Erinevad teleskoobid Optiline teleskoop (joonis 1) - Optilised teleskoobid suurendavad kaugete objektide nurga suurust ja ka nende heledust. Selleks et optilise teleskoobiga midagi näeks on vaja kasutada ühte või mitut kumerat optilist elementi, tavaliselt on nendeks klaasist läätsed või peeglid. Need koguvad valgust ja muud elektromagnetilist kiirgust keskpunkti. Mõtet, et valguse kogumise element võiks olla ka peegel hakati läbi töötlema peagi pärast refraktori leiutamist. Potentsiaalsed eelised peeglite kasutamisel olid suured. Toodi välja palju lahendust ja mõni ehitati isegi valmis, kuid tulutult. Aastal 1668 aga Isaac Newton ehitas esimese praktilise reflektori mis kasutas peegleid ja selle nimeks pandigi Newtoni reflektor. Optilisi teleskoope kasutatakse nii astronoomias, kui ka mujal. Kolm peamist optikalist teleskoopi on: reflektor, refraktor ja Cassegraini teleskoop. Peale nende kolme põhilise
· Refraktor ehk läätsteleskoop: nii objektiiv kui okulaar on läbipaistvad, st. valgus läbib kogu optilise süsteemi ilma peegeldusteta. On mugav kasutada, kuna vaatleja istub "vaatesuunas". Läätsteleskoobi kasutamise oluline piiraja on eri lainepikkustega valguskiirte erisugune murdumine läätses - nn värviaberratsioon. Kvaliteetse kujutise saamiseks tuleb objektiiv ehitada erinevate läätsede liitsüsteemina. Refraktori puudusteks on ka teleskoobitoru suur pikkus ning halb tasakaal: toru ülemises otsas asuva objektiivi kaal võib ulatuda sadade kilogrammideni. Kasvab ju läätse paksus koos läbimõõduga. Lisaks tingib pikk teleskoop vaatlustorni suured mõõtmed. Kõik see viib riista maksumuse mõttetult suureks ning kasutamise ebamugavaks ja seepärast ongi maailma suurim refraktor "ainult" ühemeetrise läbimõõduga (10 korda väiksem suurimast reflektorist!) ning valmistatud rohkem kui
Teleskoobid suurendavad kaugete objektide näivaid nurkmõõtmeid ja objektide näivat heledust. Teleskoopide optiline skeem koosneb ühest või rohkemast kumerast optikaelemendist - läätsest või peeglist. Optilise skeemi üles anne on koondada elektromagnetilist kiirgust fookusesse, kus tekib kujutis, mida on võimalik vaadelda ja reeglina ka jäädvustada. Optilisi teleskoope liigitatakse valgust koondavate elementide põhjal kolmeks. Refraktori puhul kasutatakse objektiiviks koondavat läätse. (Galilei teleskoop, Kepleri teleskoop) Reflektoril on objektiiviks nõguspeegel.(Newtoni teleskoop (1668) Katadioptrilistel teleskoopidel koosneb objektiivile vastav optiline skeem nii peeglitest kui läätsedest. (Schmidti kaamera 1930) Teiste lainealade teleskoobid - Kaugete taevakehade poolt kiiratavaid raadiolaineid, röntgenkiirgust ja gammakiirgust uuritakse vastavalt raadio-, röntgen- ja gammateleskoopidega
Jagada võib mitmeti; esimene ja kõige tähtsam jaotus on: 1. Refraktor ehk läätsteleskoop: nii objektiiv kui okulaar on läbipaistvad, st. valgus läbib kogu optilise süsteemi ilma peegeldusteta. On mugav kasutada, kuna vaatleja istub "vaatesuunas". Läätsteleskoobi kasutamise oluline piiraja on eri lainepikkustega valguskiirte erisugune murdumine läätses - nn värviaberratsioon. Kvaliteetse kujutise saamiseks tuleb objektiiv ehitada erinevate läätsede liitsüsteemina. Refraktori puudusteks on ka teleskoobitoru suur pikkus ning halb tasakaal: toru ülemises otsas asuva objektiivi kaal võib ulatuda sadade kilogrammideni. Kasvab ju läätse paksus koos läbimõõduga. Lisaks tingib pikk teleskoop vaatlustorni suured mõõtmed. Kõik see viib riista maksumuse mõttetult suureks ning kasutamise ebamugavaks ja seepärast ongi maailma suurim refraktor "ainult" ühemeetrise läbimõõduga (10 korda väiksem suurimast reflektorist
