Ehkki klassikaline kasvatusideaal pole täismõõdus kusagil teostunud, on see ometi läbi aegade muutumatuna püsinud. Keskenduda ei tule väliste väärtuste jahtimisele, vaid iseenda ülesehitamisele, oma kvaliteedi parandamisele, igaühes peituvate võimaluste teostumisele. Klassikalise pedagoogika taga on kümned sajandid talletunud tarkust. Klassikalise pedagoogika tõekspidamiste järgi on töötanud ja töötavad kallid erakoolid Ameerikas ja Inglismaal ning sellele lähenevad reformpedagoogika kaasaja uusimad suunad radikaalne ja kriitiline pedagoogika ning uuskonservatism. Vaimsete väärtuste inimesesse "istutamine" ongi kasvatuse kõige olulisem roll. See tähendab, et kogu koolitus, erinevad haridusastmed, õppeained jms on vaid vahend, mille kaudu (või abil) jõuab inimene kultuurini, st inimühiskonna väärtuste omaksvõtmisele ning nendele toetuvalt eneseleidmisele. Inimlikkus, kõlbelisus vastandub väärtusena barbaarsusele, loomalikkusele, ebainimlikkusele.
,,Waldorfkool ei ole vabakool, kus viljeldakse vabakasvatust ja igaüks võib teha, mis tahab. Ka mujal koolides on probleeme ning probleemseid lapsi." Vaimsusekandjaks või kohanejaks ,,Eesti waldorfkoolide tase on hinnatud ebapiisavaks ja küllap on selles ka tõtt. Ka waldorfkoolides tuleb tõsiselt muretseda, kui mõned siin ei tunne õigekirja ega oska kaardil eristada ida ja läänt." Aja vaim ja reformpedagoogika ,,Reformpedagoogikat võib mõista kui humanistliku ideestiku läbimurdu hariduse andmise praktikasse, tõestusvõimaluste otsingut, et see,mis inimese harimisel ja kasvatamisel teadlaste ning idealistide poolt heaks ja õigeks arvatus. Saab toimivana ka olemas olla."
ettevalmistuse ja täiendkoolituse alal, olles samal ajal lektoriks Pihkva Rahvahariduse Instituudis. TEENISTUS • Töötas Võru Õpetajate Seminari direktorina aastail KÄIK 1921–1930. • Tema juhtimise all kujunes seminarist uuendusmeelsemaid õppeasutusi Eestis, kus rakendati ja propageeriti reformpedagoogika põhimõtteid. TEENISTUS • 1931. aasta sügisest tegutses Käis Tartus Eesti KÄIK Õpetajate Liidu teadusliku sekretärina. • Ülesandeks oli õpetajate abistamine pedagoogilises töös, kooliuuenduslike küsimuste selgitamine ja propageerimine ajakirjas Kasvatus ning õpetajate KOOLI • 1930. aastate esimesel
Käis töötas Vologdas ja Pihkvas. (Eisen 1985: 7) Koolitöö sisuline uuendamine algas tasapidi 1920.aastate algul. Üks esimesi algõpetuse sisulisi uuendusi oli koduloo kui õppeaine võtmine algkooli õppeplaani 1919.aasta algul. Kodulugu pidi õpetama lapsi oma lähima ümbruse nähtusi vaatlema ning neid mõistma. Üldõpetuses püüti kogu õppematerjal algastmel koondada teatud koduloolisteks kompleksteemadeks, mis ühendasid seniseid õppeaineid. Ideed tulid siia Lääne reformpedagoogika mõjutusena, peamiselt Austriast. (Eisen 1985: 7) Uuendused levisid üsna tagasihoidlikult, sest ei mõistetud veel koduloo kui õpetamise printsiibi olemust. Puudusid vastavad käsiraamatud ning õppekirjandus, samuti kõige hädavajalikumad õppevahendid. Olulise pöörde tõi sinna aga Käis ise, kes järgnevatel aastatel töötas läbi koduloo ja üldõpetuse teoreetilised ja rakenduslikud küsimused ning soetas juurde vastavaid käsiraamatuid ja õppekirjandust. (Eisner 1985:8)
(Eisen, 1985) Koolitöö sisuline uuendamine algas tasapidi 1920.aastate algul. Üks esimesi algõpetuse sisulisi uuendusi oli koduloo kui õppeaine võtmine algkooli õppeplaani 1919.aasta algul. Kodulugu pidi õpetama lapsi oma lähima ümbruse nähtusi vaatlema ning neid mõistma. Üldõpetuses püüti kogu õppematerjal algastmel koondada teatud koduloolisteks kompleksteemadeks, mis ühendasid seniseid õppeaineid. Ideed tulid siia Lääne reformpedagoogika mõjutusena, peamiselt Austriast (samas, 1985). Uuendused levisid üsna tagasihoidlikult, sest ei mõistetud veel koduloo kui õpetamise printsiibi olemust. Puudusid vastavad käsiraamatud ning õppekirjandus, samuti kõige hädavajalikumad õppevahendid. Olulise pöörde tõi sinna aga Käis ise, kes järgnevatel aastatel töötas läbi koduloo ja üldõpetuse teoreetilised ja rakenduslikud küsimused ning soetas juurde vastavaid käsiraamatuid ja õppekirjandust. (samas, 1985)
Kirjatehnikat õpiti kolmes esimeses klassis 1 tund nädalas. Koolides võis kasutada ainult haridusministeeriumi soovitatud õpperaamatuid. Laste koolikohustust vähendati 16-lt 14 aastale, tuli juurde uus koolitüüp- viieklassiline keskkool. Uue seaduse järgi algas keskharidus pärast algkooli 4.klassi lõpetamist. 1937. aastal anti välja " Algkooli õppekavad". Koolireformiga kadus võõrkeel algkoolide tunniplaanist. Kooliuuendusliikumine: reformpedagoogika eesmärgiks seati lastes peituvate võimete individuaalne arendamine ja sünnipäraste võimete ärakasutamine õppetöös. Uue liikumise märksõnadeks said õpilaste aktiivsus ja isetegevus. Kooli algastems tuli elu-, looduse- ja kultuurinähtusi tundma õppida komplektselt, eluliste tegevuste kaudu. Kõige enam tutvustas sel perioodil uusi seisukohti Tartu Õpetajate Seminari õpetaja C.H. Niggol. Tema vahendusel ilmus " Fröbel ja Montessori", " Töökool ja õppekool" ning viieosaline "
annaabi.ee 
