Mihklipäev on peaingel Miikaeli nimepäev, mida tähistatakse 29. septembril. Katoliku kirikus on 29. septembril kirikupüha. Püha Miikaeli kultus sai alguse 4. sajandil idakirikus ning jõudis läänekirikusse 5. sajandiks, mil tema püha hakati tähistama 29. septembril. Keskajal oli mihklipäev suur usupüha. Paljudes Euroopa maades langes see lõikuse ajale. Tekkisid mihklipäevaga seotud rahvatraditsioonid. Mihklipäev eesti rahvakalendris Eesti rahvakalendris tähistati mihklipäeva 29. septembril Juliuse kalendri järgi, millele Gregoriuse kalendris praegu vastab 12. oktoober. Mihklipäev lõpetas jüripäevaga alanud suvepoolaasta. Selleks päevaks pidid välistööd olema lõpetatud. Mihklipäeval tapeti lammas, mille juurde öeldi: "Igal oinal oma mihklipäev". Pruuliti õlut, toidulaud oli rikkalik. Söödi sülti, klimpide
· Hakkati majandus koostööd tegema NSV Liiduga ja hiljem Venemaaga · Pärast Jaapani katset igalpool maailmas uusi turge hõivata muutsid suhted USA ja Lääne - Euroopa riikidega pingeliseks · Kuid siiski õnnestus Jaapanil enda kaubad kõikjale maailma tuua Euroopat Aasiasse · Tekkisid uued maailmavaated, mis olid suuresti mõjutatud euroopalikes eeskujudest. · Loobuti kutseliste sõjameeste ehk samuraide põhimõtetest, kuid säilitati osad rahvatraditsioonid,mida iseloomustasid kõrge töökultuur, distsipliin, vanemate ja lähedaste asutamine jms. · Kultuuride ühendamist nimetati ida ja lääne sünteesiks. · Tänu sellele on Jaapanist saanud ka kõige Euroopalikum riik Aasias. Keisrid kui ebajumalad · Alates 660 eKr, mil krooniti keiser, kes oli juttude põhjal jaapanlaste tähtsaima päikesejumala Amaterasuse poeg on jaapanlaste seas ebausk, et kõik järgnevad keisrid on ka tema järeltulijad.
Tänu sellisele majandusimele on Jaapan tänapäeval rikas ja õitsev maa, üks maailma tähtsamaid teaduse- ja tehnikakeskusi. Seal toodetakse suurosa maailma merelaevadest, autodest, elektroonikast. Kõrge kvaliteet ja taskukohane hind on muutnud Jaapani kuulsaks kogu maailmas. Jaapanit peetakse kõige Euroopalikumaks Aasia riigiks, sest seal kujunes välja pärast Teist maailmasõda uus maailmavaade. Nad loobusid kutseliste sõjameeste põhimõtetest, kuid säilitasid rahvatraditsioonid, neil oli ka soov õppida arenenumatelt riikidelt, (USA-lt ja Lääne-Euroopalt) sealt omandas Jaapan uusi asju oma maailmavaatele, kuid kõik euroopalikud maailmavaated neile ei sobinud, neid tuli muuta paindlikumaks. Erinevused olid näiteks, et nende kahe riigi vahel on erinevad kultuurid ning maailmavaated, Jaapanil on väiksemad sõjakulutused kui Euroopal ning Jaapani majandus ja tööstus arenes kiiremini.
eraomandi likvideerimine, Jaapanis kehtis aga vastupidine süsteem ehk toimus erasektori ja valitsuse tihe koostöö. Jaapanit nimetatakse kõige euroopalikumaks Aasia riigiks tõenäoliselt just seetõttu, et pärast Teist Maailmasõda viidi just USA ja Lääne-Euroopa eeskujul läbi mitmesuguseid muutatusi (demokraatia ja demokraatlike õiguste suurenemine), muututi modernsemaks (tehnoloogia areng jms), samuti loobuti nt endistest samurai põhimõtetest (ent säilitati mitmeid muud rahvatraditsioonid). Muutus üleüldine jaapanlaste maailmavaade ja mõttelaad. Kokkuvõtteks julgen öelda, et Teise Maailmasõjajärgsed muudatused Jaapanis olid eelkõige positiivsed, kuna just need panid aluse riigi imetlusväärsele arengule, mistõttu on Jaapan ka tänapäeval nii tootmise mahult kui ka tehnoloogiliselt tasemelt maailmas juhtival kohal. Mingil määral võib selle kõige eest tänada ameeriklasi, mis on küll mõnes mõttes naeruväärne, kuna 1945
aastate lõpust on Jaapan arendanud NSV Liiduga ja hiljem Venemaaga majanduskoostööd. · Jaapani aktiivne majanduspoliitika 1960.-1990.aastail ning katsed kõikjal maailmas üha uusi turge hõivata muutsid pingeliseks suhted USA ja Lääne-Euroopa riikidega. Kõige euroopalikum Aasia riik: · Jaapani muutumine majanduslikuks suurriigiks sai võimalikuks tänu uuele maailmavaatele , mis tekkis pärast Teist maailmasõda. · Nad loobusid samuraide põhimõtetest, kuid säilitasid rahvatraditsioonid. · Jaapan õppis teistel riikidelt. · Sellist käitumist ja õnnestumist on hakatud nimetama ida ja lääne sünteesik. · Jaapanit on nimetatud ka kõige euroopalikumaks Aasia riigiks.
