hiilgab mäerind. Külm Mänd praksateleb külma käes, kuusk naksub, unes väriseb... Õhk kristallisid piserdab, koit idas veripunane... Lehk põhjast tuleleil on see! Loom koiduvalgel kisendab! Hunt, põder, metskits ägavad ja päiksetõusu ootavad. Kord-korralt külm, ta plaksatab, mets härmatises surnuvaik... Koit idas veripunane... Pikne Raske, palav õhk hingekitsikus , väike pilveke eemal taeva all. /.../ Äkki raksatab. Vihma kallatab, tulekirev välk läigib metsa pääl. Järv Vaikne, peegelsile järv, kuis nii ilus oled sa. Taevasinine su värv, ühte sulab taevaga! Mai hommik Sääl järve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos mu silm ta pinnal igatsevalt uitis. Kas olete näinud? Kas olete näinud laeva, mis mastita? Kas olete näinud laeva, mis tüürita?
Kool ÕHK Kodune kontrolltöö Autor: Eesnimi Perekonnanimi Klass: ... Linn, aasta VÄLKUDE VALGUSEL Raksatab raksatab südaöös tuline nool Terava otsaga pilvedest alla, Õhus veel murdosa sekundist õõtsub ta händ. Kärgatus Kärgatus tuhandeks lõhestab soo. Pahinal vihmavett kosena kallab. Otsekui pilliroog elutult variseb mänd. Välgatus välgatus hetketi valgustab toa, akna all istuja pinguli kehast vajutab läbi ta teravaks ihutud noa. Põletab Põletab kortsunud kirjake kätt, jutustab möödunud päevade ehast. Selles on kustunud lembuse hüvastijätt.
Ju lendamas ära kuu valge lind ja tähed nõrkevad taevas; Et päike sind paistab, näib peaaegu patt, all jalge sul jälle kasvamas pind, et valgust täis jalad ja juuksed: silm unest end lahti kaevas. vees, õhus ja mullas kui hingematt on teistel, ja majades nuuksed. Sa oksana päevapuust võrsumas taas, kuid lohisev lõhestikust On tulnud me üle suur ohupõlv – torm raksatab su üle: käid silmad maas, kes nüüd küll veel rõõmudeks soojub? ta murrab su sirguvat pikkust. Iga jalatäis mulda – pea hauavõlv, ja kurjusest kevade roojub. Must-punaselt pime see valge tund, su käe all ta kalgim kui kivi, Näe, lapsi võilillede kolde ees ja ometi sulatada ta lund on mängimas üksteise najal… sa tahtsid, ja külvata ivi
Kirjanik kohtleb loodust kui võrdset, elab sellesse sisse ning märkab kõigi pisiasju, mis võivad tähendada suuri muutusi. Raske, palav õhk hingekitsikus , väike pilveke eemal taeva all. /.../ Äkki raksatab. Vihma kallatab, tulekirev välk läigib metsa pääl. ("Pikne") --- Väike kuuseke, sõrmepikkune, aias sambla seest
eluaegne looduslähedus ning kodukandiarmastus. Kirjanik kohtleb loodust kui võrdset, elab sellesse sisse ning märkab kõigi pisiasju, mis võivad tähendada suuri muutusi. Raske, palav õhk hingekitsikus , väike pilveke eemal taeva all. /.../ Äkki raksatab. Vihma kallatab, tulekirev välk läigib metsa pääl. ("Pikne") --- Väike kuuseke, sõrmepikkune, aias sambla seest
loodust kui võrdset, elab sellesse sisse ning märkab kõigi pisiasju, mis võivad tähendada suuri muutusi. Pikne sõrmepikkune, aias sambla seest Raske, palav õhk ajab ülesse. hingekitsikus , väike pilveke eemal Tuul mängib pärna lehtega taeva all. /.../ Tuul mängib pärna lehtega, Äkki raksatab. hall taevas, kahvatanud maa. Vihma kallatab, Ja puude lehed muru pääl, tulekirev välk kui haledalt nad seisvad sääl! läigib metsa pääl. /.../ Nad ärkavad, et sureda, Kuuseke et kõik põrm! mul ütleda. Väike kuuseke, 6
Kirjanik kohtleb loodust kui võrdset, elab sellesse sisse ning märkab kõigi pisiasju, mis võivad tähendada suuri muutusi. Raske, palav õhk hingekitsikus , väike pilveke eemal taeva all. /.../ Äkki raksatab. Vihma kallatab, tulekirev välk läigib metsa pääl. ("Pikne") --- Väike kuuseke, sõrmepikkune, aias sambla seest
Kirjanik kohtleb loodust kui võrdset, elab sellesse sisse ning märkab kõigi pisiasju, mis võivad tähendada suuri muutusi. Raske, palav õhk – hingekitsikus –, väike pilveke eemal taeva all. /.../ Äkki raksatab. Vihma kallatab, tulekirev välk läigib metsa pääl. (“Pikne”) --- Väike kuuseke, sõrmepikkune, aias sambla seest
Jõhvikatest vasemal lösutavad laukad. Nemad, kes lähenevad isekallutajal, tõstavad turbatolmu. Oliivipuude vahel sammub pühak. Oliivipuude kohal ripuvad pilved. Oliivipuude all on oaasipind. Oliivipuudest paremal on kõrb. Oliivipuudest vasemal on palju vagu mehi ja naisi. Jeesus Kristus, kes ratsutab eeslil, tõstab oma käed. Ja siis lähevad nad segi. Pühakud tapavad rästikuid. Pilved põrkuvad pilvedega kokku ja raksatab välk. Rabamuld ja oaasipind. Männid kõrguvad kõrbes. Vagad mehed ja naised suplevad laukas. Jeesus Kristus tõstab käed roolile ja kaugeneb isekallutajal. Oliivipuudel kasvavad jõhvikad. Usk on iga inimese era asi ja seda ei tohi alavääristada ega halvustada. Uske on maailmas mitmesuguseid, nende hulgas ka ristiusk. Kristluse järgi oli Jeesus judaismis oodatud messias
annaabi.ee 
