kui ühe antigeeniga või antikehade populatsiooni võime reageerida rohkem kui ühe antigeeniga. See reaktsioon saab toimuda, kuna ristreaktiivsel antigeenil on ühine epitoop immuniseerimise antigeeniga või sellel antigeenil on ehituselt sarnane epitoop immuniseeriv antigeeniga Antigeen- antikeha vastasmõju Organismi satub võõrkeha, mille küljes on antigeen. Võõrantigeeni toimel asub organismis kiiresti paljunema üks konkreetne B-lümfotsüüt, tekitades klonaalse rakupopulatsiooni. Selliseid B-lümfotsüüte, mis on asunud antikehi sekreteerima, nimetatakse ka plasmarakkudeks. Need on terminaalselt diferentseerunud rakud (täiskasvanud rakud, ei arene enam edasi) ja nende eluiga pole pikk. Kui organismist see antigeen kaob, siis kaovad ka antikehi tootnud B-rakud. Kuid siiski, väike osa nendest rakkudest jääb pikaealisteks nn. mälurakkudeks. Nende funktsioon seisneb selles, et kui organism hiljem kohtab
sisaldava regiooni kõrvaldamine eksonukleaaside toimel. DNA ahelate lahtikeeramisel osaleb helikaas UvrD. ssDNA-le sünteesib komplementaarse DNA ahela DNA polümeraas III kompleks. Graampositiivsetes bakterites on MutHLS reparatsioonisüsteem samuti olemas, kuid seal ei toimu vahettegemist metüleeritud ja metüleerimata DNA ahelate vahel. 32. Bakteripopulatsiooni evolutsioneerumine stressitingimustes. Traditsiooniliselt defineeritakse statsionaarset faasi kui olukorda, kus rakupopulatsiooni optiline tihedus või CFU (colony forming units) väärtus ei tõuse. Rakud püsivad statsionaarses faasis nälgimise korral. Looduslikes populatsioonides on nälgimine (ja seega statsionaarne faas) bakteritele tavaline seisund. Pigem on erandiks eksponentsiaalne paljunemine. Viimaste aastate uuringud on näidanud, et statsionaarses faasis olev rakupopulatsioon on dünaamiline, pidevalt evolutsioneeruv.
Hobusel tagab loote kohalolek emakas selle, et luteolüüsi ei toimu. Lisaks on vajalik embrüo ränne 1 emakasarvest teise 12-14x päevas vahemikus 12-14 tiinusepäeva. Kuna embro on põisjas (mitte lintjas), on see vajalik signaali viimiseks endomeetriumi rakkudeni. - pärast 5 päeva tekib sügoodist moorula (diferentseerumata), pärast 7 päeva blastotsüst – need toimuvad veel zona pellucida sees. Blastotsüst on sfääriline, eristatavad on kaks eradi rakupopulatsiooni, inner mast cell (ICM) areneb embrüo ja õhuke väljaspool asuv rakukihist (trofoblast) lootepoole platsenta. Blastotsüsti keskel on vedelikuga täidetud õõnsus. Pärast munajuhast emakasse transporti, embrüo on emakaseinal kinnitumata mitmeid päevi. Blastotsüstid on kahe sarve vahel juhuslikult jaotunud, järgnevalt embrüo pikeneb. Enne seinale kinnitust saadab blastotsüst emasloomale signaale enda olemasolust. See kindlustab, et kollaskeha toodab edasi progesterooni,
KAITSESÜSTEEMID fagotsüüdid, komplemendi valgud ja NK-rakud. Antikehad tunnevad antigeenist ära teatud väikse osa ja seonduvad antigeeniga. Antikehadele on iseloomulik kõrge spetsiifilisus. Kui organismi sattub antigeen, siis see reageerib antikeha molekulidega vähestel B- lümfotsüütidel, mis juhtuvad sobima antud antigeeniga. See B-rakk aktiveerub, hakkab kiiresti jagunema ning vastavaid antikehi eritama, tekitades kloonitud rakupopulatsiooni. Kui antigeen kaob, siis kaovad ka antikehi tootnud B-rakud, kuid väike osa neist jääb pikaealisteks mälurakkudeks, mis võimaldavad tulevikus sama antigeeniga kohtudes tekitada immuunvastuse kiiremini ja tõhusamalt. Sellel mehhanismil põhineb ka vaktsineerimine. T-rakkude pinnal on samuti antigeeni siduvad retseptorid (TCR), mis sarnanevad antikeha molekulidele, kuid T-rakud ei hakka neid antigeeniretseptoreid eritama
