Lõhe kohmetu, silmapaistmatu, väga endassetõmbunud mehe ning avaliku poliitilise Hitleri vahel tundub lausa ületamatuna [3 lk. 46]. Sõja järel alustas Hitler sõjaväeagitaatorina Münchenis, kogudes teavet radikaalsete liikumiste kohta ja esinedes aeg-ajalt kõnedega marksismi ja juutide ohu teemal. 1919 aasta septembris liitus ta väikese Müncheni erakonnaga, mille olid rajanud Saksa rahvusradikaalid [3 lk. 47]. 1920 aasta veebruaris võttis erakond endale nimeks Rahvussotsialistlik Saksa Töölispartei. Ei saa olla mingi üllatus, et Hitler sattus ühte leeri natsionalistlike rühmitustega. Tema kirglik pühendumus saksa rahva taassünnile oli lahutamatult seotud arvamusega, et kõigis hädades on süüdi juudid. Juba septembris 1919 oli ta jõudnud oma kavasse võtta eesmärgi "koristada" juudid Saksamaalt "üleüldse". Ta suutis 1920 aastal kokku 4
Alguses olid toidutalongid, peale näljahäda need tühistati ning muudeti pisut Kolhooside kohustusi, inimesed said osta toiduaineid ja muidu vajalikke kaupu need olid aga väga kallid. Kõikjal valitses defitsiit ja järjekorrad, inimesed võisid müüa, kuid neil oli piir mida ületada ei tohtinud. Hitleri-aegsel Saksamaal rahvussotsialistlik parteiaparaat oli riigiaparaadiga ühte sulatatud, Valitsus ei asunud hävitama suur- ja väike ettevõtjaid kui klassi ega asendama neid konto kontoriametnike ja proletaarlastega. Ei toimunud kollektiviseerimist, kuid talupojad keda kontrollis põllumajandusministeerium, külvasid seda mida kästi ning müüüsid saaki etteantud hindadega, kes rikkus seda neid karistati
selle rankus olevat otseselt seotud natsismi pea tõstmisega. Weimari Vabariik (1919-33) Pärast edukat Saksa Revolutsiooni 1918. aasta novembris kuulutati välja vabariik. Weimari Põhiseadus sai kehtivaks, kui president Friedrich Ebert selle 11. augustil 1919 allkirjastas. 1918 loodi Kommunistlik Partei. Loojateks olid Rosa Luxemburg ja Karl Liebknecht. Peale kompartei loodi 1919. aastal ka Adolf Hitleri juhtimisel Saksa Rahvussotsialistlik Töölispartei. Et kogu riik kannatas Suure depressiooni majanduslanguse all, mida tekitasid Versailles' rahu rasked tingimused ja mitu järjestikust ebastabiilset valitsust, siis nõrgenes saksa poliitiliste üksuste, parlamendiliikmete, parteide tähtsaim tunnus: parlamentaarne demokraatia. Seda võimendas veelgi laialtlevinud parempoolsete liikumine (monarhistid, rahvuslased ja natsid). Ekstreemsed poliitilised jõud kasutasid olukorda, kommunistid ja natsionalistid
mitu pagendusperioodi. Nende ajalugu on läbi sajandite mõjutanud see, kui sallivalt või sallimatult on neisse suhtutud. Esimene suurem juutide pagendamine kodumaalt leidis aset 6. sajandil e.Kr., kui babüloonlased vallutasid Jeruusalemma ning küüditasid juute Babülooniasse. Viimane küüditamine ja juutide hukkamine toimus aga mõned aastakümned tagasi. Varsti pärast seda, kui Saksamaal tuli 1933 aastal võimule Hitleri paremäärmuslik ja antisemiitlik Rahvussotsialistlik Partei (natsid), kehtestati juutidele karmid piirangud. Neilt võeti kodanikuõigused ning oma rahvuse märkimiseks kohustati neid kandma kollaseid kuusnurki. Juudi haritlased kaotasid oma töö, juudi poode boikoteeriti. 1935. aastal kuulutati seksuaalsuhted juutide ja mitte-juutide vahel kuritegelikuks. Mida aeg edasi seda rohkem hakati juute taga kiusama, mis lõppes juutide jaoks liikuvate gaasikambrite, metsas olevate massihaudade ja koonduslaagritega
Weimari Vabariik (1919-33) Pikemalt artiklis Weimari vabariik Pärast edukat Saksa Revolutsiooni 1918. aasta novembris kuulutati välja vabariik. Weimari Põhiseadus sai kehtivaks, kui president Friedrich Ebert selle 11. augustil 1919 allkirjastas. 1918 loodi Kommunistlik Partei. Loojateks olid Rosa Luxemburg ja Karl Liebknecht. Peale kompartei loodi 1919. aastal ka Adolf Hitleri juhtimisel Saksa Rahvussotsialistlik Töölispartei. Et kogu riik kannatas Suure depressiooni majanduslanguse all, mida tekitasid Versailles' rahu rasked tingimused ja mitu järjestikust ebastabiilset valitsust, siis nõrgenes saksa poliitiliste üksuste, parlamendiliikmete, parteide tähtsaim tunnus: parlamentaarne demokraatia. Seda võimendas veelgi laialtlevinud parempoolsete liikumine (monarhistid, rahvuslased ja natsid). Ekstreemsed poliitilised jõud kasutasid olukorda, kommunistid ja
