Rüütiliajast pärineb ka ütlus „naistel on eesõigus“. Tänapäevases kontestis tähendab see viisakusžest seda, et mehed avavad naisele ukse ja lasevad viisakusest ja ausutsest naisel enne ruumi siseneda. Ajaloolased väidavad, et Rüütliajal lasti naisedel enne ruumi siseneda, veendumaks, et ruumis pole vaenlasi, kui naine tapeti, oli teada, et ruumis varitseb vaenlane. Selline käitumine pole just kuigi rüütellik. Mina arvan, et rüütelikkus on aina enam kadumas. Keskajal pidi rüütel oskama hobusega ratsutada ja käsitseda mõõka. Tänapäeval, aga on mõõkade asemel kasutusel tulirelvad ja hobuste asemel mootorsõidukid. Rüütel pidi oskama väga hästi ratsutada kuid tänapäeval tegelevad vähesed mehed ratsutamisega, pigem tegelevad ratsutamisga naised. Kaasaja noored mehed on rüütellikud omal moel, ehkki neid valitseb oht olla kaaslaste hulgas naeruväärne või kardavad neiu reaktsiooni
Hernani oli samuti armastuse ja au nimel kõigeks valmis. Ka oma elu jättis ta puhtalt sellepärast, et oli sellise lubaduse andnud. 5. Mis tegelaskuju teile kõige rohkem meeldis? Miks? Mulle meeldis dona Josefa, sest ta tegutses loogilistel kaalutustel raha pärast. Samuti polnud Josefa nii suitsiidne kui teised tegelased. 6. Mida arvate näidendi lõpustseenist? Kas tegelased võinuks ka teisiti käituda? Põhjendage! Näidendi lõpustseen oli ülepaisutatud rüütelikkus ja venitamine. Minu jaoks oli stseen väga ebareaalne ja võlts. Kui dona Sol poleks mürki joonud, oleksidki mehed kauplema jäänud ja ilmselt poleks lõpuks kuhugi välja jõutudki. Dona Sol oleks võinud mürgipudeli maha visata. Samuti oleks võinud vabandamist proovida. Tegelased olid aga liiga uhked ja vabandamine poleks ilmselt lahendust toonud.
edasiarendamise jaoks nii mõnestki luhtunud ideest on hiljem saanud töötav masin/mõte hoopis mõnel teisel alal kui algselt plaanitud. Ja lõppude lõpuks tuleb ka võimatud/valesti konstrueeritud leiutised kellegi poolt läbi katsetada, et vältida hilisemaid möödapanekuid. Lagunemise kõige ilmekamaks näiteks on muidugi sõjad. Kahes maailmasõjas kaotas otseselt või kaudselt kokku elu peaaegu 100 miljonit inimest. I maailmasõda muutis inimeste arusaama sõjast rüütelikkus kadus ning asendus verise, halastamatu tapmisega. Kindlasti on need koledused inimkonnale näidanud, milleks ollakse võimelised ja pannud mõistma vajadust selliste sündmuste kordumise vältimiseks. Aga sõda (nii esimest kui teist) ei saanuks ära hoida, sest maailmas oli 20. sajandi algul palju lõikuvaid mõjusfääre ja pingeid, mille sai vabastada vaid sottide selgeks tegemine (kuigi tegelikult on need pinged alles ka tänapäeval). Nii nagu inimesel tuleb läbida teatud
tagasioidlikud. Mõnede ühtelangevate fraaside ja nimede järgi ,,Nibelungide laulus" ja ,,Parzivalis" on eeposte tekkeajaks dateeritud ajavahemik 1198-1204. Autoris aga nähakse Passau piiskop Wolfgeri kaaskondlast. Rohkem vaidlusi on tekkitanud autori sotsiaalne seisund ja haridus. L.Heusleriga oldi ühel arvamisel, et eepose looja on Spiilmann. Heusler möönis, et tavaliselt haritum, lugenud ja kirjaoskaja, ning põhjendas oma väidet, näitades, et autor pole päris kodus õukondlik- rüütelikkus miljöös. Boor, vastupidi, kinnitab, et ,,Nibelungide " autor on õukondliku elulaadiga tuttav ja oletab autoriks rüütliseisusesse kuuluvat isikut. Tõsi on see, et pigem näevad nad autorist õukondlases, haldusametnikes või diplomaadis kui preestris. Nii või teisiti, oletused autori ümber jäävad spekulatsioonideks. Igal juhul oli ta haritud mees, kes hästi tundis oma aja eepilist luulet, nii hästi suulist kui ka kirjanduslikku. Ennekõike tuleb aga kinnitada tema
Kindlad kohustused isanda ees. Mõisategu(harida mõisa põlde), töö oma põllul, et tasuda loonusrent. Enamikud sunnismaised, tohtis olla pere. Aadel: kõrgaadel(kuningad, hertsogid, krahvid), alam aadel(rüütlid). Elasid linnustes(mäe tipus), vabal ajal turniiridel ja jahil, ettevalmistus sõjale. Turniirid polnud nii ohtlikud- nürid relvad. Feodaalseisus. Feodaali juures õppisid relvade käsitlemist, vestlemist, ratsutamist. Ustav senjöörile, truu teenimine, julgus, ausus, rüütelikkus. Elu maal ja linnas linnas elu kiirem ja põnevam kui maal; linnas kirev ja kiirelt kasvav elanikkond, kellel olid kindlustatud ja esinduslikud majad, maal elati abihoonetega ümbritsetud talumajades ja talupoegadest sõltus ühiskonna rikkus; toit oli maa omast mitmekesisem, samas kitsad eluolud soodustasid taudide levikut (avalikud saunad ); iive neg, kuna abielluti hilja; pidid rohkem harjuma kõige uue ja tavapäratuga; kirjaoskus rohkem
relvakäsitsusoskust, löödi pidulikult rüütliks. Keskaja esimesel poolel oli rüütlite seas üsna palju tahumatuid vägivallatsevaid sõjamehi, ent järk-järgult omandasid nad ka õilsamaid jooni. Juba esimesed rüütlid andsid oma isandale ustavusvande ja olid lahinguväljal valmis tema eest surema. Kõige tähtsamad rüütli omadused olid truudus, julgus, ausus, sõnapidamine, galantsus. Neid omadusi saab kokku võtta sõnaga rüütelikkus. Sõjaväljal põgenemine oli üks kõige hullemakd asju, mida võis teha. Relvastus ja sõjaline kultuur Kuna sõdimine, turniirid ja jaht olid suure osa ülemkihi feodaalide peamine tegevus ning meelelahutus pöörati ka suurt tähelepanu relvadele. Palju nähti vaeva ka uute relvade leiutamise ja täiustamisega. Saavutatud uuendusi hakati hiljem ka kasutama töö- ja tarberiistade tootmisel. Relvad võisid sümboliseerida ka sotsiaalset kuuluvust. Keskaegne
annaabi.ee 
