polk. N.Reek luges juba 22 juunil kell 14.00 olukorra küpseks üldiseks vastupealetungiks. Selle läbiviimiseks esines ta Volmarist vastava ettepanekuga diviisiülemale kindral E.Põdderile, kes asus Valgas. Saanud nõusoleku ja läbi rääkinud Soomusrongide divisjoni ülema kpt. K. Partsiga, kes asus ka Volmaris, andis al.-polk. N.Reek diviisiülema nimel kell 14.52 käsu 3.polgule ja 1.polgu II pataljonile vaenlane tagasi lüüa ja ühes soomusrongidega Võnnu ära võtta, misjuures 2.ratsapolk pidi julge löögiga vaenlasel seljataguse ära lõikama. Pealetungiva koondise üldjuhiks jäi 1.polgu ülema polk. O.Heinze. Eelmainitud korraldust peamegi lugema meie võiduka pealetungi alguseks Võnnu all. Siin oli aga ette nähtud vaid osaline vastupealetung. Käsk üldisele vastupealetungile asumiseks , mille alusel Võnnu tegelikult vallutati, ilmus 22.juuni õhtul kell 23.17 diviisiülema kindral E.Põdderi ja diviisi staabi ülema al.-polk N.Reegi allkirjaga.
1) Taandumise ajal jätkus lakkamatult meeste mobiliseerimine, uute väeosade ja väeliikide kukku panemine. Kuna sõja algul puudus suurtükivägi, asuti esimesel võimalusel moodustama kergeid ja raskeid välipatareisid, mis toetaks jalaväe osasid. Kuigi tehniliselt olid need veel puudulikud, töötasid välipatareid lahingus hästi, muutudes asendamatuks jalaväepolkudele. Suurt rõhku pani ülemjuhataja J.Laidoner ratsavägede moodustamisele. Kiiresti liikuva löögiosana omas ratsapolk häid võimalusi tegutsemiseks. Ratsaväe relvastusse kuulusid kergemad käsirelvad püstolid ja mõõgad. Mõõkade kuju ja päritolu oli väga erinev. Kasutusel olid nii Gruusia kui Türgi päritolu kõverad mõõgad kui ka Vene Tsaariarmee mõõgad (vt. LISA 1.1, 1.2) Eesti mereväe aluseks sai sakslastelt üle võetud endine Vene suurtükilaev, millele meie poolt pandi nimeks ''Lembit''. Detsembrikuu lõpul 1918 vangistati Tallinna all veel kaks
jaanuaril 1. Eesti diviisi juhtimise üle. Diviisi staabiülemaks saab seni ajutiselt diviisi juhtinud Jaan Soots ja diviisi suurtükiväe ülemaks Andres Larka. Selleks ajaks oli suurem osa eesti sõdureid Vene armeest kodumaale siirdunud ja vastmoodustatud Eesti diviis kujutas endast päris korralikku armeekorpust. Selle kooseisus oli nelja polguga jalaväebrigaad ja viie patareiga suurtükiväebrigaad. Peale nimetatude veel üks ratsapolk, üks insenerirood ning tagalaasutused. Kokku oli diviisis 750 ohvitseri ja 35 tuhat sõdurit ning väljaspool diviisi mitmesugustes üksustes ja komandodes veel 250 ohvitseri ja 15 tuhat sõdurit. Peale selle paiknes Eestis veel Vene väegrupp, mis oli küll üsna laostunud, kuid vaatamata massilisele desrteerumisele oli selles üksuses veel alles üle 200 tuhande mehe. Samuti oli siin PõhjaLätit ja LääneEesti saari okupeeriv Saksa 8
pühendama oma jõu ja sõjalised teadmised ning oskused oma rahva sündivale kaitseväele, kuid omavoliliselt ma rindel tegutsevast väeosast lahkuda ei või ja ei lahkugi... 21. detsembril 1917 sai Laidoner Vene vägede ülemjuhatuselt loa asuda teenistusse Eestis. Eestisse jõudis ta 1. jaanuaril 1918. 5. jaanuaril 1918 aastal asus Laidoner juhtima I Eesti diviisi. Diviisi koosseisus oli jalaväebrigaad 4 polguga ja suurtükiväebrigaad 5 patareiga (28kahurit), ratsapolk, insenerirood ja tagalaasutused. Kokku oli diviisis 750 ohvitseri ja 35 000 sõdurit, väljaspool diviisi, mitmesugustes asutustes ja komandodes, veel 250 ohvitseri ja 15 000 sõdurit. Saksa vägede saabudes 1918. a veebruaris lahkus Laidoner kodumaalt Petrogradi (Peterburi). Sama aasta kevadel saatsid sakslased Eesti rahvusväeosad laiali. Olles Venemaal lõi Laidoner põranda all Eesti sõjaväeluure agentuuri. Vabadussõja ajal kujutasid need mehed endast hindamatut informatsiooniallikat.