ka a s M aa lased Teleskoop · Teleskoop on optiline instrument, mis kogub ja koondab elektromagnetilist kiirgust. · Teleskoobid suurendavad kaugete objektide näivaid nurkmõõtmeid ja objektide näivat heledust. · Teleskoopide optiline skeem koosneb ühest või rohkemast kumerast optikaelemendist - läätsest või peeglist. Optilisi teleskoope liigitatakse valgust koondavate elementide põhjal kolmeks Refraktori puhul kasutatakse objektiiviks koondavat läätse. Jaguneb Galilei ja Kepleri teleskoobiks. Galilei teleskoop. Objektiiv oli üksik tasakumer lääts, okulaariks tasanõgus lääts. Tekitab näiva kujutise, mida ei ole võimalik nt. fotograafiliselt jäädvustada. Kepleri teleskoobi okulaar on kumerlääts, mille abil saadakse tõeline kujutis. Reflektoril on objektiiviks · nõguspeegel. Newtoni teleskoop
Jagada võib mitmeti; esimene ja kõige tähtsam jaotus on: 1. Refraktor ehk läätsteleskoop: nii objektiiv kui okulaar on läbipaistvad, st. valgus läbib kogu optilise süsteemi ilma peegeldusteta. On mugav kasutada, kuna vaatleja istub "vaatesuunas". Läätsteleskoobi kasutamise oluline piiraja on eri lainepikkustega valguskiirte erisugune murdumine läätses - nn värviaberratsioon. Kvaliteetse kujutise saamiseks tuleb objektiiv ehitada erinevate läätsede liitsüsteemina. Refraktori puudusteks on ka teleskoobitoru suur pikkus ning halb tasakaal: toru ülemises otsas asuva objektiivi kaal võib ulatuda sadade kilogrammideni. Kasvab ju läätse paksus koos läbimõõduga. Lisaks tingib pikk teleskoop vaatlustorni suured mõõtmed. Kõik see viib riista maksumuse mõttetult suureks ning kasutamise ebamugavaks ja seepärast ongi maailma suurim refraktor "ainult" ühemeetrise läbimõõduga (10 korda väiksem suurimast reflektorist!)
(lisa 3) Hiljem on katseid korraldatud, kuid kaugeltki alati pole saadud ühesuguseid tulemusi. W. Willigeri katsetele lähedasi resultaate on saanud W.W. Spangenberg Saksa DVs 1952. aastal ja A.P. Lenham ning J.H. Ludlow Inglismaal 1954. aastal. Teiselt poolt kirjutab P. Moore, et tema, vaadeldes kunstlikult valmistatud valget kera 1958. ja 1960. aastal oma kolmetollise (objektiivi läbimõõt 7,5 sentimeetrit) refraktori abil, ei näinud midagi. Omapärasel seisukohal Veenuse laikude suhtes on prantsuse astronoom A.Dollfus. Töötanud läbi Pic du Midi mägiobservatooriumis juba mitmekümne aasta jooksul, et Veenuse atmosfäär koosneb kahest erinevat tüüpi pilvede kihist. Alumisel kihil esinevad mitmesugused detailid, ülemine kiht on aga ühtlane, ilma igasuguste iseärasusteta. Mõnikord paistab ülemine kiht läbi ja siis võib taevakaunitari palgel märgata õrnu detaile, mis
1.4. Millised teleskoobid oli algul Fraunhoferi reflaktor Objektiivi läbimõõt on üheksa Pariisi tolli, fookuskaugus on kolmteist jalga ja neli tolli. Oli omal ajal maailma suurim läätsteleskoop. Teleskoobil on ekvatoriaalne (saksa) monteering, mis on varustatud kellamehhanismiga. Hetkel maailma moodsaim teleskoop oli komplekteeritud mitmete mikromeetritega, mida kasutati eelkõige kaksiktähtede mõõdistamiseks. Teleskoop asub Tartus alates 1824. aastast. Kuulsaimad Fraunhoferi refraktori abil tehtud vaatluslikud tööd tegi Friedrich Georg Wilhelm Struve. Fraunhoferi teleskoop restaureeriti 1993. aastal Enno Ruusalepa juhendusel ning asub Tartu Tähetorni muuseumis. (2) Teleskoop koosneb polaarteljest, nelijalast, viltusest sambast, juhtvardast ja kellamehhanismist. Sellega tehti erinevaid vaatlusi näiteks: kaksiktähtede mõõtmised, täheparallaksi mõõtmised, Mädleri- Marsi vaatlused, Kuu pinna modelleerimised ja
üldse vaja arvestada. Struve tööd olid põhjapaneva tähtsusega - temaga sai kaksiktähtede uurimine alles oma alguse, ning tema mõõtmised pole praegusajal midagi oma väärtusest kaotanud. Struve edu ei põhjustanud mitte ainult tema isiklik anne, vaid samuti täiusliku mõõtmistehnika rakendamine. Tal õnnestus muretseda oma observatooriumile tolleaegse parima optiku Fraunhoferi konstrueeritud pikksilma - refraktori 9-tollise objektiiviga, mis oli tol ajal suurim, aga ka parim maailmas; enne seda kasutusel olnud refraktorid olid väga puudulikud, sest valguse erisugused värvid ei koondunud ühte fookusesse ning taevakehade kujud olid segatud vikerkaarivärvidest väärkujudega. Selle ,,kromaatilise" vea kõrvaldas Fraunhofer, valmistades objektiivi kahest osast - kumerast kroonklaasist ja õõnsast flintklaasist. Olles muidu ka
annaabi.ee 
