" 402 päeva kestnud Vabadussõda lõppes Eesti täieliku võiduga. Eesti kaotas langenutena hinnanguliselt 3600 4000 ja haavatutena umbes 14 000 inimest. Alles nüüd saabus võimalus hakata pea kaks aastat tagasi välja kuulutatud Eesti Vabariiki tegelikult üles ehitama. Eesti Vabadussõda "Ehkki vaene on see pind, kuhu saatus on meid paigutanud, kuid sügavale siia oleme me oma juured ajanud. Iga paelõhe, soomülka, raba ja liivakingu sisse on meie tahtmise terasjuur puurinud. Ja siit ei kisu seda välja miski jõud. Meie isade higiga on see pind siin rammutatud. Meie põlvkonna verega on ta vabaks võidetud. Kogu jõudu pingutades loome me siin oma iseseisvat riiki. Täis rõõmu, julgust, tahtejõudu ja uhkust oma maa ja rahva vastu teeme seda tööd adraga. Aga kui vaja, siis ka mõõgaga. Midagi pühamat, kallimat, ilusamat ja armsamat ei suuda meie mõttelend ette kujutada, kui seda on meie isade maa siin Läänemere kallastel
et mina olevat järgmine valitseja Isthmosel. Surma üle olin ma muidugi kurb aga pean tunnistama, et samas ka natuke õnnelik, sest see tähendas, et Delfi oraakli ettekuulutus ei läinud siiski täide. Rääkisin ka saadikule ettekuulutustest ning ta ütles hoopis, et mu tõelised vanemad ei olegi Polybos ja Merópe. Mul oli seda raske uskuda. Alguses ta väitis, et vürstipaar olevat mu saadiku enda käest saanud, kes omakorda leidis mu Kithaironilt kaljujärsakust, jalad läbi puurinud. Hiljem aga, et saadik olevat mu saanud tollase vürst Laiose karjase käest. Lasin kohe ka selle karjase enda juurde kutsuda. Iokaste küll keelas mul selle ära, kuid ma pidin oma sünniloo teada saama. Kui karjus tuli, hakkasin ma kohe pärima, et kas ta teab saadikut. Alguses ta ei mäletanud aga kui saadik talle paari asja meelde tuletas, meenus ka karjusele see mees ning laps, kelle ta olevat saanud Laioselt endalt. Pärisin kohe, et miks vürst talle lapse
tekstuuri loomist miniatuursele ehitisele ja marmori tekstuuri loomist puidule. Praktikal suutsin töötada produktiivselt. Kui liim või värv kuivas, siis ei istunud ilma tegevuseta. Ometi saime loodetust vähem valmis. Oleksin saanud säästa aega tehes valmis vähem traadist oksi, kuid mul oli hea meel, et minu praktikakaaslased said neid oma töös kasutada, kui neil parajat pikkust ei leidunud. Järele mõeldes, oleksin tööd teinud kohati teises järjekorras. Kõigepealt puurinud värvimata traadist oksad puu külge, ning alles siis värvimisega alustanud. Sain praktika käigus tuttavamaks akutrelliga ning nautisin männilõhna. Siiski arvan, et tegime praktikakaaslastega tubli töö. Juhendaja rääkis meile praktika jooksul huvitavaid lugusid oma kogemusest ning saime jälgida teda, kui professionaali töötamas. 6 LISAD 7 Lisa 1
poolt. · Sellest sai alguse Katariina pidev tagantkiusamine, see tähendab et keegi ei tohtinud saada talle liiga lähedaseks. Õigupoolest väljendus selles ka Jelizaveta kadedus ja soov juhtida asju nii nagu tema seda tahtis. Näiteks ei tohtinud keegi pidudel näha välja ilusam, kui oli seda tema. Piiluaugud · Peatükk räägib edasi Katariina ja Peetri elust ning nendevahelistest suhetest Jelizavetaga. · Kord oli Peeter puurinud Jelizaveta söögituppa oleva ukse sisse piiluaugud, kust oma kaaskonnaga jälgis sealpool toimuvat. Kui Jelizaveta sellest teada sai, pahandas ning sõimas ta Peetrit suure vihahoo saatel. · Peatüki teine pool räägib, kuidas Tsernõsovite kolmik sai Katariina ja Peetriga liiga lähedasteks ning ka nemad kadusid ükspäev salapäraselt. Valvekoer · Katariinale ja Peetrile määrati järelvaatajaks ja niiöelda valvekoeraks Maria Semjonovna Tsoglokova
Romanorum'i ideedest haaratuna Aachenisse. Tema sihtpunkt oli Karli haud. Karli haud oli kadunud ja haud oli unustatud! Keegi ei osanud Otto III aidata, aga kuidagi pidi ta saladuse jälile saama, sest kolm päeva hiljem leidis ta Karli haua üles. ,,Me sisenesime Karli juurde. Ta ei lamanud, nagu teiste lahkunute surnukehad, vaid istus kõrgel troonil nagu elus. Tal oli peas kuldne kroon, kinnastatud kätes hoidis ta skeptrit: sõrmeküüned olid kindad katki puurinud ja neist läbi tunginud. Ümber tema oli lubjast ja marmorkivist valmistatud kate. Kohale jõudes murdsime kohe sellesse avause. Kui me siis tema juurde sisse astusime, tundsime tugevat lehka. Otsekohe pöördusime põlvi nõtkudades palves tema poole." Arvati, et Otto III lasi Karli surnukeha panna sargofaagi, sest hiljem leiti see just sellises, Proserpina-sarkofaagis. Jällegi oli Karli haud unustatud.
Kuna uurimistöö autor on ise pidevalt seotud kodulinnas ja maakonnas rahvale korraldatavate üritustega, siis oli teemavalik iseenesest mõistetav. Linna juubelipidustused1 on tähtsündmused sealsele elanikkonnale, mis aitab meeles hoida linna ajalugu, tänada esiisasid, tekitada ühtekuuluvustunnet ja ühtsust eelmiste ja kaasaegsete põlvkondade vahel ning anda tagasi linna ning selle ümbruskonna rahvale, kes on sellesse paika jõudsalt mälestusi sisse puurinud. Seetõttu on autori arvates oluline teada vanu traditsioone ning viise, kuidas sünnipäevi peeti, et selle põhjal pakkuda järgmiste juubelipidustuste ajal veelgi väärtuslikumaid nii traditsioonilises kui ka meelelahutuslikus mõttes üritusi. ,,Traditsioon ei ole mitte tuha säilitamine, vaid tule hoidmine. Minevikku õpime tundma mitte selleks, et sinna tagasi igatseda, vaid selleks, et leida sealt püsiväärtusi oleviku ja tuleviku jaoks."2
annaabi.ee 
