterist baasi ja elektronide vool baasist emitterisse moodustab emittervoolu. Lisa: Skeemidesse ühendatakse npn-transistor enamasti nii, et emitter on negatiivne ja kollektor positiivne baasi suhtes.
ristamiseks) ning seejärel nende järglaskonnaga bakteritüvede B ja B/2 segu. Faagide genoomide vahel oli toimunud geneetiline rekombinatsioon. Seda näitas faagilaikude morfoloogia. Genotüüp rh+ põhjustab suuri häguseid laike, r+h väikeseid ning läbipaistvaid. Lisaks kirjeldati ka suuri läbipaistvaid laike (genotüüp hr) ja ja väikeseid häguseid (genotüüp r+h+), mis saavad ilmneda ainult siis, kui genoomid on rekombineerunud. Rekombinante oli järglaskonnas 2%, mis näitab, et geenid h ja r paiknevad T2 geneetilisel kaardil teineteisest 2 ühiku kaugusel. Faagide genoomidevaheline rekombinatsioon võib aset leida suvalisel hetkel faagi elutsükli vältel, kui genoom pole pakitud kapsiidi. Faagi geenide peenstruktuur. 50-ndate aastate keskel hoogustus faagide geenistruktuuri uurimine. Seymor Benzer kaardistas faagi T4 rII lookuse mutatsioone kahes järjestikku paiknevas geenis rIIA ja rIIB
paiknemisele? Põhjendage. Geenid, mis paiknevad üksteise suhtes lähestikku, on tugevamalt aheldunud ning rekombineeruvad harvemini. Geenidevahelise rekombinatsiooni sagedus võimaldab hinnata nendevahelist aheldatust. Rekombinatsioonisageduse arvutamiseks ristatakse uuritavate tunnuste suhtes aheldunud geenidega isendeid - heterosügoote ristatakse retsessiivsete tunnuste suhtes homosügootidega. Rekombineerunud järglaste arv jagatakse järglaste koguarvuga ja kui saadud protsent ületab 50% pole geenid aheldunud, vaid asuvad erinevates kromosoomides. Mida väiksem protsent saadakse, seda aheldatumad on geenid. 32. Millest on tingitud erinevused kromosoomide geneetilisel ja füüsilisel kaardil? Geneetilisel kaardil kujutab kahe punkti vaheline kaugus nende punktide vahel toimuvat keskmist ristsiirete arvu,
langesva valgusega ning võimaldab seetõttu valgussignaali elektriliseks signaaliks muundada. Valgusdiood (LED) on põhimõtteliselt sama ehitusega, mis fotodiood (st. valgusele läbipaistva avaga siirdealasse), kuid töötab päripinge-reøiimis. Kui valgusdioodile rakendada pinge, siis hakkavad elektronid ja augud üksteisele vastu liikuma ning siirdealas kohtudes rekombineeruvad (elektron kukub auku). Selle tulemusena vabaneb elektroni energia (mis teda juhtivustsoonis hoidis). Rekombineerunud augud ja elektronid asendatakse uutega välisest vooluringist. Valgusdiood erineb tavalisest dioodist selle tõttu, et tema kiirgus on valguse diapasoonis. Sellise dioodi valmistamise materjale valides saab valida kiiratava kiirguse lainepikkust. Kiiratud valguse intensiivsus sõltub dioodi läbivast voolust. Optron on opto-elektroonika lülitus, mille abil on võimailk kaks vooluringi teisest elektriliselt isoleerida, samas signaali edasi andes. Sellisel juhul näiteks ei levi
Crossing ower toimub sugurakkudes. Erandina esineb ka mitootiline crossing ower . Üldjuhul toimub crossing ower alati kõigi kromosoomipaaride vahel. Tavaliselt crossing ower toimub ühes punktis, harva 2-s, 3-s kohas. Täieliku aheldatuse korral moodustab polüheterosügoot vaadeldavate tunnuspaaride suhtes kahte tüüpi sugurakke. Kui crossing ower toimub, siis polüheterosügoot moodustab mitut eri tüüpi sugurakke, kuid rekombineerunud sugurakkude arv on alati väiksem võrreldes aheldunud pärandumisel tekkinud sugurakkudega. AHELDATUSE BIOLOOGILINE TÄHTSUS 1. Aheldatus säilitab geneetilise materjali teatava konservatiivsuse, kusjuures välditakse kõikvõimalikke kombinatsioonide teket, millest osa võivad olla letaalsed. 2. Aheldatus kindlustab teatud vajalikke tunnuseid määravate geenide koospärandumise. Nt. Polüpeptiidsetest ahelatest koosnevad valgud. Neid määravad geenid päranduvad alati koos
