viljakatele kasvukohatingimustele. Meie salumetsad võib jaotada kolme rühma: saluilmelised segametsad, salu-okasmetsad ja salu-lehtmetsad. Saluilmelised segametsad Kõige suurema rühma kogupindalaga ligi 10 000 hektarit moodustavad saluilmelised kaasikud, lepikud ja kuuse lisandiga haava-kase segametsad, mis paiknevad viljakatel metsamaadel üle kogu Eesti. Enamasti kasvavad nad looduslikult uuenema jäetud raielankidel või endistel põllumaadel, aga ka saarekestena suuremates metsalaamades. Saluilmelis segametsi on võõrkeelses kirjanduses nimetatud ka peenlehisteks metsadeks, et vastandada neid tõelistele salumetsadele, kus valitsevad laialehised lehtpuud (tamm, vaher, jalakas, saar jt.). Eriti ingliskeelses kirjanduses kasutatakse sagedasti ka pehmepuiduliste (softwood) ja kõvapuiduliste (hardwood) lehtmetsade nimetust samas eelpool toodud tähenduses, sest laialehiste lehtpuude puit on tunduvalt
on lahtistest käbidest ammu varisenud. Kasvavatelt puudelt kogutakse seemet seemlatest, kasutades selleks tõstukeid, mille kasutamist võimaldab puude hõre asetus, tasane ja kandev maapind. Kasvavatelt puudelt käbide-viljade varumisel kasutatakse ka muid vahendeid: redeleid (võimaldavad varumist kuni 10-11 m kõrgustelt puudelt), vibraatoreid ja ronimisraudu. Kõige kiirem on käbide kogumine mootorsaega langetatud puudelt ja laasitud okstelt heal käbiaastal raielankidel sügis- ja varatalvel vähese lumega. Selleks langetatakse ka üksikuid puid rikkaliku saagiga. Seemnete ja viljade kogumine võib olla mõneti ka ohtlik, seega tuleb rangelt jälgida antud tegevusel ohutusnõudeid ning kaaluda suurte töömahtude korral eriväljaõppe saanud ja eritehnikat omava meeskonna palkamist. 2. Metsaseemne töötlemine Metsaseemne toorme töötlemise esimeseks tegevuseks on käbidest-viljadest seemnete eraldamine
korda. Põdravasikas Elupaik Põdrad jõudsid Euroopa aladele pärast jääaega subarktiliste metsade kujunemise perioodil vähemalt 9-10 tuhat aastat tagasi. Nad asustavad Põhja- ja Ida-Euroopat (Skandinaaviamaad, Poolast Jenissei jõeni Siberis, Tsehhi). Elupaikadeks on suuremad metsa-alad, kus leidub jõgesid, soid, järvi, noorendikke ja võsastikke. Põtru võib kohata ka metsade lähedal olevatel põldudel, raielankidel (kasvama hakkav biomass on rikkalikuks toidulauaks). Põdrad oskavad hästi ujuda ja lähevad tihti vette. Nad on ka kiired jooksjad (hinnanguliselt kuni 56 km/h). Eelistavad liikuda üksi, talvel mõnikord väikestes karjades. Põdra kohatruudus on suhteliselt nõrk, rände pikkus võib olla mõnikümmend kuni mõnisada kilomeetrit. Üldtuntud on põtrade lahkumine intensiivse küttimise aladelt ja nende tagasipöördumine jahihooaja lõppedes. Kuna
Vaigutatud puud põder ei taha, sest vaik on mõru. Eestis oleks sellise meetodi kasutamine mõeldav just kallimate okaspuu võõrliikide korral. Põdra toidubaasiks on võsastunud endised karja- ja heinamaad, kus kasvab paju. Selliseid alasid saab rakendada põtrade söödapõlluna, kui pajusid igal aastal tagasi niita. Kui sinna lähedusse rajada ka soolak, saab põdra metsakultuuridest eemale meelitada. Suurte raiemahtude ning metsamaa taasmetsastamata jätmise tõttu kasvab ka raielankidel põdrale toiduks piisavalt lehtpuuvõsa. Talvel võib ka spetsiaalselt ulukite jaoks puid langetada. Näiteks ühe põdra kohta 3-4 mändi või haaba. Need soovitatakse langetada kuuajalise intervalliga loomade liikumisteede või kvartalisihtide lähedusse, paikadesse, mis jäävad metsakultuuridest piisavalt kaugele. Need puud on peale põdra toidupooliseks ka hirvele. Loomade koondumist ja peatumist kraavidega külgnevates noorendikes ja keskealistes