AASTATEL Weimari vabariigiga polnud rahul ka kõrgemad sõjaväelased, kuna novembrirevolutsioon oli röövinud võitlusvõime saksa armeelt. Samal ajal kardeti veelgi enam sõjavangist tagasipöörduvate sõdurite revolutsioneerumist. Selleks töödeldi mehi ideoloogiliselt. Suurt sõnaosavust ilmutas siin noor kapral Adolf Hitler. 5. I 1919. a. loodi Baieris Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (Nationalsozialistiche Deutsche Arbeiterpartei - NSDAP). Väljend natsionaal-ehk rahvussotsialistlik pärines Austriast, kus sealsed juudivastased töölisgrupid püüdsid end vastandada sotsiaaldemokraatlikule parteile, mille juhtkonna hulgas oli palju juute. 1921. a. juulis sai Hitlerist juba partei täielik liider - Juht e. Führer. Partei liikmeid hakati kutsuma natsideks. Kuigi Hitler lahkus sõjaväeteenistusest, jäi NSDAP endiselt tihedalt seotuks armeega. 1921. a. loodi partei juurde SA (Sturmabteilung e. rünnakurühm), mille
mitu pagendusperioodi. Nende ajalugu on läbi sajandite mõjutanud see, kui sallivalt või sallimatult on neisse suhtutud. Esimene suurem juutide pagendamine kodumaalt leidis aset 6. sajandil e.Kr., kui babüloonlased vallutasid Jeruusalemma ning küüditasid juute Babülooniasse. Viimane küüditamine ja juutide hukkamine toimus aga mõned aastakümned tagasi. Varsti pärast seda, kui Saksamaal tuli 1933 aastal võimule Hitleri paremäärmuslik ja antisemiitlik Rahvussotsialistlik Partei (natsid), kehtestati juutidele karmid piirangud. Neilt võeti kodanikuõigused ning oma rahvuse märkimiseks kohustati neid kandma kollaseid kuusnurki. Juudi haritlased kaotasid oma töö, juudi poode boikoteeriti. 1935. aastal kuulutati seksuaalsuhted juutide ja mitte-juutide vahel kuritegelikuks. Mida aeg edasi seda rohkem hakati juute taga kiusama, mis lõppes juutide jaoks liikuvate gaasikambrite, metsas olevate massihaudade ja koonduslaagritega
1978 võeti vastu põhiseadus, 1986 ühineti Euroopa Majandusühendusega. 41. Saksamaa XX sajandil Saksamaa kuulus esimeses maailmasõjas keskjõudude alla, kaotati liitlasvägedele. 1918 oli saksa revolutsioon, keiser loobus troonist. Kirjutas Versailles rahulepingule alla 1919, kaotas suuri alasid Poolale, Prantsusmaale, Leedule, suured reparatsioonikulud, halb majandusele ja tööstusele. Kuulutati välja Weimari Vabariik, PS 1919, 1918 loodi kommunistlik partei ja 1919 Saksa rahvussotsialistlik töölispartei. Parlamentaarne demokraatia vähenes, sest majandus oli halb ja olid ebastabiilsed valitsused. Olid parempoolsed liikumised ja ekstreemsed poliitilised jõud olid raske katsumus noorele demokraatiale. Tekkis palju vägivald ja hirmu ning oli ikka töötus ja vaesus, president Hindenburg nimetas Hitleri 1933 riigikantsleriks. 1933 tühistas dekreet paljude kodanike põhiõigused, parlamendist sai Hitler
vabatahtlikuna keiserliku Saksamaa sõjaväkke. Enamiku ajast, algul sõdurina, hiljem kapralina, täitis ta käskjala kohuseid. Saanud mitmel korral haavata, oli ta sõja lõpul üle elanud gaasimürgituse, mistõttu kaotas mõneks ajaks nägemise. Hitlerit autasustati sõja ajal esimese ja teise klassi raudristiga. 5. I 1919. a. loodi Baieris Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (Nationalsozialistiche Deutsche Arbeiterpartei - NSDAP). Väljend natsionaal-ehk rahvussotsialistlik pärines Austriast, kus sealsed juudivastased töölisgrupid püüdsid end vastandada sotsiaaldemokraatlikule parteile, mille juhtkonna hulgas oli palju juute. 12. IX 1919. a. ilmus selle partei koosolekule ka Hitler. Ta võttis sõna ja võitis kohe tollal paarisajalise partei juhtkonna poolehoiu ning arvati juhatuse liikmeks. 1921. a. juulis sai Hitlerist juba partei täielik liider - Juht e. Führer. Partei liikmeid hakati kutsuma natsideks.
annaabi.ee 
