retseptorite kaudu.; omab RNA-genoomi.; sisaidab ensüümi pöördtranskriptaas, mis RNA kui sablooni järgi sünteesi DNA-d.; DNA integreerub peremeesraku kromosoomi. lnfektsioonijärgselt organismis tekkivad antikehad ei elimineeri infitseeritud rakke, viiruse DNA püsib rakus kuude, isegi aastate jooksul. Kui kehas tekib vajadus teiseseks immunoloogiliseks vastuseks, võib nakatunud rakk aktiveeruda ning tulemuseks on uute viirusosakeste formeerumine ja raku lüüsumine. Aja jooksul kogu T4 rakupopulatsioon kurnatakse välja ja organism kaotab immunoloogilise vastus-reaktsiooni võime. LIPIIDID - Vees lahustumatud, apolaarsetes solventides (etüüleeter, kloroform, benseen jt) lahustuvad ained, mis keemiliselt ehituselt on rasvhapete tegelikud või potentsiaalsed estrid. Struktuurilt heterogeenne aineklass. LEIDUMINE: Sisaldus erinevates kudedes väga varieeruv. Loomsed koed (va rasvkude) keskmiselt 1 - 10 %. embrüonaalsetes kudedes - minimaalne (1 - 2 %) sugurakkudes, ajus-maksimaaine (7 - 30 %)
- Rakutsükli kontrollpunktid tagavad selle, et järgmine faas ei käivitu enne, kui eelmine pole lõpetatud. 26) Rakupopulatsioonid täiskasvanud organismis - 1. Staatiline rakkude populatsioon - edasi ei jagune (närvirakud) - jagunevad väga harva (skeletilihas) 2. Stabiilne rakkude populatsioon - suhteliselt madal mitootiline aktiivsus - jagunevad "vajaduse" korral - kudede reparatsioonivõime - jagunemistsüklist väljunud 3. Uuenev rakupopulatsioon - regulaarne mitootiline aktiivsus (vererakud, epiteelirakud) 27) Rakkude diferentseerumise põhireeglid - 1.Diferentseerumine tähendab geenide valikulist ekspressiooni. Antud organismi kõik rakud, vaatamata nende väga erinevale diferentseerituse astmele, sisaldavad täpselt ühesugust genoomi (erandid n. erütrotsüüdid) 2. Rakkude diferentseerumisega kaasneb tihti nende jagunemisvõime vähenemine. 3. Diferentseerumise astmed on
Sünnieelses diagnostikas kasutatakse kultiveeritud amnioni- ja koorionirakke. Nii täiskasvanu kui embrüo rakud kasvavad kultuuris vaid piiratud aja. Selleks, et rakke kauem kasvatada, tuleb need immortaliseerida. Püsirakuliine saadakse kas spontaanset immortaliseerunud kasvajarakkudest või keemiliste ainete, kiirguse ja viiruste tomel transformeerunud rakkudest. Tuleb aga arvestada, et pikaajalisel kultiveerimisel mutub rakupopulatsioon aina heterogeensemaks ja rakud polüploidiseeruvad. Kromosoomipreparaadi saamine Kromosoomipreparaadi saamiseks töödeldakse rakke järgnevalt: · ihibeeritakse mitoosi kääv · töödeldakse hüpotoonilise lahusega · fikseeritakse · tehakse kromosoomipreparaat · värvitakse Käävi inhibeerimine. Rakkude jagunemise peatamiseks metafaasis kasutatakse enamasti sügislillest
repressioon. • Neuroni eellase differentseerumine neuroniks: REST represseeritakse. Gliogenees. Neuronite eellasrakud lülituvad sünnieelses arengufaasis ümber astrotsüütide eellasteks. Shh, ja Notch -> Sox9 ja NF1A transkriptsioonifaktorid. Küpsed astrotsüüdid jagunevad ajukoes edasi -> arvu suurenemine. Perifeersete närvide Schwanni rakud tekivad neuraalharjast. Neutraalhari. Ajutine multipotentne rändav rakupopulatsioon. Moodustub neuraaltoru voltidest. Neuraalharja rakkudest moodustuvad: perifeersete ganglioonite neuronid ja gliia; soolestiku närvisüsteem; naha pingmentirakud; näo ja kael luud, kõhred; aordi ja kopsuarteri eraldamine; paljude organite sisekude. Keha neuraalharja rakkude kaks migratsiooniteed: selgmiselt, epidermise ja dermise vahel - melanotsüüdid; kõhtmiselt läbi sklerotoomi. Kõhtmiselt migreeruvad neuraalharja rakud väldivad sklerotoomi tagumist osa. Seal – tõukuvad efriinid.
