Käidud käidi Arst läheb haiglasse haigeid Eitav: Nad ei ole kiindunud Ära erutu, kõik läheb hästi! Dud di ravima. Näitlaused: Kukkuma kukkuda kukub --mas (kus?): olema, käima, nägema Poiss on kiindunud Kukutud kukuti Ma käin juuksuri juures raamatuisse. Tud ti juukseid lõikamas. Ma olen kiindunud oma Jaatav: ti, di Ta käib hambaarsti juures töösse. Eitav: ei tud, ei dud hambaid parandamas. Laps ei ole sügavalt Näitlaused: --mast (kust
kujutlusmängudeks ja fantaseerimiseks. Olulisim arenguülesanne on just iseseisvumine, oma ,,mina" leidmine ja oma tahte proovilepanek. Koolieelikuiga (3-6/7 aastat) Koolieelikul on üllatavalt suur võime kuulda, näha ja kogeda. Lapse maailm laieneb, suhtlusring avardub. Ellu ilmub üha rohkem nn tähtsaid teisi täiskasvanuid ja eakaaslasi, sugulasi ja ametimehi. Korjab tükk tüki haaval infot kõigilt kellega kohtub ja räägib. Kiindub ühe rohkem raamatuisse. Kujuneb võime lükata edasi häid asju ja heameele kogemist. Fantaasia areneb, palju mängitakse rollimänge. Ülim uudishimulikkus, liikuvus ja ettevõtlikkus. Arenguülesanne on initsiatiivi, algatusvõime väljaarendamine. Perioodi lõpuks leiab, et maailm on üks tore ja põnev koht. Kainikuiga (6/7-11/12 aastat) Iseseisvuse oluline suurenemine. Arenguülesanne on töörõõmu, töökuse, kohuse- ja vastutustunde kujundamine
1927. aastal ilmunud romaan ,,Tuletorni juurde" kõneleb nähtamatutest sidemetest aja ja inimeste vahel. Eelkõige on see mõtiskelu Ramsayde perekonna ühiselust suviselt unisel saarel, mehe ja naise kooselust kahekesi, siiski üksi. Woolf ise on 1925. aastal oma päevikus romaani kohta kirjutanud nõnda: ,,See saab olema kaunis lühike; räägiks põhjalikult isa karakterist; ja ema omast; ja St. Ivesist; ja lapsepõlvest; ja kõigist neist tavalistest asjadest, mida püüan panna oma raamatuisse elust, surmast jne. Maja elab tasakesi Isa kujus kangastub Leslie Stephen, Virginia enda isa, silmapaistev filosoof ja literaat. Suvekodu on pilgeni täis külalisi, kellest igaühel on võõrustajatest ja maailmast oma arvamus. Neid kõiki me kuulemenäeme. Ema tegelaskuju kannab väga ilmekalt endas soojust ja turvalisust, perekonna tugisammast, vaikset magusigatsevat valu, püüdu näha selle toimeka naise sisse, leida temast üles see väike omaette oldud
tädi, kes on küll kohusetundlik ja majapidamisele pühendunud, aga mitte nii hell ja lugeja elab kaasa mingil põhjusel emata jäänud lapsele. Suur osa nii noortele kui vanadele XIX sajandil kirjutatud raamatuid räägib noorte armastusest ja takistustest, mida nad peavad ületama, enne kui igatsetud eesmärgi abiellumiseni jõuavad. Mis pärast pulmi toimub, huvitas tollast kirjanikkondahoopis vähem. Ometi hakkab just perest ja abielust rääkivaisse raamatuisse tubli ema ja abielunaise kõrvale tasapisi tekkima õnnetu, tüdinud naine. Naine, kes mehest ja kodust küllastununa tahaks midagi uut, midagi muud, midagi teistsugust. Sageli jääb mulje, et probleemi lahendus võib olla uus ja parem mees, aga aeg-ajalt aimub ka igat sus väljuda Kinder- Kirche-Küche piirist ja teostada ennast isiksusena hoopis väljaspool kodu. Meenutage kirjandusest kas või selliseid tegelaskujusid nagu Madam Bovary, Nora ja Anna Karenina. Eestis
oleksid nad elutunnid: raamat päästab nii mõnegi silmapilgu kaduvusest. Ma armastan raamatuid sügisel, kui vihma padiseb tinasist pilvist ja tuul hulub toanurgal ja korstnasuul: on raamatuid, mida lugedes isegi taevatähed pisaratena paistavad!" (Ühes raamatuarvustuses, ,,Vaba Sõna" nr. 1, 1914). Ei olnud Tammsaare noorepõlve kirjanduslik teisik ,,Tões ja õiguses" veel linnakooli jõudnud, kui ta juba armunud oli raamatuisse nagu oma hingeõnnistusse. Veel algelises kirjatarkuse omandamise õhinas maal viibides on see raama- tute kallal istuja kord kooliõpetaja vennalt saanud võõraste nimede ja sõnadega raskendatud teose. ,,Kui ometi kord sinnamaale jõuaks, et seda võiks lugeda arusaamisega ja et sellest, mis oled lugenud, oskaks ka teistele jutustada", õhkas Indrek. (,,Tõde ja õigus", lhk. 522). Teistele jutustada! Umbes niisugune salatung pidi küll kätketud olema ka Tammsaare talu nooremasse pojasse
halastamatult välja kistud tegelikku maailma. Kaastundmusest tekkis tal suur armastus ja andumus selle lapse, oma venna vastu. Midagi harukordset ja magusat oli selles inimlikus tundes, mis teda nüüd haaras, teda, kes seni ainult raamatuid oli armastanud. See kiindumus avaldus temas väga tugevalt. Puutumatule hingele oli see nagu esimene armastus. Elanud lapsepõlvest saadik lahus oma vanemaist, keda ta vaevalt tundis, sulgunud oma raamatuisse ja neisse nagu kinni müüritud, täis vaid kirglikku iha uurida ja õppida, oli noor skolaar seni kuulanud ainult oma mõistust, mida teadused rikastasid, ja kujutlusvõimet, mis lugedes suurenes, ilma et tal mahti oleks olnud tunda, kus ta süda tuksub. See noorem vend, kes oli jäänud emata ja isata, see lapsuke, kes taevast äkki ta sülle oli kukkunud, muutis ta hoopis teiseks inimeseks. Ta nägi, et maailmas on veel midagi
annaabi.ee 