vastasseis ei lasknud jaapanil hiinaga suhelda. 1970 Jaapani-Hiina koostöö arendamine. lahendamatud probleemid NSVL ja venemaaga. 1956 diplomaatilised suhted , rahuleping allakirjutamata. siiski alates 1950 aastate löpust alates venemaaga majanduskoostöö. aktiivne majanduspoliitika 1960-90 ja katsed maailmas uusi turge höivata muutsid pingeliseks suhted Lääne-Euroopa ja USAga. Jaapanlaste uus maailmavaade peale 2.MS muutis vöimalikuks Jaapani muutumise majanduslikuks suurriigiks. rahvatraditsioonid. Soov öppida , distsipliin , vanemate ja lähedaste austamine , körge töökultuur. ida ja lääne süntees.
tunduma, et tema täiesti tavapärased ideed on midagi enneolematut ja neid tuleb kindlasti kõigile teadvustada. Sellised ilutsevad lobamokad oleme muidugi kõik - "igaühes suigub prohvet, igaüks ootab hetke, et omalt poolt midagi välja pakkuda" - ainult et oidu omav lobamokk kuulab ka teiste hääli enda kõnelemiste vahel. On mõneti kahestsusväärne, et sellised suured narratiivid nagu religioon, mütoloogia ja rahvatraditsioonid kipuvad sünteesis üksteise ja teistlaadsete diskursustega lahustuma, saades fragmentaarseks ja närveldavaks maailmapildiks, mille iga järgnev mõttevoolu trend võib minema pühkida. "Ma vaatlen ideede spasme, samal ajal kui Tühjus ümberringi muheleb" kirjutas E.M. Cioran oma "Lagunemise lühikursuses". Kuidas toime tulla olukorras, kus juured on läbi lõigatud ja uute kasvatamiseks ei jätku mahti?
kujuta iseendast midagi halba. Aga kui riik loob majandust, mille aluseks on traditsioonid, siis selles riigis progressi ei toimu nii kiiresti, kui seda võiks saavutada. Vaadates traditsioonidele, kui kasvatamisviisile, võib väidata, et see aitab lastel vormida kindlat alust, millega nad pärast lähevad iseseisvasse ellu. Hiljuti teadlastega oli esitatud üles selline erisuund pedagoogikas nagu etnopedagoogika. Rahvatraditsioonid on oluline eeskuju, millesse on koondatud parimad pärasused, iseloomumadused ja moraalsed etalonid. Üks ekspert pedagoogikas K. Usinski märkis ,,Kasvatus peab olema rahvalik ja pühendatud rahvaväärtustele, kui vanemad ei taha, et nende lapsed oleksid nõrgad ja rumalad". Kõige tähtsam kasvatuses on hoolas suhe väärtuste vastu, mis oli loodud inimtööga ja loodusega. Varajasest lapsepõlvest õpetavad suuremad lapsed väiksemat sotsiaalset arengut ja headust erinevate mängude kaudu
Näiteks: Schiller - Beethoveni IX sümf. Finaal ,,Ood rõõmule";. Müller - suhteliselt tundmatu, kui Schuberti lalutsüklite ,,Talvine teekond" ja ,,Ilus möldrineiu" tekstide autor; Goethe - ,,Noore Wertheri kannatused" eeskujuks Berliozi ,,Fantastilisele sümfooniale", ,,Faust" Lliszti sümfooniline poeem, Mahler kasutas sama oma Vii sümf. ühes osas) · RAHVUSLIKKUS: Tekib heliloojate, kunstnike rahvuslikke koolkondi. Tekib huvi OMA MAA rahvatraditsioonid vastu, mis seni oli tugevalt allasurutud ja jäi prantsuse- saksa mõju alla. Nt. 19. saj. ei olnud rahvuslikku identiteeti Tehhil, suurel osal Ungaril, Poolal, Soomel. Nad olid allutatud oma suurte keiserlike naabrite poolt. Muusika on parim vahend rahvuslikun identiteedi taasavastamisel. Muusikaga saab väljendada Toetudes rahvaloomingule luuakse ka originaalteoseid. seda, mida sõnadega ei saa.
folkloristike ja usundiliste aspektide kaudu. Matmiskombestik kuulub kultuuri süvakihtide hulka, moodustades surmakultuuri olulisima osa. Välisest küljest on matusekombestik väga konservatiivne rahvatraditsioonide haru, mis pole oluliselt muutunud alates ristiusustamist. Üksikuid olulisi muutusi Eesti matusekombestikus võib märgata alles alates 1950. aastate keskpaigast, mil käibele tuli termin ,,nõukogulik kombetalitus" (Järve 2007: 3). Sisemisest küljest on rahvatraditsioonid aga paindlikud, seostudes ühiskonna vajadustega. Matusekombestikku mõjutavad nii piirkondlik päritolu kui ka perekondlikud ja isiklikud tõekspidamised, alates otsusest, kas korraldatakse kiriklik- või ilmalik-, põletus- või laibamatus. Kuna nüüdisaegne matusekombestik on mitmeplaaniline ja integreeritud, sisaldab see detaile erinevatest aegadest, usunditest, kultuuridest (Ristolainen 2004: 13, 20), selle käsitlemine ei ole mõeldav kristlikku ja sotsiaalset konteksti tundmata
annaabi.ee 