vabastamiseks, et luua Eestis formeeritud Läti rahvuslike üksustele edaspidiseks lahingutegevuse arendamiseks omal territooriumil soodne platsdarm. Eesti 2. ja 3.diviis vallutasid maikuu lõpuks Volmari (Valmiera) ja Marienburgi (Aluksne). Et saksa-läti väed olid omakorda vallutanud Riia, tekkis soodne võimalus purustada Põhja-Lätis tegutsev punaste väegrupeering. 2. diviisi otsustava pealetungiga vallutati 31. maiks Gulbene ning ning 5. juuniks jõudis rittmeister Gustav Jonsoni ratsapolk Väina jõeni, mille forsseerimise järel hõivati Jakobstadt (Jekabpils). LANDESWEHRI SÕDA. Läti sisepoliitiline olukord oli 1919. a. kevadeks kujunenud äärmiselt keeruliseks. Ulmanise poolt juhitaval Läti Ajutisel Valitsusel valitsusel puudus tegelik reaalne võim seadusliku riigikorra sisseseadmiseks ja selle kaitseks. Kunagine lätlaste au ja uhkus - I maailmasõjas sakslaste vastu vapralt võidelnud läti rahvuslikud kütipataljonid olid
· paluda sõjalist abi Balti laevastikult 13. XI 1918 Venemaa tühistab Bresti rahulepingu 15. XI 1918 moodustatakse Eestimaa ajutine sõja-revolutsioonikomitee (Jaan Anvelt) 16. XI 1918 Jukums Vacietise käskkiri: hõivata Pihkva ja Narva 18. XI 1918 Jukums Vacietise käskkiri: vallutada Pihkva ja Narva ning tungida edasi Riia ja Tallinna peale Punaarmee 7. armee Eesti piiridel: · Narva löögigrupeering: 6. diviis (3 jalaväepolku ja ratsapolk), Eesti kütipolgud, Soome kütipolk . · Pihkva löögigrupeering: 2. Novgorodi diviis ja 2. Läti kütibrigaad. 29. XI 1919 Eesti Töörahva Kommuun, juhtorgan nõukogu (Anvelt, Pöögelmann) · Eesti peab jääma autonoomsena Venemaa koosseisu · pankade ja tööstuse natsionaliseerimine · enamlik maareform (maa väljajagamine kommuunidele) · range tsensuur · sovetlik kohtusüsteem + terror (400 hukatut) 22
Dmitri Parski, kelle juhtimisel algasid ettevalmistused läände tungimiseks. 7. armee oli see väekoondis, mis tegutses otseselt Eesti piiridel. Selle juhatajaks määrati Nikolai Hendrikson, kes pidi väga hästi tundma Eesti olusid. 7. armee osad Eesti piiridel jagati 2 löögigrupeeringuks (üks neist koondus põhja poole Jamburgi grupp, mille põhiliseks löögijõuks oli 6. kütidiviis, kuhu kuulus 3 kütipolku, 1 ratsapolk, soomusautode divisjon jne, lisaks 6. diviisile oli toetuseks juurde antud Balti mere madruste salk, nn soome kommunistipolk ja 3 punast eesti kommunistide polku. Jamburgi grupis oli kokku ca 7000 aktiivset võitlejat (täägid ja mõõgad). 7000-st umbes 2500 olid eestlased. Jamburgi grupi peamiseks löögisuunaks oli Peterburg- Narva-Tallinn. Lisaks peamisele löögisuunale olid ka 2 vähemtähtsat suunda. Said alguse Vsknarva juures ja jätkama sissetungi Kesk-Eesti suunas. Vasknarva-Rakke-
annaabi.ee 