Too näiteid raku polariseeritusest sh ka näide raku polariseeritusest, mis ei ole seotud rakujagunemisega. mRNA, valgud, lipiidid – tsütoplasmaatiliste determinantide ebavõrdne jaotumine, mis mõjutab rakkude sümmeetriat jagunemisel. NÄITED: Inimese trofektrodermi ja ICM kujunemine toimub asümmeetriliste jagunemiste tulemusena. Kahe asümmeetrilise jagunemislaine (8–16 ja 16–32 rakku) käigus tekib kaks ruumiliselt ja molekulaarselt erinevat rakupopulatsiooni: välimised polaarsed rakud (apikaalne piirkond koos sinna kuuluvate determinantidega) on suunatud arenema trofektodermi (trofoblasti) rakkudeks ja sisemised apolaarsed rakud kujunevad pluripotentseteks ICM’iks, kust saavad areneda kõik rakud va trofektodermi rakud. Asümeetris sõltub lõigustustasa pinna asetusest polaarsustelje suhtes. Raku polarisatsioon ilma jagunemiseta: dünaamiline makrofaag, mis bakterit taga ajab, et ta fagotsüteerida
DNA kahjustuste tõttu, mida pole jõutud parandada ning vajavad replikatsiooni jätkumiseks rekombinatsioonilist DNA reparatsiooni. Olukorras, kus replikatsioonikahvel peatub sageli DNA kahjustuste tõttu, näiteks SOS vastuse korral, kus bakterirakus on tekkinud hulgaliselt DNA katkeid, algatatakse oriC-sõltumatu alternatiivne DNA replikatsioon. Mikroobipopulatsiooni evolutsioneerumine statsionaarses faasis Traditsiooniliselt defineeritakse statsionaarset faasi kui olukorda, kus rakupopulatsiooni optiline tihedus või CFU (colony forming units) väärtus ei tõuse. Rakud püsivad statsionaarses faasis nälgimise korral. Looduslikes populatsioonides on nälgimine (ja seega statsionaarne faas) bakteritele tavaline seisund. Pigem 80 on erandiks eksponentsiaalne paljunemine. Viimaste aastate uuringud on näidanud, et statsionaarses faasis olev rakupopulatsioon on dünaamiline, pidevalt evolutsioneeruv. Osadel rakkudel ilmneb kultuuri
aeruginosa puhul). Perioodiline biofilmist irdumine võib olla: 1) aktiivne protsess, mille käigus rakud vabanevad biofilmist üksikute planktiliste rakkudena. Osadel bakteriliikidel (Pseudomonas aeruginosa, Staphylococcus epidermidis jt) on täheldatud biofilmi keskse osa muutumist vedelaks ja liikuvate planktiliste rakkude lahkumist, jättes endast biofilmi haigutava augu. Biofilmi keskse osa vedeldumise põhjuseks arvatakse olevat profaagi aktivatsioonist põhjustatud osaline rakupopulatsiooni lüüs. 2) passiivne protsess, mille käigus biofilmist vabanevad EPS-ga ümbritsetud rakkude agregaadid. Rakuklompide vabanemise põhjusteks võivad olla nii muutused keskkonnategurites (nt veekogu voolutugevuse muutus) kui ka biofilmisisestes protsessides. Näiteks bakterite eritatud ensüümid lagundavad EPS-i. Nii biofilmist vabanenud üksikrakud kui ka rakuklombid võivad uutes toitaineterikastes kohtades uuesti kinnituda ja alustada uut biofilmi moodustumise protsessi.
annaabi.ee 
