surnud või avalikust elust tagasi tõmbunud ning venestusaeg oli oma haripunktil. Ka eesti ajakirjandus oli rahvusliku joone hoidmisest peaaegu loobunud. Reiman koos oma aatekaaslastega Oskar Kallas, Heinrich Koppel suutis seda 1896. aastal muuta, kui nad ostsid Karl August Hermannilt ajalehe Postimees ning kutsusid selle peatoimetajaks Jaan Tõnissoni. Seda loetakse "Tartu renessansi" alguseks. 1890. aastatel oli Reimanil ka pidevalt probleeme riigivõimuga, sest ta vastustas sakslaste domineerimist luteri kirikus ning nõudis sellest eestikeelse ja -meelse rahvakiriku tegemist. Ta anti mitmel korral kohtu alla ning viibis 18911893 korduvalt koduarestis. Sellele vaatamata jätkas ta rahvusideede aktiivset levitamist. Reimanil oli oluline roll ka harrastusajaloolasena, sest ta kirjutas esimese vähegi teaduslikuma
Vastuhakk venestusele võis tema arvates rahva olukorda veelgi halveneda. Parem olevat oodata ja end uude ühiskonda vaikselt ja alandlikult sisse sulatada, samas selles ühiskonnas hiljem tegutsemisvõimalusi. Venestust ülistav A. Grenzstein hakkas nüüd radikaalsemalte rahvuslaste peale salakaebusi esitama, lootes sel teel oma positsioone Eesti avalikkuses kindlustada. Oleti olid just sellles lootusetus olukorras küpsemas muutuste juured. V. Reimanil oli õnnestunud Eesti Üliõpilaste Seltsis üleskasvatada terve põlvkond aktiivseid ja põhimõttekindlaid rahvuslasi ( J. Tõnisson, O. Kallas, H. Koppel), kes venestusel järgnevatel aastatel selgroo murdsid. Tegemist oli noore haritlaskonnaga, kes tundis oma jõudu ja vägevust. Noore põlvkonna esiletõus langes kokku rahva aktiivsuse üldise kasvuga. Esimeseks tunnusmärgiks oli siin hiilgavalt õnnestunud V Üldlaulupidu Tartus 1894. aastal. 1896
endisaegsed juhid olid kas surnud või avalikust elust tagasi tõmbunud ning venestusaeg oli oma haripunktil. Ka eesti ajakirjandus oli rahvusliku joone hoidmisest peaaegu loobunud. Reiman koos oma aatekaaslastega (Oskar Kallas, Heinrich (Henrik) Koppel) suutis seda 1896. aastal muuta, kui nad ostsid Karl August Hermannilt ajalehe Postimees ning kutsusid selle peatoimetajaks Jaan Tõnissoni. Seda loetakse "Tartu renessansi" alguseks.1890. aastatel oli Reimanil ka pidevalt probleeme riigivõimuga, sest ta vastustas sakslaste domineerimist luteri kirikus ning nõudis sellest eestikeelse ja -meelse rahvakiriku tegemist. Ta anti mitmel korral kohtu alla ning viibis 18911893 korduvalt koduarestis. Sellele vaatamata jätkas ta rahvusideede aktiivset levitamist.Alates 1900. aastast oli Reiman Eesti Karskusseltside Kesktoimkonna juht.Reimanil oli oluline roll ka harrastusajaloolasena, sest ta kirjutas esimese
1890. aastate alguses oli eesti rahvuslik liikumine madalseisus, sest endisaegsed juhid olid kas surnud või avalikust elust tagasi tõmbunud ning venestusaeg oli oma haripunktil. Ka eesti ajakirjandus oli rahvusliku joone hoidmisest peaaegu loobunud. Reiman koos oma kaaslastega suutis seda 1896. aastal muuta, kui nad ostsid Karl August Hermannilt ajalehe Postimehe ning kutsusid selle peatoimetajaks Jaan Tõnissoni. Seda loetakse "Tartu renessansi" alguseks. 1890. aastatel oli Reimanil ka pidevalt probleeme riigivõimuga, sest ta vastustas sakslaste domineerimist luteri kirikus ning nõudis sellest eestikeelse ja -meelse rahvakiriku tegemist. Ta anti mitmel korral kohtu alla ning viibis 18911893 korduvalt koduarestis. Sellele vaatamata jätkas ta rahvusideede aktiivset levitamist. Alates 1900. aastast oli Reiman Eesti Karskusseltside Kesktoimkonna juht. Reimanil oli oluline roll ka harrastusajaloolasena, sest ta kirjutas esimese vähegi
L.K.) piiskop ja peapiiskop ja Tartu Ülikooli rektor. 1937. aastal avaldas ta enda kui ajaloolase peateose "Laiuse kihelkonna ajalugu", mis on oma mahult siiani üks lokaalajaloo tippteoseid. ·Oskar Kallas- 1868-1946. Rahvaluuleteadlane ja diplomaat. Ta oli 19201922 Eesti saadik Soomes ja 19221934 Suurbritannias ja Hollandis. Ta on uurinud põhjalikult lutsi maarahva keelt ja kultuuri. ·Villem Reiman- 1861-1917. Vaimulik ja rahvusliku liikumise üks juhte, Eesti autonoomia idee esitaja. Reimanil oli oluline roll ka harrastusajaloolasena, sest ta kirjutas esimese vähegi teaduslikuma ülevaate Eesti ajaloost, kus populariseeris aga ka mitmeid siiani kestnud idealiseeritud müüte (kõige tuntum on "vana hea Rootsi aja" kuvand). Samuti tegeles ta perekonnaloo uurimisega, viies sellegi (koos Martin Lipuga) teaduslikule tasemele, ning kirjutas mitmete ärkamisaegsete tegelaste elulood. 1890. aastatel oli Reimanil ka pidevalt probleeme riigivõimuga, sest ta vastustas sakslaste
Üldised ühiskonnakritilised artiklid, seltsitegevuses karskusselts. Kujunes üllatuslikult karskusliikumise liidriks, tõrjus kõrvale Aadu Grensteini. Oli Postimehe rahvuslikkonservatiivse suuna ideeline juhte. Grensteinil ka konfliktid Jaan Tõnissoniga, liidrikoht põllumeeste seltside hulgas. Jõgeveltiga ajalehes konflikt. Karskusliit üldkultuuriline liikumine nagu kõikide seltside puhul, laiemas mõttes rahvaharimine ja meelelahutuse pakkumine. Reimanil meelepäraseimaks ajalugu. Huvitunud eestkätt haridusloost ja -tegelastest. Neist rohkesti kirjutanud nii ajalehtedes kui kogumikes. Villem Reiman ,,Eesti ajalugu" kolmel korral ilmunud. Enne seda eesti keeles teadmised Eesti ajaloost küllaltki napid ja katkendlikud. Asutada ,,Eesti Kirjanduse Selts", et luua ja levitada harivat kirjandust. Ajaloo toimkond . eesti ajaloo uurimine ja propageerimine, üle 1000 liikme, ka väljaspoolt Eestit inimesi
annaabi.ee 
