Helena Nurkse Kadakas Hariliku kadaka ladina keelne nimetus on Junioerus communis. Puukujulisena kuni 15 m,harilikult põõsana 1-7 m.Kahekojaline, emastaimedel lihakad marju meenutavad käbi , mis esimesel aastal on rohelised ja teisel aastal valminud sinised.Valgusrikastel kasvukohtadel,tavalisem Lääne-Eestis.Puit sobib nikerdamiseks , treimistöödeks.Puidust ja okastest saadakse kuumutamise teel kadakaõli. Käbisid kasutatakse suhkru- ja eeterlike õlide sisalduse tõttu ravimina, samuti õlle-, likööri- ja veinitööstuses, neid kasutatakse ka dzinni valmistamisel.
Californias levinud ilupuu. Ta kasvab hästi ka Iirimaal, kus suved on vihmased ja jahedad, sest sademetest ja päikesepaistest olulisem on tema jaoks talvekülmade puudumine. Baltimaades ei saa teda kasvatada, sest talvel võtab külm ta ära. Temperatuure alla -10 °C ta ei talu. · Erinevalt enamikust kanarbikulistest kasvab harilik maasikapuu hästi lubjarohkel pinnasel. Istutada on seda parem varjatud kohta, sest ta õitseb hilja. Kui teda soovitakse kasvatada puukujulisena, siis tuleb tema mitmest tüvest üks välja valida ja ülejäänud ära lõigata. Maasikapuule iseloomulikud tunnused ja välimus · Harilik maasikapuu kasvab 510, harva kuni 15 m kõrgeks. Tüve läbimõõt on kuni 80 cm. Lehed on 510 cm pikad ja 23 cm laiad, läikivad ja saagja leheservaga. Õied on mõlema soolised, valged (harva kahvaturoosad) ja kellukakujulised, sarnased maikellukese õisikutega. Nende läbimõõt on 46 mm ja nad moodustavad pööriseid,
HAAPSALU KUTSEHARIDUSKESKUS MR-14 Marion Undusk HARILIK KADAKAS Referaat Uuemõisa 2014 BOTAANILISED TUNNUSED Enamasti kasvab harilik kadakas põõsakujulisena, harvem puukujulisena. Puu kõrgus on tavaliselt kuni 10, harva kuni 15 m. Registreeritud maksimaalne kõrgus on 18,5 m. Harilik kadakas võib registreeritud andmetel elada kuni 860-aastaseks. Võra kuju varieerub üsna suures ulatuses ning võib olla sammasjas, munakujuline, maadjas või hargnevate okstega. Tüvi on tihti mitmeharuline ja mõnikord keerdu kasvanud. Noorte puude koor on kitsaste laastudena kestendav, vanematel puudel madalate vagudega ja pehmete kiududega.