Crossing ower toimub sugurakkudes. Erandina esineb ka mitootiline crossing ower . Üldjuhul toimub crossing ower alati kõigi kromosoomipaaride vahel. Tavaliselt crossing ower toimub ühes punktis, harva 2-s, 3-s kohas. Täieliku aheldatuse korral moodustab polüheterosügoot vaadeldavate tunnuspaaride suhtes kahte tüüpi sugurakke. Kui crossing ower toimub, siis polüheterosügoot moodustab mitut eri tüüpi sugurakke, kuid rekombineerunud sugurakkude arv on alati väiksem võrreldes aheldunud pärandumisel tekkinud sugurakkudega. AHELDATUSE BIOLOOGILINE TÄHTSUS 1. Aheldatus säilitab geneetilise materjali teatava konservatiivsuse, kusjuures välditakse kõikvõimalikke kombinatsioonide teket, millest osa võivad olla letaalsed. 2. Aheldatus kindlustab teatud vajalikke tunnuseid määravate geenide koospärandumise. Nt. Polüpeptiidsetest ahelatest koosnevad valgud. Neid määravad geenid päranduvad alati koos
Siia lisanduvad veel: junktsionaalne variabiilsus (CDR3), trimming (nukleotiidide deletsioon), P ja N nukleotiidide lisamine, D kolm raami. Totaalne Ig kombinatsioonide arv on 1013. Junctional diversity- Kodeeriva ala ühenduskohtadesse lisatakse nukleotiide. H ja L ahelate kombineerumine Somaatilised hüpermutatsioonid- Toimuvad põrnas ja LN-des (eelnevad kolm protsessi toimuvad luuüdis). B- raku rekombineerunud DNA ahela V piirkonda tekitatakse punktmutatsioonid (single nt mutations). Suureneb Ab ja ag vaheline afiinsus (seondumise tugevus). Ensüüm AID (activation induced cytidine deaminase) tekitab mutatsioone. Eelis: tekitab lisa mitmekesisuse CDR3 hüpervariaablis regioonis Puudus: võivad tekkida paardumata nukleotiidid, lugemisraam võib minna katki. 11. Monoklonaalsete antikehade valmistamise põhimõte ja kasutamine teraapias
Edasi saab: küps (naive mature) B-rakk (mIgM ja mIgD) with single antigen specifity. ( B-raku arengu käiku saab jälgida raku pinnamarkerite olemasolu järgi). Antigeeni tundmine on põhiliselt IgM töö. 4. Aktiveeritud B rakud AG + AK = aktivatsioon, differentseerumine ja siit võivad rakud minna 2-s suunas: a) aktiivselt AK-sid tootvad rakud (vajavad ka TH rakke); b) mälurakud. Peale Ag stimulatsiooni B rakud teevad läbi isotüübi vahetuse (switching), mille käigus juba rekombineerunud VDJ unit kombineerub järgmise CH geeni segmendiga. 17. Põhiline koesobivuse kompleks (MHC) MHC valgud on kõrgelt polümorfsete geenide produktid, mida ekspresseeritakse erinevate rakkude pinnal. koosneb ca 100 geenist (2000kb hiire DNA-l ja 4000 kb inim. DNA-l). Indiviidide vahel erinevad alleelide DNA järjestused 5-10 % st. eri indiviidide poolt ekspresseeritavad geeniproduktid on unikaalset struktuuri erinevustega
´ACAAAAACC3`. Heptameer-õlg-nanomeer järjestust kutsutakse rekombinatsiooni signaali järjestuseks e RSS. Et õiged segmendid oleks õiges järjekorras, toimub rekombinatsiooni kontolliv süsteem -> RSS . 12/23 reegel: segment, mille RSS-s 12 bp õlg, tohib liituda ühe segmendiga, mille kõrval asuvas RSS-s bp õlg. Somaatilised hüpermutatsioonid. Vastusena antigeeniga seondumisele koos T-rakkude signaalidega toimub B-lümfotsüüdis lõplikult rekombineerunud Ig geeni VH ja VL osades somaatilisi punktmutatsioone, mille tulemusena saadakse muteerunud BRC, mis seovad antigeeni paremini. Need rakud valitakse antikehi sekreteerivate rakkude arengu lõppfaasi. Immunoglobuliinide spetsiifilisuse geneetiline alus. võimalik on 1011 erineva spetsiifilisusega antikeha. aluseks on Ig geenide segmentne olemus, millest iga segment kodeerib osa Ig polüpeptiidist.
