Elupaik mitmekesine, seotud pesaperemeeste levikuga. Metsad, metsastepid, veekogude kaldatihnikud, pargid, aiad, asulate servaalad, mäestikud. Teekonda talvituspaigast alustavad suure parvena, aga kohale jõuavad üksikult. Kukkuma hakkab 2...3 päeva möödudes, nii päeval kui öösel, eriti hämaras. Emased ei kuku. On päevalind. Toitumine Selgrootud: karvased liblikaröövikud, mardikad, sihktiivalised jt, marjad, sigimisajal värvuliste munad. Hangib enamasti puuokstelt ja põõsastelt, harvem õhust. Poegi toidetakse kasuvanema poolt veel 1...1,5 kuud peale pesast lahkumist, 300 või enamgi korda päevas. Kasutatud materjal http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/CUCCAN.htm http://muusika24.ee/Eesti/item/24992
Elupaigaks on sookiurule märja või vesise pinnasega päris lagedad või väheste puudega alad: mitmesugused lagendikud, puisniidud, karjamaad, luhad, madalsood, rabad, vahetevahel ka loopealsed. Enamasti tegutseb ta maapinnal, kuid eriti pesitsusajal võime näha ka tema huvitavat mängulendu: lind tõuseb maapinnalt astmeliste järkudena ning laulab laskumiseni oma katkendlikku laulu. Vahepeal võib sookiuru laulu kuulda ka maapinnalt, harukordadel isegi puuokstelt. Lend on tal madal, järguline ja kiirete tiivalöökidega. Ärevusse sattunud sookiur istub tihti põõsa otsa. Pesa rajab ta rohttaimede ja eelmise aasta kulu varju, sageli isegi kulu alla. Seejuures eelistab ta enamasti ümbritsevast maapinnast veidi kõrgemal asuvaid kuivemaid kohti. Munad poetab sookiur pessa juba maikuu alguses, neid on tal 4...6, harukordadel isegi kuni seitse. Tavaliselt on sel linnul kaks pesakonda ühel aastal, sel juhul võime me munadega pesi leida kuni
Elevant on maismaa suurim imetaja. Tal on kaks võimsat võhka, paar hiiglasuuri kõrvu, et ennast kuumal ajal jahutada ja kiskjaid hirmutada, umbes 2 meetrit pikk lont, mida ta kasutab nagu kätt mitmeteks toiminguteks. Joomiseks tõmbab elevant londiga vett suhu. Londi abil võtab ta kuumadel tundidel dussi või pritsib end üle liiva ja poriga, et nahka parasiitidest vabastada. Lonti kasutab ta ka kõrgetelt puuokstelt lehtede rebimiseks. Emasloomad elavad karjas koos 8-12-aastaste poegadega. Täiskasvanud isased moodustavad omaette väiksema karja. Emaste karja eesotsas on kõige vanem emasloom. Tematunneb teeradu, kuidas jõuda uutele karjamaadele ja veesilmade juurde, kui savannis valitseb põud. Gepard Ta on elegantne, sale, pikkade jalgadega kaslane. Kuldne mustade laikudega karvkate muuab ta rohus saaki varitsedes peaaegu nähtamatuks
USAs nimetatakse iseloomulikku värisemist kübarategijate linna järgi isegi Danbury vabinaks. Elavhõbe mõjutab neerude ja seedeorganite tööd, kesknärvisüsteemi, südametegevust ja põhjustabhallutsinatsioone ja soodumust suitsiidile. 1953. aastal haigestusid Jaapanis Minamata asula ümbruse kalurid ja nende pereliikmed saladuslikku haigusse. Algul ei osatud haigust diagnoosida. Seda peeti halvatuseks või ajukasvajaks. Märgati ka loomade-lindude ebatavalist käitumist. Linnud kukkusid puuokstelt, koduloomad lonkasid ja liikusid tavatult.kõiki neid tähelepanekuid hakati seostama toiduks tarvitatud kaladega ja lõpuks tuvastati kalades erakordselt kõrge elavhõbedasisaldus ( 5 20 mg/kg ). tavaliselt on kalades elavhõbedat 100 korda vähem. Mürgistust põhjustas Chisso korporatsiooni keemiatehas. Tehas juhtis oma Hg ühendeid sisaldava heitvee otse merre. Raevunud kalurid süütasid tehase, kuid 111 inimest olid juba saanud raske mürgistuse ja 43 neist olid hukkunud
emasloom toob ilmale pojad, seejärel isane lahkub, jättes emaslooma üksi poegade eest hoolt kandma. 60-80 päeva vältava tiinuse järel sünnitab emasloom ühe või kaks poega,. Mõne kuu möödudes hakkab ema poegi jahikäikudele kaasa võtma ning õpetama neile ellujäämiseks hädavajalikke oskusi. Marakaya kass on lihasööja loom. Ta peab jahti lindudele, pisikestele ja keskmise suurusega imetajatele, sisalikele ning konnadele, keda ta kõrgetelt puuokstelt leiab. Marakaya kassil on üliteravad hambad ja ta on üks neist vähestest kaslastest, kes on võimelised ohvri ühe hammustusega surmama. Marakaya kass asustab Kesk- ja Lõuna-Ameerika troopikametsi.Marakaya kassi võib kohata 8 alates Panamast, Colombia põhjaosast ja Peruust kuni Paraguai põhja- ja idaosani, Uruguai põhjaosa ning Argentiinani. Pampakass (Leopardus pajeros) Pampakass on Argentiina ja Tsiili pampases elav kaslane
Vastsed on jalutud valkjad tõugud. Sageli mono- või oligofaagid. Talvituvad mardikana, sellepärast on neid rohkem kevadel ja sügisel. Nende hulgas on palju põllu ja aiakahjureid. Hernekärsakas Sitona lineata elab herneseemnetes, õunapuu-õielõikaja Anthonomus pomorum avanemata õunapuuõies, maasika-õielõikaja A. rubi maasikaõites, pähklikärsakas Curculio nucum sarapuupähklites, männikärsakas Hylobius abietis vastne juurtel, valmik närib koort puuokstelt. Sugukond ürasklased Scolytidae (=Ipidae). Väikesed (1,2-5, harva kuni 9 mm), silinderja kehaga tumedad mardikad. Uuristavad puitu, koore alla ja koorde käike, kuhu munevad. Kattetiivad on kohastunud näripuru käigust väljalükkamiseks. Tõugud on jalutud. Mõned liigid asustavad elavaid puid ja on seega ohtlikud metsakahjurid. Vastsed närivad oma käigud risti emakäiguga, seetõttu moodustuvad igale liigile iseloomulikud käikude mustrid. Noor mardikas närib end välja läbi koore
annaabi.ee 