laienemine ja teadvusetus. Pulss muutub algul kiiremaks, siis aga nõrgemaks. Surm saabub krampide sagenedes südametegevuse ja hingamise lakkamise tõttu. Harilik kadakas (Juniperus communis) Harilik kadakas on ainus Eestis looduslikult kasvav kadakaliik. Harilik kadakas on kahekojaline taim. Kevade lõpus osa kadakaid tolmleb, osa mitte. Käbid ehk "marjad" valmivad ülejäänud osal põõsastest. Enamasti kasvab ta põõsakujulisena, harvem puukujulisena. Nimetusest Puu teaduslik nimi HARILIK KADAKAS osutab, et peale selle Eestis kasvava kadakaliigi leidub maailmas veel rohkesti teisigi kadakaliike. Ladinakeelse nime Juniperus communis esimene poole Juniperus on olnud kadakate üldnimetuseks Vanas Roomas juba Vergiliuse aegadest. Liiginimi communis tähendab tõlkes harilikku. Levik Eestis Eestis on kadaka põhilised kasvualad (75%) Saaremaal ja Läänemaal. Vähem ja hajusamalt esineb kadastikke Hiiumaal, Pärnumaal ja Harjumaal
ainuke vaiguta liik. Väga dekoratiivne ja esineb mitmeid iluvorme. Laseb end hästi kärpida ning gaaside ja tahma suhtes pole tundlik. (10.) (Vt. Pilte Lisa3) 8 5.HARILIK KADAKAS Hariliku kadakas ladina keelne nimetus on Juniperus communis L. Harilik kadakas on ainuke Eestis looduslikult kasvav kadakaliik. Ta on kahekojaline taim. Mõned kadakad tolmlevad kevade lõpus, mõned mitte. Kadakas kasvab enamasti põõsakujulisena, aga harva ka puukujulisena. Kadakas kasvab põhiliselt Saaremaal ja Läänemaal, aga neid leidub ka Hiiumaal, Pärnumaal ja Raplamaal. Üksiku põõsana võib kadakaid kõikjalt leida, aga mitme kaupa võib neid leida eel nimetatud kohtsades. Kadakaid, mille ümbermõõt ületab 1 meetri, on Eestis praegu teada 29. Neist 9 asuvad Hiiumaal ja 4 Raplamaal. Eesti vanim kadakas on u 600 aastat vana, asub Viljandimaal ja praeguseks on ta juba kuivanud. Jämedaima tüvega kadakas on u 201 cm lai ja see puu asub Raplamaal
Tuntud on veel datlimesi, siirupid, alkohoolsed joogid (datlinaps) ning datlileib. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:36-37) Granaatõun Granaatõunapuu ehk granaadipuu kodumaa on Ees-Aasia. Tänapäeval viljeldakse laialdasemalt Afganistanis, Iraanis, Iisraelis, samuti Brasiilias, Kalifornias jm soojades piirkondades. Euroopas on peamised granaatõunakasvatajad Hispaania, Portugal ja Itaalia.Granaatõunaistandikke leidub ka endise N Liidu lõunaosas. Granaadipuu kasvab rohkem põõsa kui puukujulisena 5-8 m kõrguseks. Granaatõunaks ehk granaadiks nimetatav vili on botaaniliselt tegelikult ebamari. See on ümmargune, kuni 10 cm läbimõõduga, kollakaspruuni kuni sarlakpunase, umbes 5 mm paksuse sileda nahkja kestaga ja võib kaaluda kuni 500 g. Viljas on arvukalt umbes 7 mm pikkusi ja 1-2 mm jämedusi seemneteri. Iga seeme on ümbritsetud pehmelihalise, klaasjalt läbipaistva, helepunase, mahlase, magus-aromaatse ümbrisega. Arvukate granaatõuna sortide hulgas
Seepärast peaks alati mägimändi istutades täpsemalt uurima, millise sordi või alamliigiga on tegemist. Mägimänd on valguslembene ja pügamist kannatav puuliik, samuti saab mägimänniga kinnistada järske nõlvu ja liiva-alasid. Samas on mägimänd asendamatu kuivadel päikeselistel nõlvadel kiviktaimlas, haljasalal, eesaias. Pinus mugo subsp. uncinata (Ramond) Domin - haakjas mänd Paljude morfoloogiliste tunnuste poolest sarnane P. mugo subsp. mugo'ga, kuid kasvab puukujulisena, ühetüvelisena, saades soodsail tingimustel 10... 20 (25) m kõrguseks. Käbid ebasümeetrilised, viltused, 4...6 cm pikad, allapoole suunduvad apofüüsid kandilised, nokakujulised, haakjalt tagasipöördunud püramiidja tipuga. Levinud Püreneedes, Sveitsi Alpides 300-2300 m kõrgusel. Pinus contorta Douglas ex Loudon keerdmänd Noored võrsed kollakaspruunid, paljad. Okkad 2-kaupa, tume- kuni kollakasrohelised, (3)5...7(9) cm pikad,
annaabi.ee 
