täheparvi. KUIDAS TAEVAKEHI UURITAKSE Kõige lihtsam on taevakehi Maa pealt vaadata. Maalt võib taevst palja silmaga vaadata ja seejuures ka lihtsamaid mõõtmisi läbi viia. Täpsemad maapealsed vaatlused said võimalikuks teleskoobi leiutamisega. Teleskoope on kahte liiki: läätsteleskoobid ja peegelteleskoobid. Peale nähtava valguse tuleb taevakehadelt ka muud elektromagnetilist kiirgust. Pikema lainepikkusega kiirgust vaadatakse raadioteleskoopidega. Oktoobris 1957 algas ajastu, mil inimene suutis vaatlusvahendeid kosmosesse saata. Kosmoseaparaatide abil saab palju parema kvaliteediga infot, kuna atmosfääri segav mõju jääb selja taha. Kõige paremini sobib aga taevakeha uurida nii, et uurija taevakeha kohale läheb. See uurija võib olla nii inimene ise kui ka robot. Tänan tähelepanu eest! (:
jooksul inimsilma pikenduseks universumi uurimisel. Teleskoop refraktor Refraktor on läätsobjektiiviga teleskoop. Suurimate refraktorite läbimõõt on 1 m piires. Teleskoop reflektor Teleskoop reflektor on peegelobjektiiviga teleskoop. Suurimate reflektorite läbimõõt on umbes 10 meetrit. Raadioteleskoop Tänapäevaste raadioteleskoopidega mõõdetakse kosmilist raadiokiirgust. Kasutatakse ka raadiolokatsiooni. Kosmoses on võimalik uurida ka taevakehade infrapunast ja röntkenikiirgust.
Linnutees on tumedad udud (e. udukogud) ja peegeldusudud. Gaas esineb peamiselt difuussete ehk hajusate ududena ja planetaar- ehk rõngasududena. Tähtede plahvatusest väljapaiskunud udukogusid nimetatakse supernoova jäänusteks. Raadioteleskoopidega on avastatud molekulipilvi. Tumedad udud Tähtedevaheline tolm neelab kaugemate tähtede valgust. Näiteks Linnutee keskosas ja Päikese ümbruses on nii palju tolmu, et seda läbinud tähevalgus nõrgeneb koguni 30 tähesuuruse võrra. Seepärast paistavadki Galaktika keskosa heledaimadki tähed vaid suurte teleskoopidega tehtud fotodel ja sealgi vaevumärgatavate punktidena. Tihedad tolmupilved moodustavad tumedaid udusid. Linnutee taustal paistavad need
Tähetuul on valgusrõhk ja kosmiline kiirgus. See rõngas ongi tulevaste planeetide, nende kaaslaste, komeetide jms. algmaterjaliks. Praegu eksisteerivate udukogude keemiline koostis on meile teada ainult spektraalvaatluste põhjal. Põhilise osa sellest moodustabki vesinik (gaasudukogude punakas värvus on põhjustatud just vesiniku kiirgusest lainepikkusel 656,3 mm). Udukogude gaas sisaldab ka hapnikku, heeliumi, süsinikku ja teisi Maal tuntud elemente. Lisaks on raadioteleskoopidega kindlaks tehtud ka mitmesuguste keemiliste ühendite olemasolu. Me ei sa kindlalt öelda, millest koosneb kosmiline tolm, seda võime vaid oletada. Kõige lihtsam on oletada, et udukogu keemiline koostis oli samasugune, kui me praegu näeme Päikesel. Me ei tea ka seda, millises olekus on see aine. Et end mitte liialt siduda, võetakse keskkond kolmekomponendilisena. Need oleks: gaas, mis tähistab väikese molaarmassiga
Päikeseuduks (ingl. Solar nebula). See rõngas ongi tulevaste planeetide, nende kaaslaste, komeetide jms. materjaliks. Praegu eksisteerivate udukogude keemiline koostis on meile teada spektraalvaatluste põhjal. Nagu tähtedeski, moodustab põhilise osa sellest vesinik (gaasudukogude punakas värvus on põhjustatud just vesiniku kiirgusest lainepikkusel 656,3 nm). Ka sisaldab udukogude gaas heeliumi, hapnikku, süsinikku ja teisi Maal tuntud elemente. Lisaks on raadioteleskoopidega kindlaks tehtud ka mitmesuguste keemiliste ühendite olemasolu. Millest aga koosneb kosmiline tolm, võime vaid oletada. Ja kõige lihtsam on oletada, et udukogu keemiline koostis oli samasugune, kui me praegu näeme Päikesel. Järgmine oletus, mille peame tegema, on vastus küsimusele, millises olekus oli see aine. Et end mitte liialt siduda, võetakse keskkond kolmekomponendilisena. Need oleks: gaas, mis
