H.M. Elwisel oli aastal 1883 oma sissejuhatuses põhjust nentida, et "peaaegu terve sajandi jooksul ka pärast tema surma räägiti Spinozast viisil, mida iseloomustas täielik arusaamatus tema tähendusest ja tähtsusest". Kui Spinoza teoloogilis-poliitiline traktaat aastal 1670 ilmus, oli tema hea nimi hoobilt kadunud. Seetõttu ei olnud üllatav, et Spinoza keeldus avaldamast oma põhitööd Ethica (Eetika), milles ta arendas oma mõtteid veel radikaalsemas suunas. Teos ilmus alles pärast Spinoza surma koos mõnede muude temast järele jäänud tekstidega pealkirja all "B:D:S: Opera Posthuma". Mainimist väärib , et teoloogilis-poliitiline traktaat ilmus omal ajal ilma autori nimeta. 2 Just tänu Eetikale asetatakse Spinoza 17.sajandi "suurte süsteemiehitajate" hulka Descartesi ja Leibnizi kõrval. Nende kolme mõtleja filosoofias kohtame äärmuseni viidud ratsionalismi
Mitte nagu evolutsionismis, et kultuur areneb ühest faasist teise, vaid see, et kultuuride muutumise põhine mehhanism on laenamine teistest ühiskondadest ja selle kaudu ühiskonnad muutuvad ja arenevad. Põhiliselt 3 koolkonda, mis kõik natuke erinevad: 1) Briti e Manchesteri koolkond – Smith, Perry, Rivers. Briti lähenemise idee on selles, et iga kultuurinähtus tekib maailma ajaloos 1 korra ja 1 kohas ja levib sealt üle maailma. Pm radikaalsemas vormis nii, et maailmas on üleüldse 1 kultuurikolle, kus on kultuurinähtused tekkinud ja üle maailma levinud. Nt muistne Egiptus ja sealt edasi levinud. 2) Saksa-Austria koolkond – Ratzel, Graebner, Schmidt. Koolkond pakkus välja kultuuriringide teooria, st kultuurielemendid võivad levida ühest ühiskonnast teise üksikult või tervete komplekssidena. Kultuuriringid on määratletud sellejärgi, et kultuurielementidekompleksid on sarnased. Pole 1 rahvas, keda saab
Tema eesmärk oli näidata, et ei kristlik ega juudi usk ole seadnud takistusi mõtlemisvabadusele. Ta väidab, et piiblil ja filosoofial ei ole midagi ühist. Ta keeldus omaks võtmast aksioomi, et Piibli iga lõik on jumalik tõde. Tema jaoks ei ole mõtlemise vabadus midagi „soovitavat“ vaid see on vältimatu. Kui tema teoloogilis-poliitiline traktaat ilmus 1670, siis oli tema hea nimi hoobilt kadunud. Ta keeldus avaldamast oma põhitööd Eetika, milles ta arendas oma mõtteid veelgi radikaalsemas suunas. Teos ilmus alles põrast tema surma. Spinoza kõneleb ajatust ja igavikulisest maailmavaatest, kui Descartes on vaid mina.keskne vaatenurk. Spinozat ja Descartest ühendab usaldus geomeetria kui kogu teadmiste ideaali vastu. Spinoza metafüüsika esindab monismi, ainususfilosoofiat. On ainult üks substants ja see on lõpmatu. Ta ütleb et kõik mis on, on jumalas ja ilma jumalata ei saa mitte miski olemas olla. Tulemuseks on determinism, mille poolest Spinoza metafüüsika ongi kuulus
arengule kogu maailmas, kõide ühiskondade kirjeldamiseks. Idee: kultuurinähtused levivad ühest ühiskonnast teise. Kultuuri muutumise põhiline mehhanism on laenamine, selle kaudu ühiskonnad muutuvad ja arenevad. Põhiliselt tuuakse esile 3 koolkonda, kes käsitlesid seda teemad natukene erinevalt: 1. Briti koolkond ka Manchesteri koolkond (Smith, Perry, Rivers) idee: iga kultuurinähtus tekib maailmaajaloos ühe korra, kindlas kohas, levib sealt üle maailma. Radikaalsemas vormis on üleüldse maailmas üks kultuurikolle, kus on tähtsamad nähtused tekkinud ja sealt levinud üle maailma. Oluline on teha kindlaks, kus maailma paigas on mingid nähtused tekkinud ja see seletab kultuuri arengu ära. Pakuti välja nt muistne Egiptus, muistne Babüloonia, muistne Hiina. 2. Saksa-Austra koolkond (Ratzel, Graebner, Schmidt), kultuuriuuringute teooria. Teistsugune lähenemine: kultuuriringide teooria
selleks ametlikku luba Inglise valitsuselt. Burke'ile valmistab peavalu nii Prantuse Revolutsioon kui sündmus iseenesest, selle võimalikud tagajärjed Inglismaa poliitikale kui ka kogu Euroopa poliitilisele mõtlemisele üldse. Prantsuse Revolutsioon oli innustanud inglise seltse Inglismaa ajalugu, traditsioone ja revolutsioone valesti mõtestama. Nad nägid Inglismaa 1646 ja 1688 revolutsioone palju radikaalsemas valguses kui nad tegelikult seda olid. Igasugune suhtumine, justkui Prantsuse revolutsioonis oleksid saanud vabaduse ideed oma täiusliku kuju, on valed, sest just seal on loobutud asjade normaalsest arengust ja vabaduste arengust paremuse suunas sealhulgas. Burke leiab, et 17. sajandi Inglismaa revolutsioonid olid tingitud: 1) hädavajadusest, äärmuslikust olukorrast (necessity); 2) mõlema puhul taastati, mitte ei kukutatud, seaduslik ja õiguslik valitsus (monarh)
Eriti pahaseks ajab Burke'i asjaolu, et uus Prantsuse Asutav Kogu on loonud kontakte Revolution Society'ga ning on mõeldamatu, et mingi inglise selts sekkub niivõrd teise riigi asjadesse ilma, et oleks saanud selleks ametlikku luba Inglise valitsuselt. Prantsuse Revolutsioon oli innustanud inglise seltse Inglismaa ajalugu, traditsioone ja revolutsioone valesti mõtestama. Need seltsid nägid Inglismaa 1646 ja 1688 revolutsioone palju radikaalsemas valguses kui nad seda tegelikult olid. Burke leiab, et 17. sajandi Inglismaa revolutsioonid olid tingitud: 1) hädavajadusest, äärmuslikust olukorrast (necessity); 2) mõlema puhul taastati, mitte ei kukutatud, seaduslik ja õiguslik valitsus (monarh). Seetõttu ei saa järeldada, et Prantsuse revolutsioonis kukutatud monarhia, kiriku ja riigi suhted jne, oleksid kooskõlas Inglise ajalooliste revolutsioonidega.
annaabi.ee 
