laudjas lihaseline, ümar, keskmise pikkuse ja laiusega; saba asetseb madalal ja on tihe. rind ja rinnakorv on lai ja sügav, roided hästi kaardunud, kõht mahukas. jalad kuivad, lihaselised, tugevate kõõluste ja liigestega, kabjad on korrapärased ja tugeva tinakarva sarvega. Iseloom Eesti hobuse iseloom on elav, aga rahulik, elurõõmus ja asjalik, temperament energiline. Eesti hobuse iseloom on eriti sümpaatne ratsahobuste suure pretensioonikuse ja raskeveohobuste osavõtmatu ükskõiksuse vahel. Värvus Tõule omast värvust eesti hobusel ei ole. Värvuselt on eesti hobused keskmiselt 25,8% kõrvid, 15,3% raudjad ja punased, 11,1% mustad, 20,5% hallid, 10,0% kollased, 11,6% võigud, 5,3% hiirjad ja 0,5% albiinod. Aborigeense tunnusena on eesti hobusel tume vööt seljal ja laudjal. Ajalugu Eesti hobuse aretuse alguseks võib lugeda 1921
Hobusele nime panemine on lihtne, kui teada reegleid ja seaduspärasusi, mis seda reguleerivad, kirjutab Maaleht. Kõige lihtsam on seaduspärasus, mis reguleerib eesti, tori ja eesti raskeveohobuste nimesid. Nimelt on mitmeid aastakümneid tagasi kokku lepitud ja õigusaktidesse ka kirja pandud, et neis tõugudes sündivatele hobustele pannakse nimi, mis algab isa nime algustähega. Lisaks peab nimi olema eestipärane ning soovitavalt lõppema märadel täishäälikuga ja täkkudel kaashäälikuga.Teades seda reeglit ning täkuliine, on võimalik isegi ilma hobust nägemata, vaid nime alusel öelda, kas tegemist võib olla eesti tõugu hobusega või mitte
saba asetseb madalal ja on tihe. Rind ja rinnakorv on lai ja sügav, roided hästi kaardunud, kõht mahukas. Jalad on kuivad, lihaselised, tugevate kõõluste ja liigestega, kabjad on korrapärased ja tugeva tinakarva värviga. Eesti hobuse iseloom on elav, aga rahulik, elurõõmus ja asjalik, temperament energiline. Eesti hobuse iseloom on eriti sümpaatne ratsahobuste suure pretensioonikuse ja raskeveohobuste osavõtmatu ükskõiksuse vahel. Eesti hobune on hästi kohanenud siinsete söötmisja pidamistingimustega ning paistab silma vähenõudlikkuse, hea söödakasutuse ja vastupidavuse poolest. Tähtsaim eesti hobuse võimetes on aga see, et ta saab väga hästi hakkama ilma jõusöödata ega vaja lumest lumeni õieti talligi. Tõule omast värvust eesti hobusel ei ole. Värvuselt on eesti hobused keskmiselt
Tõule omast värvust eesti hobusel ei ole. Värvuselt on eesti hobused keskmiselt 25,8% kõrvid, 15,3% raudjad ja punased, 11,1% mustad, 20,5% hallid, 10,0% kollased, 11,6% võigud, 5,3% hiirjad ja 0,5% albiinod. Aborigeense tunnusena on eesti hobusel tume vööt seljal ja laudjal. (Lisa 2) Eesti hobuse iseloom on elav, aga rahulik, elurõõmus ja asjalik, temperament energiline. Eesti hobuse iseloom on eriti sümpaatne ratsahobuste suure pretensioonikuse ja raskeveohobuste osavõtmatu ükskõiksuse vahel. Eesti hobune on hästi kohanenud siinsete söötmis-ja pidamistingimustega ning paistab silma vähenõudlikkuse, hea söödakasutuse ja vastupidavuse poolest. Tähtsaim eesti hobuse võimetes on aga see, et ta saab väga hästi hakkama ilma jõusöödata, ei vaja vähemalt lumest lumeni õieti talligi. Tänapäeval on eesti hobune universaalne väikehobune, keda saab kasutada laste ratsahobusena ja pere- ning turismihobusena
Alates hetkest, mil inimene kodustas hobuse, on hobuseid valitud ja aretatud, et suurendada nende kasulikke omadusi. See viis erinevate hobusetüüpide veohobuste, ratsahobuste, koormahobuste väljaaretamiseni. Talumajanduse kiiremehhaniseerimine pärast 2. maailmasõda vähendas suurel määral nõudlust hobuste järele. Mehhaniseerimine andis ka rohkem vaba aega ning hobused leidsid uue rakenduse sport- ja puhkeaja hobustena. See muutis rõhuasetust tõuaretuses raskeveohobuste asendamist kergete ratsahobustega. Välimus Hobuse välimust kirjeldatakse vastava sõnavaraga, mis välendab nende eksterjööri ek kehaeshitust, naha värvi ja märgiseid.Hobuseid aretatakse vastavalt teatud tõu nõudmistele, mis viivad erinevatele rõhuasetustele nende kehaehituses. Veohobune, kes peab vedama vankrit või kaarikut, erineb kehaehituselt show-hüppehobusest. Lastele mõeldud ponide puhul on kehaehitus vähem oluline kui looma iseloom ja käitunimine. Kehaehitus
Jõudlus: Traav oli 15,9 km/h. Veovõistlustel on tugevamad aga tori hobusest väiksema veotahtega. Liiga flegmaatilised. Kui tegemist on soise pinnaga siis eesti raskeveohobune seda ei talu. Liinideks on u 7 täkuliini. Tähtsamad on: 1. vallinn 1700 2. Tabakc 3. evidoo 1340 4. karat 571 A 5. neptun ov ärsta 77A 6. Vellbon 7. rambatan Eesti raskeveohobuse parandajaks oli ka Heron. Tundus tähtis tegelane olevat. Raskeveohobuste jagunemine 1. Prantsuse raskeveohobused On omadustelt belgia ja Inglismaa vahepealsed. Kõige tuntumad on perseroni ja postjee-bretooni tõud. Perseron on euroopa üks vanimaid tõuge. Ja on ka araabia ja teiste idamaiste tõugudega mõjutatud. Kuni traktorite kasutusele võtuni oli põhiline tööloom. Bidee ristati norfolgi traavliga. 2. Belgia raskeveohobused kõige tuntum on ardenn. Pärit ardenni mägedest. Teine tuntud on Brabanssoon
annaabi.ee 