ainedominantseks (aine tihedus saab suuremaks kiirguse tihedusest). Kujunenud musta keha footonkiirgus mõnda aega hajub veel üha nõrgenevalt vabade elektro nide foonilt ja seejärel muutub ta ainefoonist täiesti sõltumatuks musta keha kiirguseks. Musta keha kiirgusel on see tähelepanuväärne omadus, et Universumi paisudes jääb ta ikkagi musta keha kiirguseks, kuigi ta temperatuur muutub pöördvõrdeliselt Universumi mõõtmetega. Need footonid ongi praegu registreeritavad raadioteleskoopidega kui kosmoloogilise päritoluga 2,7K temperatuurile vastav reliktkiirgus. See pärineb ajast, mil Universumi vanus oli umbes miljon aastat. Kiirgusfoonist sõltumatu ainefoon jaheneb kiiresti, ruutsõltuvuses kiirgustemperatuuri langusest. KASUTATUD KIRJANDUS 1. ,,Universum" Rein Veskimäe
sentimeetrit, tuleneb tähtedevahelises ruumis asuvast vesiniku gaasist; seda kiirgust täheldatigi aastal 1951. Kiirguse avastamine aitas kaasa Linnutee galaktika uurimisele, sest see ei ole mõjutatud tolmu neeldumisest ning selle Doppleri nihet saab kasutada määramaks gaasi liikumist galaktikas. Sellised vaatlused viisid välja postulaadini, et Galaktika keskmes asub varda sarnane pöörlev struktuur. Parananenud raadioteleskoopidega oli võimalik määrata gaasilist vesinikku ka teistes galaktikates. Seitsmekümnendatel avastati Vera Rubini uurimustes gaasi pöörlemiskiiruse kohta galaktikates, et kogu nähtav mass (tähed ja gaas) ei ole kooskõlas gaasi pöörlemise kiirusega. Sellise probleemi lahendiks on toodud välja, et galaktikates esineb suures mahus nähtamatut tumedat ainet. Alates 1990. aastast kui saadeti orbiidile Hubble'i teleskoop, on teadmised
Röntgenikiirgus võib põhjustada vähki haigestumist. [9] Gammakiirgus on kõige lühema lainepikkusega elektromagnetkiirgus (vähem kui 0,01 nm). Atmosfäär on selles lainepikkuste piirkonnas läbipaistmatu, aga looduses esinevatest ja tehislikest radioaktiivsetest isotoopidest eralduvale gammakiirgusele jääb inimene avatuks. Rakendust leiab näiteks meditsiiniliste vahendite desinfektsioonis ja vähiravis, olgugi et gammakiirgus ise tekitab vähki. Raadioteleskoopidega kosmoses on võimalik kosmilist gammakiirgust vaadelda, kuna erinevalt maapealsetest teleskoopidest ei sega neid atmosfäär. [3] Otsene ehk deterministlik rakkude hukkumine, viljatus, karvade väljalangemine, nahakahjustus. Stohhastiline ehk juhuslik muutused rakkudes, muutused DNA-s, muutused kromosoomides, kantserogeensus. [8] TELEFONIST TULEVATE KIIRGUSTE MÕJU Telefonid tekitavad kahjulikke kiirgusi, mis tekitavad terviseprobleeme ning nende
sisaldab tegelikult 78% lämmastikku, 21% hapnikku ja teisi gaase tunduvalt vähem.) Atmosfäärirõhk on Maal sada korda suurem kui Marsil. Sellistes tingimustes võib vesi olla vedelas olekus ning tumedad piirkonnad võivad endast kujutada hiiglaslikke veega täidetud alasid, ka Päikese peegeldumist nendelt pindadelt on õnnestunud vaadelda. Polaarmütsikesed võivad koosneda jääst, sest temperatuur on seal allpool vee külmumispunkti. Väga huvitavaid tulemusi on andnud Maa vaatlemine raadioteleskoopidega. Meeterlainetes (ultralühilained) on Maa Päikese järel kõige võimsam kiirgaja Päikesesüsteemis! Raadiokiirguse tugevus sõltub suuresti sellest, milline planeedi osa on parasjagu Marsi poole suunatud. Maa raadiokiirgus on aja jooksul tugevnenud, kusjuures 40-50 aastat tagasi ei kiiranud ta selles lainealas praktiliselt üldse. Maal on üks kaaslane, mis läbimõõdult on temast vaid neli korda väiksem. Kui võrrelda planeediga, mille ümber ta tiirleb, siis on ta suhteliselt suurim
