Suurus: 390 km² 8. detsembril 1993 Loodi: suurte rabade, lamminiitude, metsade ja kultuuripärandi kaitseks. Kaitseala valitseja: Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regioon Soomaa rahvuspargi territooriumile jääb viis raba: Valgeraba Öördi raba Riisa raba Kikepera raba Kuresoo raba Soomaa elanikud Imetajad: Metsades Linnud: rabapüü ja tegutsevad põder, metskits, kaljukotkas, rabaservades metssiga, ilves, hunt ja leidub metsise mängupaiku karu, vesiseid maastikke ja kevaditi kostab avarabalt aitavad kujundada koprad. tetrede kudrutamist. Niisketes metsades leidub palju rähne ja kakulisi. Luhad on koduks kurvitsalistele, siin elavad ka rohunepp ja rukkirääk.
hulgal. NiiduKuremõõk Meie ainuke looduslik gladiool. Mõõtmetelt on meie kuremõõga õied siiski palju väiksemad kui aiataimedena kasvatatavate gladioolide omad. Tavaliselt ei ole õied pikemad kui kolm ja pool sentimeetrit. Õite värvus on gladioolile tavaline: punakaslillakas. Linnud Haruldastest lindudest ja rangelt kaitstavatest linnuliikides elavad rahvuspargis: Rabapüü, Kaljukotkas, Must toonekurg, Suur ja väike konnakotkas, Niidurüdi ja Rohune pp. Rabaservades leidub metsise mängupaiku ja kevadeti kostab avarabalt tetrede kudrutamist. Soomaa taastatud luhtadel rääksuvad rukkiräägud. Samuti leidub seal hallpearähne, valgeselg kirjurähne ja laanerähne ning seal laulavad väike kärbsenäpid. Metsad on ka koduks kakkudele, nt händkakule. Loomad Soomaa rahvuspargis on 43 liiki imetajaid. Tuntuimad neist on põder, metskits, metssiga. Kuna seal on palju sõralisi on palju ka suurkiskjaid nt: ilves, hunt, ja pruunkaru.
Metsise jalad on kaetud sulgkarvadega, mis talviti tiheneb. Leviala ja elupaik Metsis on levinud Euraasia metsavööndis ja mägimetsades Hispaaniast ja Prantsusmaast kuni Leena jõgikonnani Siberis. Leviku põhjapiir ulatub teisele poole polaarjoont ja lõunapiir Sloveenia ja Lõuna-Uuralini. Eestis on metsis levinud kogu mandriosas sobivates elupaikades. Metsise põhiliseks elupaigaks on vanad (enam kui 80-aastased) männikud. Eriti sobilikud on talle rabaservades, rabasaartel ja rabade läheduses paiknevad raieküpsed metsad, kuid linde kohtab sageli ka rabades ning mustikametsades. Paljunemine Nii nagu suurem osa kanalistest, on ka metsised polügaamsed see tähendab seda, et nad munevad mune, millest koorub poeg. Metsiste pulmamängud kestavad tavaliselt märtsi keskpaigast mai alguseni. Hilisõhtul lendavad vanad kuked valju tiivaplagina saatel mängupaika ja jäävad sobivatele puudele ööbima
Seeni on leitud 360 liiki. Siberi võhumõõk Linnuliike on Soomaa rahvuspargi liiginimestikus 183 , neist 146 on kohatud Soomaal pesitsemas. Soomaa rabad on Eesti ühed olulisemad pesitsusalad meil ainult rabades pesitsevatele rüütadele, väikekoovitajatele ja mudatildritele. Haruldastest lindudest ja rangelt kaitstavatest linnuliikides elavad rahvuspargis rabapüü, kaljukotkas, must toonekurg, suur- ja väike konnakotkas, niidurüdi ja rohunepp. Rabaservades leidub metsise mängupaiku ja kevadeti kostab avarabalt tetrede kudrutamist. Soomaa taastatud luhtadel rääksuvad Euroopas järjest haruldasemaks jäävad rukkiräägud ja klõbistavad ohustatud rohunepid. Lamminiitudel peatuvad kevadiste üleujutuste ajal paljud läbirändavad veelinnud, teiste seas ka väike ja laululuiged. Vanades märgades metsades, kus on rohkelt surnud ja surevat puitu, kopsivad musträhn, hallpea-rähn, valgeselg-kirjurähn ja laanerähn ning laulavad väike-
Suur on inimtegevuse suhtes tundlike samblaliikide arv. Seeni on leitud 360 liiki. Linnuliike on Soomaa rahvuspargi liiginimestikus 185 , neist ligi 150 on kohatud Soomaal pesitsemas. Soomaa rabad on Eesti ühed olulisemad pesitsusalad meil ainult rabades pesitsevatele rüütadele, väikekoovitajatele ja mudatildritele. Haruldastest lindudest ja rangelt kaitstavatest linnuliikides elavad rahvuspargis rabapüü, kaljukotkas, must toonekurg, suur- ja väike konnakotkas, niidurüdi ja rohunepp. Rabaservades leidub metsise mängupaiku ja kevadeti kostab avarabalt tetrede kudrutamist. Soomaa taastatud luhtadel rääksuvad Euroopas järjest haruldasemaks jäävad rukkiräägud ja klõbistavad ohustatud rohunepid. Lamminiitudel peatuvad kevadiste üleujutuste ajal paljud läbirändavad veelinnud, teiste seas ka väike ja laululuiged. Vanades märgades metsades, kus on rohkelt surnud ja surevat puitu, kopsivad musträhn, hallpea-
karvkate pruuni värvi. Puun on eelkõige seljapool, rinnal ja kõhul muutub see heledamaks. Tänu oma heale ronimisvõimele saavad pisihiired oma järglaskonda ning ka ennast kaitsta maapinnalt kõrgemale ronides. Pisihiir ehitab oma kõrspesa peaaegu alati maapinast vähemalt meetri kõrgusele. Pesa on kerakujuline ja umbes suure greibi suurune. Pisihiir on levinud Euraasia parasvöötmes. Meil võib seda looma kohata peaaegu kõikjal kultuurmaastikes, niitudel ja rabaservades. Sagedamini esineb teda Lõuna- ja Kagu-Eestis. Pisihiire toit on nii loomne kui ka taimne. Eelkõige siiski taimne, hiir sööb taimeseemneid, pehmeid taimeosi, pungi, õisi ja vilju. Talveks kogub see loom endale soliidse seemnevaru. Oma arvukuse kõrgperioodidel võvad pisihiired oluliselt vähendada põllukultuuride saagikust. Suvel, sigimise ajal, on tarvis energiarikkamat toitu ning sel periodil söövad pisihiired meelsasti ka putukaid, putukate vastseid, vihmausse.