See kromosoom sisaldas kahte mutatsiooni dominantset mutatsiooni Bar (muudab silmakuju pikaks ja kitsaks) ning retsessiivset mutatsiooni car (silmade roosa värvus). Pikk kromosoom sisaldas metsiktüüpi alleele. Stern ristas emaseid heterosügootsei kärbseid, kes kandsid pikka ja lühikest X kromosoomi, normaalsete isastega. Järglaste hulgas oli ka selliseid, kus kaks ebanormaalset X kromosoomi olid rekombineerunud. Rekombinatsiooni tulemusena oli üks kromosoomidest normaalse pikkusega (B+ car) ning teisel olid mõlemad õlad ebanormaalsed (B car+). Ka katsed maisiga (Barbara McClintock ning Harriet Creighton said samad tulemused sõltumatult) tõendasid, et rekombinatsioon on seotud homoloogilistes kromosoomides paikneva geneetilise materjali vahetusega. 30
vabu laengukandjaid ca 100... 1000 korda vähem kui veemolekule). Pooljuhtides on vabu laengukandjaid aatomite arvust vähem ca 106 korda, dielektrikute korral aga üle 10 9 korra vähem. Pooljuhtelektroonika Tervikliku pooljuhitüki sellist piirkonda, kus üks juhtivuse tüüp asendub teisega, nimeta- takse p-n-siirdeks. Siirde alas on juhtivuse tüüpi määravad laengukandjad ehk enamus- laengukandjad (n-osa elektronid ja p-osa augud) omavahel rekombineerunud (elektronid on augud ära täitnud). Allesjäänud positiivsetest (elektroni loovutanud) 46 doonorlisandi ioonidest ning negatiivsetest aktseptorlisandi ioonidest on moodustunud tõkkekiht, mille elektriväli on suunatud n-osast p-osasse ning surub nõnda enamus- laengukandjaid oma piirkonda tagasi. Siirde päripingestamisel ühendatakse välise
See kromosoom sisaldas kahte mutatsiooni dominantset mutatsiooni Bar (muudab silmakuju pikaks ja kitsaks) ning retsessiivset mutatsiooni car (silmade roosa värvus). Pikk kromosoom sisaldas metsiktüüpi alleele. Stern ristas emaseid heterosügootsei kärbseid, kes kandsid pikka ja lühikest X kromosoomi, normaalsete isastega. Järglaste hulgas oli ka selliseid, kus kaks 41 ebanormaalset X kromosoomi olid rekombineerunud. Rekombinatsiooni tulemusena oli üks kromosoomidest normaalse pikkusega (B+ car) ning teisel olid mõlemad õlad ebanormaalsed (B car+). Ka katsed maisiga (Barbara McClintock ning Harriet Creighton said samad tulemused sõltumatult) tõendasid, et rekombinatsioon on seotud homoloogilistes kromosoomides paikneva geneetilise materjali vahetusega. Homoloogiliste kromosoomide vahelised kiasmid ilmuvad nähtavale pärast ristsiirde toimumist
kromosoomi vahel osa oma pikast õlast. See kromosoom sisaldas kahte mutatsiooni dominantset mutatsiooni Bar (muudab silmakuju pikaks ja kitsaks) ning retsessiivset mutatsiooni car (silmade roosa värvus). Pikk kromosoom sisaldas metsiktüüpi alleele. Stern ristas emaseid heterosügootsei kärbseid, kes kandsid pikka ja lühikest X kromosoomi, normaalsete isastega. Järglaste hulgas oli ka selliseid, kus kaks ebanormaalset X kromosoomi olid rekombineerunud. Rekombinatsiooni tulemusena oli üks kromosoomidest normaalse pikkusega (B+ car) ning teisel olid mõlemad õlad ebanormaalsed (B car+). Ka katsed maisiga (Barbara McClintock ning Harriet Creighton said samad tulemused sõltumatult) tõendasid, et rekombinatsioon on seotud homoloogilistes kromosoomides paikneva geneetilise materjali vahetusega. Homoloogiliste kromosoomide vahelised kiasmid ilmuvad nähtavale pärast ristsiirde toimumist
annaabi.ee 
