Raphael de Valentini vastuokslik isiksus (0)

Raphael de Valentini vastuokslik isiksus
Romaani "Šagräännahk" peategelasel Raphaelil on elule kõrged ootused. Romantistlike sugemetega teosele omaselt on tal erakordsed vaimuanded, kuid samas imetleb ta kulda ja karda . Olles küll hella ja siira südamega, ihaleb ta külma ja küünilisse kõrgseltskonda. Kas Raphaeli püüete luhtumise taga ei seisnud mitte tema enda paradoksaalne loomus?
Kui Raphael de Valentini vaese noormehena Saint-Quentini võõrastemaja uberikus elas, tärkasid temas filosoofi teadmisjanu, äärmine töövõime ja lugemisarmastus. Ta asus kirjutama peenekoelisi, sügavmõttelisi teoseid. Paraku vaid selleks, et äratada kõrgseltskonna tähelepanu ja teenida raha. Kas tõesti peaks vaimuinimest huvitama kõrgseltskonnas hooplemine? Võõrastemajas on Raphaelil võimalus ära kosida ka veatuna näiv Pauline, aga siiski ei tee ta seda. Nimelt suudab noormees armastada vaid neidu , keda kaunistamas siid ja kašmiir. Kahtlemata ei nõua tõeline armastus sellist butafooriat, vaid edevus on selle tõeline nimi.
Raphaeli naiivne edevus saab aga õige hoo sisse, kui ta kohtub Pariisi uhkeima primadonnaga - Foedaraga. Ta armub vaid naise ilusse, sest vähe on positiivseid loomuomadusi sel tühisevõitu kaunitaril. Ka siin tekib küsimus, miks lubas nõnda sügav noormees endale sellist narrust. Ja miks on tundeküllas Raphael üsnagi vaimustuses Rastignacist, kes on blaseerumuse ja silmakirjalikkuse musternäidis, väites, et kõik geniaalsed inimesed on šarlatanid? Hoolimata romantistlikest sugemetest mõjub teos ehk liigagi ebaloomulikuna.
Niisiis võibki öelda, et Raphaeli soovide mittetäitumise taga olid tegelasesisesed paradoksaalsed iseloomujooned. Ei saa ju otsida armastust neilt , kes su siirust rumaluseks peavad ja heakskiitu leida neilt, kes su andeid ei näe.