liikudes putukaid endale söögiks. Hangib endale toitu nagu ka teised rähnlased, puu sisse auku toksides. Kuuleb teda iga ilmaga. Paigalind, kuid septembris ja oktoobris võivad esineda ulatuslikud hulguränded põhilevilast lõuna poole. Leides hea toidulaua võib tervelt puult koore maha raiuda. Peamiselt toitub mardikatest, hävitades väga suurel hulgal üraskeid, vähem sööb sipelgaid. Pesitseb Eestis peamiselt vanemates valgusküllastes männikutes ning leht- ja segametsades, sageli raielankidel või nende läheduses ja muudel servaaladel nagu rabaservad, jõeäärsed jm. (Linnumääraja, 2015) Pilt 36. Musträhn (Dryocopus martius), (Autor: Jaak Põder), 2007 Pilt 35. Musträhn (Dryocopus martius), (Autor: Kerli Neljas), 2015 2.4.9.3. Laanerähn (Picoides tridactylus) Minu vaatluse põhjal laanerähnil ülemine kehapool on must-valge. Alumine kehapool on valge ja mustade triipudega
või mehhaniseeritult. Käsitsitööd olid sellistes oludes füüsiliselt väga rasked, sest kokkuvedamisega paisatakse ja sõtkutakse osa oksi pinnasesse. Olukorra lahendas oksarehade valmistamine ettevõtete endi töökodades ja hiljem juba tsentraalselt kaks mudelit SP-5 ja PSG-3 Oksarehaga (nimetatakse ka koguriks) oli võimalik raiejäätmeid ja kuni 4,5 m pikkust mittelikviidset lamapuitu vaaludesse riisuda või hunnikutesse koguda raielankidel kus ei olnud vajalik järelkasvu säilitamine. Töö käigus toimus mittekülmunud pinnase korral koos okstega ka mätaste, osaliselt sambla ja pinnase kokkuriisumine vaaludesse, mis raskendas hilisemat põletamist, küll aga lõi soodsa pinnase loodusliku uuenduse tekkeks. Oksareha kasutamine vähenes laasimismasinate ja nüüd mootorsaagidega skandinaavia meetodi ning harvesteride rakendamisega raietöödel, kus oksad-ladvad töö käigus jäävad vaalu. Keskmiseks reha tootluseks kujunes 2,5
(6) Kui on kahjustatud pinnast, arvestatakse kahju: 1) lammi, soostunud ja madalsoometsas ning lammipajustikus kümme krooni maaala ühe ruutmeetri kahjustamise eest; 2) loo ja nõmmemetsas kaheksa krooni maaala ühe ruutmeetri kahjustamise eest; 3) palu, laane, salu ja sürjametsas kuus krooni maaala ühe ruutmeetri kahjustamise eest; 4) kõdusoo, rabastuvas, raba ja siirdesoometsas neli krooni maaala ühe ruutmeetri kahjustamise eest. (7) Kui pinnast kahjustatakse raielankidel metsa ülestöötamise käigus, kuulub kahjuna arvestamisele kahjustus, mis ületab 25 protsenti raielangi pindalast. (8) Kui on risustatud metsa: 1) sinna veetud jäätmete või muude ainetega või muul viisil, arvestatakse kahju 100 krooni risustatud maaala ühe ruutmeetri kohta; 2) peatus või laagrikoha koristamata jätmisega, arvestatakse kahju kümme krooni risustatud maaala ühe ruutmeetri kohta.
Iga isend hõlvab ruumi oma kasvavate juurte ja okstega. Kui tegemist pole just täielikult isoleeritud taimega (väikesekasvuline potilill väga suures potis) põrkuvad ja põimuvad tema juured ja oksad (varred) peagi teiste taimede omadega, kes võivad siis olla samast või mõnest teisest liigist. Nõrgemad jäävad alla ja nii on täiskasvanud taim reeglina hävitanud juba palju konkurente. Taimede isehõrenemist saab jälgida suurepäraselt puuistandikes (miks ka mitte raielankidel). Tänu mitmes erinevas kasvujärgus olevatele istandustele saab kogu isehõrenemise protsessi jälgida ühelsamal ajahetkel. 34. Tsüklilise arvukusega populatsioonid, tsüklilisuse põhjused? Mõnedes populatsioonides on arvukuse dünaamikas täheldatavad regulaarsed tsüklid. Nii on see näiteks norra lemmingute puhul, kus arvukus saavutab maksimumi iga nelja aasta tagant olles siis 30 – 40 looma hektaril, seejärel arvukus langeb 1 – 2 isendini hektaril. Sarnane
annaabi.ee 