Astronoomide peamine tööriist on teleskoop.Selle peegel tehakse võimalikult suur, et näha nõrku seega kaugeid tähti ja galaktikaid.Optilised teleskoobid koguvad valgust, raadioteleskoobid raadiolaineid.Selgema pildi näiteks tähe röntgenfoto saamiseks saadetakse teleskoop atmosfäärist välja maa tehiskaaslaseks. a)Optilisi teleskoope kasutatakse selleks, et näha võimalikult nõrku, seega kaugeid tähti, planeete ja galaktikaid. b)Raadioteleskoopidega näeme, et raadiolaineid kiirgavad iseäralikud tähed, gaasipilved ja galaktikate tuumad, see vabaneb mitmesugustes plahvatustes. c)Teleskoopidega kosmoses maa tehiskaaslase orbiidil näeme kaugemale kui maapealsete läbi õhu vaatavate teleskoopidega.Veelgi olulisem on see, et kosmoseteleskoobiga saab mõõta tähtede röntgeni ja ultraviolettkiirgust, mis maa atmosfäärist üldse läbi ei tule. d)Kosmosejaamad ehk ümber maa tiirlevad uurimisjaamad ja laborid on selleks, et teadlased ja
planeedikosmogoonias nimetatakse Päikeseuduks. See rõngas ongi tulevaste planeetide, nende kaaslaste, komeetide jms. materjaliks. (1) Praegu eksisteerivate udukogude keemiline koostis on meile teada spektraalvaatluste põhjal. Nagu tähtedeski, moodustab põhilise osa sellest vesinik (gaasudukogude punakas värvus on põhjustatud just vesiniku kiirgusest lainepikkusel 656,3 nm). Ka sisaldab udukogude gaas heeliumi, hapnikku, süsinikku ja teisi Maal tuntud elemente. Lisaks on raadioteleskoopidega kindlaks tehtud ka mitmesuguste keemiliste ühendite olemasolu. Millest aga koosneb kosmiline tolm, võime vaid oletada. Ja kõige lihtsam on oletada, et udukogu keemiline koostis oli samasugune, kui me praegu näeme Päikesel. (1) Järgmine oletus, mille peame tegema, on vastus küsimusele, millises olekus oli see aine. Et end mitte liialt siduda, võetakse keskkond kolmekomponendilisena. Need oleks: gaas, mis
gammateleskoope. Läätsteleskoop mitmest optilise süsteemi moodustavast läätsest optiline seade, mille ülesandeks on koondada valgust ning suurendada läbi selle vaadeldavate objektide nurkmõõtmeid. Peegelteleskoop on ühest või mitmest peeglist ja läätsedest koosnev optiline süsteem, mille ülesandeks on koondada valgust ning suurendada läbi selle vaadeldavate objektide nurkmõõtmeid. Peale elektromagnetlainete avastamist hakati taevast skaneerima ka eriliste antennide – raadioteleskoopidega ning avastati, et lisaks valgusele kiirgavad tähed ka infrapuna- (soojus) ja ultaviolettkiirgust, aga ka raadiolainete sagedusel, samuti röntgen- ning gammakiirgust. Nii on riikide koostöös valminud teleskoobid, mis on saadetud kosmosesse maalähedasele orbiidile. Taolisi orbiidil tiirlevaid teleskoope nimetatakse kosmoseteleskoopideks. Tuntumad neist on Hubble, Chandra ja Spitzer. Hubble’i kosmoseteleskoop on astronoom Edwin Hubble’i järgi nime saanud
Nõguspeegli ülesanne oli koondada kauge objekti (tähe) valgust, nõguspeegli fookusest pisut lähemale asetatud tasapeegli ülesan- ne oli juhtida objekti suurendatud kujutis läbi okulaari, vaatleja silma. Nii lääts- kui peegelteleskoobid avardasid tollaste astronoomide võimalusi nõrgemate, silmale nähtamatute tähtede ja planeetide avastamiseks ja uurimiseks. 3.2.4. Raadioteleskoop Peale elektromagnetlainete avastamist hakati taevast skaneerima ka eriliste antennide – raadioteleskoopidega ning avastati, et lisaks valgusele kiirgavad tähed ka infrapuna- (soojus) ja ultaviolettkiirgust, aga ka raadiolainete sagedusel, samuti röntgen- ning gammakiirgust. Tavaliselt on raadioteleskoopide puhul tegu paraboolantennide ehk niinimetatud taldrikantennidega. Mida suurem on „taldriku“ läbimõõt, seda nõrgemaid signaale on võimalik sellega vastu võtta. Millises lainealas antenn signaali vastu võtta suudab sõltub eelkõige antenni ehituslikest iseärasustest. 3.2.5
annaabi.ee 
