7, töölisi 7, põllumehi 6. Siis tulid juba väiksemad rühmad: 3 koolidirektorit, 3 kirjanikku, 2 ajaloolast. Asutav Kogu avati 1919. aasta 23. aprillil. Seega meie talurahvale igati sümboolsel uue tööaasta alustamise päeval jüripäeval. Asutav Kogu tuli kokku Estonia kontserdisaalis. Asutava Kogu esimeheks valiti 100 (14 oli vastu ja 6 liiget puudus) sotsiaaldemokraatide esindaja ja liider August Rei. Asetäitjateks saavad tööerakondlane Lui Olesk ja rahvaerakondlane Ado Birk. Asutava Kogu kõige tähtsam ülesanne oli kahe seaduse, Eesti Vabariigi põhiseaduse ja maaseaduse väljatöötamine ning vastuvõtmine. Kokku pidas Asutav Kogu viis istungijärku ja võttis vastu mitmeid seadusi, millest kõige olulisemaks peetakse maaseadust. Veel kaotati seisused, lahutati kirik riigist ja pandi alus ühtluskooli põhimõtetest lähtuvale haridussüsteemile. Maaseadus kuulutati välja 10.oktoobril, mis kajastas, et kõik aadlimõisad
kui Riigikogus vastuvõetud seadus sattus vastuollu rahvahääletuse tulemusega. Riigikogu kutsus ametisse ja vabastas ametist täidesaatva võimu - valitsuse. Nii valitsusel tervikuna kui ka igal ministril pidi olema Riigikogu usaldus, s.o enamiku saadikute toetus. Valitsuse juhil (peaministril) tuli peale valitsuse tegevuse suunamise täita ka mõningaid riigi esindusfunktsioone, mis paljudes riikides oli presidendi ülesanne. Seoses sellega tegi Asutava Kogu liige kristlik rahvaerakondlane Nikolai Kann ettepaneku nimetada Eesti valitsuse juhti mitte peaministriks (nagu oli olnud komisjoni projektis), vaid riigivanemaks. Esialgu (10. juunil 1920) lükati see ettepanek tagasi. Mõni päev hiljem läks nimetus "riigivanem" siiski läbi. Niisiis andis 1920. aasta põhiseadus juhtiva koha Riigikogule, kellest valitsus eesotsas riigivanemaga täielikult sõltus. Presidendi institutsioon puudus. Põhiseaduse selline iseloom olenes suurel määral Asutava Kogu poliitilisest koosseisust
kui Riigikogus vastuvõetud seadus sattus vastuollu rahvahääletuse tulemusega. Riigikogu kutsus ametisse ja vabastas ametist täidesaatva võimu - valitsuse. Nii valitsusel tervikuna kui ka igal ministril pidi olema Riigikogu usaldus, s.o enamiku saadikute toetus. Valitsuse juhil (peaministril) tuli peale valitsuse tegevuse suunamise täita ka mõningaid riigi esindusfunktsioone, mis paljudes riikides oli presidendi ülesanne. Seoses sellega tegi Asutava Kogu liige kristlik rahvaerakondlane Nikolai Kann ettepaneku nimetada Eesti valitsuse juhti mitte peaministriks (nagu oli olnud komisjoni projektis), vaid riigivanemaks. Esialgu (10. juunil 1920) lükati see ettepanek tagasi. Mõni päev hiljem läks nimetus "riigivanem" siiski läbi. Niisiis andis 1920. aasta põhiseadus juhtiva koha Riigikogule, kellest valitsus eesotsas riigivanemaga täielikult sõltus. Presidendi institutsioon puudus. Põhiseaduse selline iseloom olenes suurel määral Asutava Kogu poliitilisest koosseisust
Strandmani ja Tõnissoni vahelised teravad vastuolud. Valitsusele sai aga saatuslikuks hoopis muu. Rahvas sotsdemides üsna pettunud. 2.07.1920 otsustasid , et nemad enam kodanlikus valitsuses koostööd ei tee, sotsdem partei läheb opositsiooni. Tõnissoni valitsusel ei jäänud muud üle kui tagasi astuda. Järekordne valitsuskriis kujunes üsna keerukaks. Taas streigid suuremates tööstusev-tes. Uue valitsuse loomisele eelne Aado Birgi valitsuse moodustamine. Aado Birk (rahvaerakondlane) suutis juuli lõpuks kokku seada uue valitsuskoalitsiooni. Paraku oli tema edu ainult näiline. 28.07 valitsuse hääletamine. Aado Birgi valitsus sai 18 poolthäält, vastuhääli kolm, ülejäänud erapooletud (kokku 120). Astusid kohe tagasi. 30.07 kinnitati ametisse Jaan Tõnissoni II kabinet. See koosnes ainult rahaverakondlastest. Tegemist oli hädalahendusega, mida oli vaja eelkõige streikide likvideerimiseks, millega ka hakkama saadi
Strandmani ja Tõnissoni vahelised teravad vastuolud. Valitsusele sai aga saatuslikuks hoopis muu. R Rahvas sotsdemides üsna pettunud. 2.07.1920 – otsustasid , et nemad enam kodanlikus valitsuses koostööd ei tee, sotsdem partei läheb opositsiooni. Tõnissoni valitsusel ei jäänud muud üle kui tagasi astuda. Järekordne valitsuskriis kujunes üsna keerukaks. Taas streigid suuremates tööstusev-tes. Uue valitsuse loomisele eelne Aado Birgi valitsuse moodustamine. Aado Birk (rahvaerakondlane) suutis juuli lõpuks kokku seada uue valitsuskoalitsiooni. Paraku oli tema edu ainult näiline. 28.07 valitsuse hääletamine. Aado Birgi valitsus sai 18 poolthäält, vastuhääli kolm, ülejäänud erapooletud (kokku 120). Astusid kohe tagasi. 30.07 kinnitati ametisse Jaan Tõnissoni II kabinet. See koosnes ainult rahaverakondlastest. Tegemist oli hädalahendusega, mida oli vaja eelkõige streikide likvideerimiseks, millega ka hakkama saadi
ebamäärane seltskond. Seal otsustati, et Eesti iseseisvus tuleb välja kuulutada revolutsioonilisel teel - tuleb luua manifest, mis esimesel sobival võimalusel rahvale ette lugeda ja sellega oleks siis vabariik väljakuulutatud. Sellega hakati otseselt tegutsema 18. veebruaril 1918. Saadi kindlad teated, et Saksa väed lähenevad Eesti mandriosale. Haritlaste klubis valiti komisjon, kes paneks Iseseisvusmanifest kirja - sinna kuulusid Jüri Vilms ja Juhan Kukk, sotsdem Karl Ast ja Rahvaerakondlane Jüri Jaakson. Sellel samal koosolekul arutati läbi ka põhimõtted, mida seal Iseseisvusmanifestis tuleks öelda. 19. veebr haritlaste klubis moodustati 3- liikmeline Eestimaa Päästekomitee (Päts, Vilms ja Konstantin Konik) - tegutses Maanõukogu nimel, koondamaks jõude iseseisvuse väljakuulutamiseks. 20. veebruaril saadi Haapsalus paiknevas Esimesest Eesti polgus teada, et jörgmine päev
annaabi.ee 