Seemned valmivad augustis-septembris ja levivad järk-järgult; seemned väikesed, idu vähe arenenud, vajab idanemiseks mükoriisat. Paljuneb enamasti vegetatiivselt, seetõttu kasvab laigutiselt. Ei oma majanduslikku väärtust. SINIHELMIKAS Molinia caerulea. Nimi tuleneb Tsiili loodsteadlase Juan Ignazio Molina (1740-1829) nimest, caerulea tähendab ladina keeles hele- või taevas- sinine. Sugukond kõrrelised. Kasvukoht: soostunud pinnasel soodes ja rabaservades, soo-, raba- ja lodu-metsades; eriti sage kuivendatud soodes kuivenduskraavide kallastel. Püsik. Sinihelmikas kasvab tihedate puhmikutena, lisajuured on pikad, kollased traaditaoliselt jäigad. Kõrs on 30-150 cm pikk, sile; tipus kitsas sinakat tooni pööris. Kõrrel on näha vaid üks sõlmekoht, aga tegelikult on neid rohkem, ülejäänud sõlmed on tihedalt koos ja peitunud mulla sisse. Lehetupe tipul on keelekese asemel karvaring. Lehe laba on 3-6
igihaljas mükotroofne kääbuspõõsas. Hanevits (Chamaedaphne calyculata (L.) Moench) [kalükuláta] Madal, 10.....80 cm kõrgune kääbuspõõsas on peitunud vartega enamasti samblasse, levides pikkamisi edasi. Eestis on oma areaali läänepiiril, esinedes rohkem maa kesk- ja idaosa 34 soodes ja rabaservades ning puududes Lääne-Eestis ja saartel. Üldareaal Euraasia ja Põhja- Ameerika põhjaosa turvasmuldadel. Perekond kail (Ledum L.) [lédum] Ledon, ledos tähendab kreeka keeles villa (ilmselt vihje viltjalt karvastele lehtedele). Perekonda kuuluvad igihaljad mükotroofsed kääbuspõõsad, vahelduvate nahkjate, näärme-karvaste terveservaliste lihtlehtedega. Õied viietised, peentel õieraagudel, sarikpöörisjates õisikutes,
) [hhämädáfne] Perekonnanimi tuletatud kreekakeelsetest sõnadest chamae = maa peal, madalal ja daphne = loorber. Perekonnas vaid üks tsirkumpolaarse levikuga põhjapoolkera metsavööndis kasvav igihaljas mükotroofne kääbuspõõsas. Hanevits (Chamaedaphne calyculata (L.) Moench) [kalükuláta] Madal, 10.....80 cm kõrgune kääbuspõõsas on peitunud vartega enamasti samblasse, levides pikkamisi edasi. Eestis on oma areaali läänepiiril, esinedes rohkem maa kesk- ja idaosa soodes ja rabaservades ning puududes Lääne-Eestis ja saartel. Üldareaal Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjaosa turvasmuldadel. Tsoon II. 1748. Tunnused: Võrsed: noored võrsed, lehed ja õietuped kaetud väikeste, ümarate roostekarva soomustega, noored võrsed lisaks kaetud ka tihedalt karvadega. Lehed: kaheaastased, elliptilised, munajad või munajassüstjad, 1...4 x 0,5...2 cm, tömbi kuni teravatipulised, leheserv tipuosas pisut saagjas ja alla käändunud, nahkjad, pealt
Kuivendatud soodes muutub taimestik. Turbasammal asendub puhmastaimedega (kanarbik, sookail jt). Kuna liigniiskus ei takista enam puude kasvu, hakkab sooservades peale kasvama mets. Tänapäeval on inimene asunud kunagi rikutud soid taastama. Mõne aasta eest alustati Soomaa rahvuspargis asuva Kuresoo raba taastamist. Soode kaitsmiseks suletakse seal olevad kraavid tammidega. Nii hakkab veetase aeglaselt tõusma ning taastub taimedele vajalik liigniiskus. Rabaservades raiutakse maha seal kasvama hakanud mets. Mõnele mahajäetud turbaväljale proovitakse turbasamblaid istutada. Selle tulemusena hakkab moodustuma uus turbakiht. 142. Taimestik ja taimkate. Eesti asend floristilises, geobotaanilistes ja botaanilis- geograafilistes liigestustes ning rajoneering. Floristilise liigestuse alusel kuulub Eesti territoorium holarktilise taimestikuriikkonna boreaalse allriikkonna Euro-Siberi regiooni. Seda regiooni iseloomustavad laide lääne-ida
annaabi.ee 
