maastumise käigus muutusid laguunideks ning kasvasid peagi kinni. Toitainevaeste liivade naabruse tõttu algas soostumine siirdesoo tekkega ( Kurm 1959). Sellisel viisil on tekkinud Läänemaa Suursoo . Nüüdisaja klimaatilised tingimused, mille puhul sademete hulk ületab peaaegu kahekordselt aurumise, soodustavad halbade äravoolutingimuste korral soostumise jätkumist. Nüüdseks on turbakiht soos kasvanud kuni viie meetri ( 5,25 m ) paksuseks, soos on enda ala matnud arvukalt rannamoodustusi ja neelanud mitmeid endisi madalaid rannajärvi (Eesti maastikud, 2008). Suursoo on säilinud suhteliselt terviklikult. Soopinnast kerkivad endiselt kõrgemale rannamoodustised ja mereluited, mis paiknevad kaarjalt kirde-edela-suunaliselt, tähistades kunagise rannajoone asupaika. Eriti soo loodeosa ilmestavad mitmed endised luited, mida turba juurdekasv igast küljest kahandab ( Eesti maastikud, 2008). Järved. Suursoo ilmestavad toitevaesed nn. lobeeliajärved ( Tänav- ja Veskijärv)
mereveesetted, järvelubi ja turvas Kambrium -savi; Ordoviitsium lubjakivi: Silur lubjakivi; Devon - liivakivi 4) RELJEEF RELJEEFIELEMENDID, MADAL-EESTI, KÕRG-EESTI. EESTI RELJEEFI MÕJUTANUD TEGURID. Madal-Eesti iseloomulikud nõrgalt lainjas moreenreljeef, vaheldub väiksemate ja suuremate jääpäisjärvedega, meresetteliste tasandikega. Soomassiivid on kas tasased või sageli kuplisarnased. Kohati esineb vanu rannamoodustusi ja oose. Kõrg-Eesti põhjaosas suur aluspõhjaline Pandivere kõrgustik, mis on moreenmaastikust tasasem kui mujal Eestis. Lõuna pool liitub Pandivere kõrgustikuga vooremaastik (ovaalse põhjajoonisega kõrgendikud). Pikad ja kitsad voored. Palju ürgorgusid. Eesti reljeefi on mõjutanud palju geoloogilisi protsesse, näiteks: ajutised vooluvete tegevused (vee- erosioon), alaliste vooluvete tegevused (sälkorud, orulammid ja terrass), põhjavee geoloogiline toime
e) Kvaternaar, kus leidub erinevaid moreeniliike (kiltjas, pruun, hall) ja kontinentaalsed- ja mereveeset- ted, järvelubi ja turvas 4) RELJEEF – RELJEEFIELEMENDID, MADAL-EESTI, KÕRG-EESTI. EESTI RELJEEFI MÕJUTANUD TEGURID. Madal-Eesti – iseloomulikud nõrgalt lainjas moreenreljeef, vaheldub väiksemate ja suuremate jääpäisjärvedega, meresetteliste tasandikega. Soomassiivid on kas tasased või sageli kuplisarnased. Kohati esineb vanu rannamoodustusi ja oose. Kõrg-Eesti – põhjaosas suur aluspõhjaline Pandivere kõrgustik, mis on moreenmaastikust tasasem kui mujal Eestis. Lõuna pool liitub Pandivere kõrgustikuga vooremaastik (ovaalse põhjajoonisega kõrgendikud). Pikad ja kitsad voored. Palju ürgorgusid. Eesti reljeefi on mõjutanud palju geoloogilisi protsesse, näiteks: ajutised vooluvete tegevused (vee-erosioon), alaliste vooluvete tegevused (sälkorud, orulammid ja terrass), põhjavee geoloogiline toime (karstid), mere
liitub Väikse-Emajõe orundiga. Absoluutkõrgused vähenevad Võrtsjärve suunas. Peamiselt on tegemist lainja moreentasandikuga, mida liigestavad mitmel pool voored. Üsna suurel osal, peamiselt järve lähistel muistse Võrtsjärve alal, on levinud sootasandikud (need on endised jääjärvede kuhjetasandikud, millele on jääajajärgsel ajal kuhjunud soosetted). Seoses muistse Võrtsjärve praegusest suurema ulatusega leidub mõnel pool, peamiselt järvest idas (Vehendi ümbruses), endisi rannamoodustusi (luited). Jääjärvede kuhjetasandikke leidub ka Võrtsjärvest põhja pool (Väikese Emajõe orundis). Kuigi Võrtsjärve ase on tüüpiline liustikukündenõgu, kus kõikide jäätumiste ajal valdas kulutus, paljandub aluspõhi siiski vaid vähestes kohtades (Tammel, Trepimäel, Limnoloogiajaama juures). Kogu Võrtsjärve nõo põhja moodustab keskdevoni Aruküla lade, mida iseloomustab punakas- kuni lillakaspruunide aleuroliitide ja punakate või kollakate liivakivide vaheldumine.
millest suuremad on loode-kagusuunalise orientatsiooniga Juminda, Pärispea, Käsmu ja Vergi poolsaar ning neid eraldavad Kolga, Hara, Eru ja Käsmu laht. Lahed on vahelduva põhjareljeefiga, üldiselt sügavad ja neis paikneb rohkesti karisid, loodusid ja saari. Pärispea poolsaarel paiknev Purekkari neem on Eesti mandriosa põhjapoolne äärmuspunkt. Rannikul paiknevatest saartest suuremad on Mohni, Hara, Haldi, Älvi, Saartneem, Kasispea lood. Rannikumadalikul esineb mitmesuguseid rannamoodustusi: rannavalle ja terrasse, mille vahele on kujunenud kitsad nn ribasood. Kitsaste sooribadega üksteisest eraldatud rannavallistikud moodustavad sageli omapäraseid viirulisi maastikke, näiteks Pudisoo ümbruses. Hästi on jälgitavad Antsülusjärve, Litoriina- ja Limneamere rannamoodustised. Rannikumadaliku lõunapiirile, klindijalamile on kuhjunud ulatuslikud rusukalded, mis loovad erilised tingimused pangametsade kasvuks
kanali kaudu. Peamised sadamad: Peterburi, Tallinn, Riia, Ventspils, Liepāja, Klaipeda, Kaliningrad, Gdańsk, Gdynia, Szczecin, Rostock, Kiel, Kopenhaagen, Malmö, Stockholm, Turu, Helsingi ja Kotka. 133. Nüüdismeri. Rannavöönd Limneameri, Läänemere nõos Kesk-Holotseeni lõpul subboreaalse kliimastaadiumi II poolel ja Hilis-Holotseenis subatlantilises kliimastaadiumis viimased 4000 14C-aastat olnud ja praegugi kestev nõrgalt riimveeline veekogu. Limneamere rannamoodustusi leidub Lääne- ja Põhja-Eestis (näiteks Kõpu poolsaarel viiel kõrgustasemel kuni 13 m ü.m). Limneamere viimast, 500-aastast järku käsitlevad mõned uurijad iseseisva Müüamere staadiumina (nimetatud liiva-uurikkarbi Mya arenaria järgi, mis jõudis arvatavasti laevapõhjadele kinnitununa ookeanist Läänemerre). Limneamere staadium on kujunenud Litoriinamere magestumisel ookeanivee sissevoolu
annaabi.ee 