kasvukiirus järjest aeglustub. Kasvu aeglustumise peamisteks põhjusteks on kasvuks vajalike komponentide ammendumine keskkonnast (C, P ja N nälg), toksiliste produktide akumuleerumine kasvukeskkonda, hapnikunälg, kasvukeskkonna pH muutumine ebasoodsaks, ulatuslikud temperatuurimuutused jne. Statsionaarse faasi rakud säilitavad mõne aja potentsiaali paljuneda. Seejärel hakkab elusrakkude arvukus populatsioonis langema. Samas tuleb arvestada ka seda, et rakupopulatsioon on statsionaarses faasis dünaamiline. Osa rakke populatsioonist adapteeruvad keskkonnaga ja on võimelised kasvama surnud rakkudest vabanevate resursside arvel. Kui keskkonnatingimused paranevad, hakkab rakkude arvukus populatsioonis jällegi tõusma. Enamasti ei ole looduslikes tingimustes elavatele bakteritele kasvuks piisavalt toitaineid. Seega on rakkude kasv üldjuhul limiteeritud ning rakkude väga aeglane paljunemine või viibimine statsionaarses faasis pigem reegel kui erand. 15
Bakterirakkude kasv ja seda mõjutavad tegurid Rakkude kasvamine on kompleksne protsess, mille realiseerumiseks peavad toimuma järgmised sündmused: 1. Toitainete sisenemine rakku 2. Rakku sisenenud toitainete konverteerimine energiaks ja rakukomponentideks 3. Kromosoomi replikatsioon 4. Raku suuruse ja massi suurenemine 5. Raku jagunemine tütarrakkudeks, millest mõlemad sisaldavad koopia genoomist ja mis on identsed ka teiste eluliste komponentide poolest. Rakkude kasvu tulemusena rakupopulatsioon suureneb. Ideaalsetes tingimustes, kus kasvuks vajalikke toitaineid jagub piisavalt, suureneb rakkude arv populatsioonis eksponentsiaalselt. Sel juhul on iga individuaalse raku generatsiooniaeg (aeg, mille tagant toimub raku pooldumine) minimaalne. Bakteri E. coli puhul kestab see ligikaudu 20 minutit. 1 Rakkude füsioloogiline seisund kajastub nendes toimuva makromolekulide biosünteesi kiiruses ja rakkude suuruses
lõhutud ja jupitatud. Seda saab kindlaks teha värviga (tuumamembraan on auklik apoptoosi käigus, värv saab seeläbi DNA’ga seonduda ning me näeme seda flurorestsentsi abil). Läbivoolu tsütomeetria abil – apoptootiliste rakkude DNA on fragmenteerunud, FASCi histogrammil on näha rakupopulatsioon, mis sisaldavad madalama molekulmassiga DNAd ehk suur apoptootiliste rakkude populatsioon 95. Nimeta ja kirjelda apoptootiliste rakkude detekteerimise viise (AnnexinV, TUNEL assay). Kuidas eristatakse rakukultuuris elus rakke varajases apoptoosis ja hilises apoptoosis olevatest rakkudest (annexinV näitel)? AnnexinV – Terves rakus on fosfatidüülseriin orienteeritud oma lämmastiku sisaldava „peaga“ raku sissepoole. Apoptoosi käivitamisel antud orientatsioon
Antigeen aktiveerib ainult neid lümfotsüüte (ühesuguste lümfotsüütide kloone), mis on selle antigeeni suhtes spetsiifilised (tunnevad ta ära). Äratundmine toimub lümfotsüüdi pinnal asuvate retseptorite abil. Retseptoriteks on membraanile toodud antikehad. Immuunsüsteemis on miljoneid erisuguse antigeenispetsiifikaga lümfotsüüte, millest ainult väheseid aktiveeritakse paljunema ja seega suuri kloone moodustama. Kloon on ühe raku paljunemisel tekkinud rakupopulatsioon. B lümfotsüüdid- nimetus tuleb Bursa of Fabricius järgi, on lindudel. B-lümfotsüüte: 50% põrnas, 25% lümfisõlmes 15% veres. B-rakud võivad valmida luuüdis ja Peyeri naastudes. Esinevad luuüdis, lümfisõlmedes, põrna valges pulbis, tonsillides, gastrointestinaaltrakti lümfaatilises koes. Moodustavad lümfifolliikuleid, mille aktivatsioonil arenevad folliikuli keskel heledamalt värvuvad idutsentrid blastrakud, millest üks osa moodustab mälurakud ja teine osa transformeerub
annaabi.ee 
