Sidamo keel kasutas Etioopia kirjasüsteemi kuni 1993. aastani. Ladina tähestiku on kasutanud alates 1993. aasast. (Ethnologue 2015. 28.10.15) Sidamo keel on aglutinatiivne keel, kus peaaegu kõik tuletusliite morfoloogia ja kõik fleksiooni (sõnavormi moodustamise) morfoloogia sisaldab afikseid. Enamik afiksid on sufiksid. Selles keeles puuduvad eesliited. Reduplikatsioon pole Sidamo keeles midagi ebaharilikku, kuigi see pole produktiivne. Mõned tegusõnad kasutavad reduplikatsiooni, et väljendada korduvaid või intensiivistatud tegevusi. (Kawachi, Kazuhiro (2007) "A grammar of Sidaama (Sidamo), a Cushitic language of Ethiopia": lk 311. 28.10.15) Sidamo keel on nominatiiv-akusatiiv keel, mis kasutab pigem alust ja sihitis kui ergatiivi ja absolutiivi. Alused on nominatiivses käändes, otsesed sihitised akusatiivses käändes ning kaudsed sihitised on daativi käändes. Sõnajärjekord lauses on kujul alus – sihitis – tegusõna (verb)
Üks viis põhineb sihitu ja sihilise tegusõna tunnusjoonte vahel. Teine määratulus põhineb erinevaid tegevusi kajastavate verbide ja seisundi muutusi kajastavate verbide vahel. Sihilised verbid peavad „endaga kaasa võtma“ sihitise, kuid kaused verbid seda tegema ei pea. Peale selle peab verb olema sihiline, et temast saaks moodustada kaudse vormi. (Kawachi 2007: 115-116) Reduplikatsioon pole sidamo keeles haruldane nähtus, kuigi see pole kuigi produktiivne. Mõned verbid kasutavad reduplikatsiooni, et väljendada intensiivset või korduvat tegevust. Selline verbide hulk taandub tegusõnadele, mille sõnajuure moodustab ainult üks silp. Tervet sõnajuurt siiski ei kahekordistata, kuid esimene konsonant asendab teise samasuguse konsonandi ning sellele lisatakse sõnajuur külge. Tulemusena kahekordistub esimene konsonant läbi kahe sõna osa. Näiteks sõna „šaf“ (raputama) muutub „šaššaf´iks“ (korduvalt raputama). (Kawachi 2007: 311-312)
Keeleteadlane August von Schlegel liigitas maailma keeled 3 tüüpi: Isoleerivateks Aglutineerivateks Flekteerivateks KORDAMISEKS: GRAMMATILISE TÄHENDUSE VÄLJENDAMISE VIISID Morfoloogiline süntees on vormimoodustusviis, grammatilise tähenduse väljendamise viis või vormimoodustus? Vormimoodustus Supletiivsus on tüvevaheldus? tüveteisendus? tüvekordus? Tüveteisendus Ilusamatele sõnavormi moodustamisel on kasutatud aglutinatsiooni? fleksiooni? Reduplikatsiooni? Polüsünteetilist vormimoodustust? Aglutinatsioon
Rohkem või vähem aglutinatiivne morfeemide liitmine (afikseerimine) on morfoloogilise protsessi näide. Elemendid võivad alluda fusioonile ehk sulada kokku. Täielik fusioon on siiski erandlik. Väga tavaline on liitmisega koos toimuv osaline fusioon ehk tüve ja/või afiksi modifitseerumine. Suurt osa morfofonoloogilistest variatsioonidest saab käsitleda morfoloogiliste protsesside kõrvalproduktina, nt eesti keele astmevaheldus. Reduplikatsioon on liitmise erijuhtum. Reduplikatsiooni lihtsaim avaldumisvorm on tüve täielik kordumine. Tavaline on ka prosoodiline transformatsioon rõhu või sõna intonatsiooni abil, nt paljudes Aafrika toonikeeltes. Rõhu ümberpaigutamisega tehakse inglise keeles vahet eri sõnaliikidesse kuuluvate sõnade vahel. Mõnikord kasutatakse morfoloogiliste suprasegmentaalsete vahendite kohta terminit superfiks. Liitmise vastand selles kontekstis on lühendamine. Vene keele mõnede käändkondade
on ühes morfeemis mitu tähendust ja muutumise puhul võib olenevalt ümbrusest ühe tähenduse väljendamiseks olla mitu erinevat morfeemi kuju. NT eitussufiksid hixkarya keeles. Sünteetilises väljendusviisis liituvad morfeemid sõnade lõppu, näiteks eesti keeles. Analüütilises väljendusviisis kasutatakse abisõnu, näiteks inglise keeles. Reduplikatsioonis kasutatakse grammatilise tähenduse väljendamiseks tüvekordust. Nt läki-läki. On ka keeli, kus kasutatakse reduplikatsiooni mitmuse väljendamiseks. Mis on klusiiv? Klusiiv on keel, kus eristatakse inklusiivseid ja eksklusiivseid esimese isiku pronoomeneid ja verbiafikseid. NT inklusiivne meie mina ja sina vs eksklusiivne meie mina ja tema. Välistatakse kuulaja. Kirjelda keeleuniversaale. Keeleuniversaalid on nähtused, mis peavad esinema kõikides maailma keeltes. Täielik universaal tähendab, ta kehtib kõikides maailma keeltes. Näiteks on
vaeva nõudev kui markeeritud foneemide tootmine. Neid kasutatakse rohkem, st neil on suurem funktsionaalne koormus; neid esineb teksis rohkem; on olemas paljudes keeltes; Nt oraalsed vokaalid, helitud konsonandid (nt p, t, k, s, f). Markeeritus mingi keelevormi erilisus, ebatavalisus, keerukus. Nt nasaalsed vokaalid, helilised konsonandid (m, n, l, r, b, d, g, z). 37. Glossimine Morfoloogilise info lisamine igale morfeemile. Vt tabelit 38. Reduplikatsioon See on liitmise erijuhtum. Reduplikatsiooni lihtsaim avaldumisvorm on tüve täielik kordumine, nt malaiji keele orang 'inimene' orang+orang 'inimesed', või osaline kordumine, näiteks Uus-Meremaa maoori keele maakuu 'niiske' maakuu+kuu 'väga niiske'. 39. Grammatiliste morfeemide omadusi Tüüpilistel grammatilistel morfeemidel on järgmised iseloomulikud omadused: 1) grammatiliste morfeemide hulka lisandub harva uusi liikmeid;
kuidas seda protsenti arvutada ...). 3. Isiku samasus e. personaalidentiteedi probleem. Kokkulepe siin ei aita. Siin puutume kokku subjekti teadvuse mõistega, kusjuures peame arvestama, et teadvusi (mentaalseid maailmu) ei saa ei mitmeks lõhestada ega ka kokku sulandada. John Locke (1632-1704) vastas personaalidentiteedi probleemile isiku samasuse tunnustega: isiku määravad mälupildid ja assotsiatsioonid. R. Nozick'i (1938) reduplikatsiooni paradoks. A. C. Swinburne (1837-1909): Isik on sama, kui tal on sama hing. Võib osutuda, et küsimus hinge olemasolust ja olemusest võib osutuda praktiliseks probleemiks pärast teleportatsiooni kasutuselevõttu ... OLEMISE PROBLEEM Mis on tingimus, et võib öelda, et miski pigem on olemas, kui teda ei ole? Kui ei taju, kas siis pole? A. Flew (1923-) väljakutse (aedniku näide): mille poolest tajumatu aednik erineb mitteolevast aednikust? Mentaalses maailmas: kas mul valutab jalg
annaabi.ee 
