Kahetiivalised Kiletiivalised Sihiktiivalised Lepatriinu Lepatriinu Lepatriinud on eredavärvilised, tavaliselt punase mustakirjud. See värvus on neile kaitsevärvuseks. Omavad kaks paari tiibu lennutiivad ja kattetiivad. Parm Sugukond parmlased kuuluvad putukate klassi kahetiivaliste seltsi. Parmud on levinud kogu maailmas ja neid tuntakse verdimevate putukatena. Emane ja isane parm Kõik isased parmud toituvad Emane parm munemas. eranditult taimsest toidust. Parm Isased isendid toituvad õietolmust ja nektarist, mõned liigid ka kõdunenud taimejäänustest. Keha võimas, lapiku kujuga, kohanenud kiireks lennuks. Emased isendid toituvad verest, nende suised on võimsamad kui sääskedel ja võivad tungida läbi paksu naha. Sääsed
hõimud läksid rändkalastuselt ja jahinduselt üle aleviljelusele ja lõpuks põlispõldude harimisele, toimus muutus ka rahvausundeis ja kombeis. Tekkis arvukalt uusi usundilisi kujutelmi. Naaberhõimudelt laenati haldja (hooldaja) kaitsevaimu nimetus. Head ilma ja õigeaegset vihma loodeti taeva-, ilma- ja piksehaldjalt. Austati viljakasvu ja loomade sigivust soodustavaid haldjaid. Näiteks Mulgimaal viidi viljakushaldjale ohvreid ohvripaikadesse. Esivanemate hingi arvati edasi elavat putukatena (liblikad, mardikad), lindudena (toonekurg) või madudena (sellest koduusside austamine). Surnuid maeti enamasti tavapärastesse ühistesse kivikalmetesse (Rahu, Raudvere), kuid üha enam ka maahaudadesse (Kaberla kalmistu) ja kääbastesse, samuti tekkisid esimesed maapealsed kivikirstkalmed (Iru, Loona). Tarandkalmed olid suurpereliste kogukondade matusepaigad. Jõukate olemasolu tõendavad üksikud rikkalike panustega hauad (Kivimäel, Palukülas) ning aardeleiud. Alates 9
Niisuguseid liike, mille röövikud söövad surnud taimeosi või mõnd muud orgaanilist ainet (riidekoi, kasukakoi jne) on üsna vähe. Tuntakse ka niisuguseid röövikuid, kes sobival juhul ründavad endast väiksemaid selgrootuid, enamasti teisi röövikuid, ja söövad neid. Röövikud võivad elada nii toidutaime peal kui kaevandada tema kudedes. Liblikad on paljude arvates maailma kaunimad loomad. Oma värvidelt ja säralt võistlevad nad troopikataimedega. Nektariinitoiduliste putukatena on nad teiste putukate kõrval olulised taimede tolmeldajad. Mõni liblikaröövik toitub ka ollustest ja villast. Liblikate hulgas on palju kahjureid, näiteks kapsaliblikas , riidekoi, männimähkur jt. Mõne liblika röövikud on suured aia -ja põllukultuuride kahjurid. Köögis võib kohata leedikuid, kelle vastsed elavad jahusaadustes. Nende olemasolust annavad teada röövikute valmistatud võrgendist torukesed toiduainete sees. Siidiliblika kookonist saab siidi
tööstusharudes ning nende kasutamise maht on tunduvalt tõusnud. Rahvaarvu kasvuga ning ühaenam suureneva alternatiivmeditsiini pooldamisega on mesindussaaduste soov kasvanud ning põllumees on hakkanud ühaenam tegelema ka mesindusega. Mesila asukoha valik Arvestamine naabritega Inimesed kardavad tihtipeale putukaid ning kui naabritega ei olda tulevasest mesilast informeeritud, siis võivad nad vihastada kuna nende jaoks võivad mesilased tunduda selliste putukatena, keda enda lähedusse ei taheta ise arusaamata, et mesilased võivad neile hoopis kasu tuua. [British Beekeepers Association Advisory Leaflet Number B11] Mesila asukoht Mesila ehk mesilastarud peaksid olema tõmbetuulte eest kaitstud. Tuulevarjuks peaks olema mets, hekk jms. Vältima peaks põhja või idatuulte poolt avatud kohti. Samuti ei tohiks tarude alla jääv maa-ala olla üleujutatav. Soovitatav oleks mõni
Parmude vastsed meenutavad sigareid ning nad elavad vees, enamasti kaevunult põhjamutta. Osade liikide vastsed võivad ujuda ka veepinnal. Väiksematest organismidest toituvad suurema osa liikide vastseid, taimtoidulised on ainult kibunate vastsed. Täiskasvanud vastsed ronivad nukkumiseks kuivaline, vahel lähevad nad veekogust päris kaugele. Elutsükli pikkuseks on neil 1 kuni 3 aastat. (Vikipeedia 2015) Parmudel on hea lennuvõime putukatena ning nad võivad lennata toiduotsingutel kilomeetreid. Teadaolevalt on maksimaalne kiirus 145 km/h ühel parmlaste sugukonda kuuluval liigil. Valmikutel küll ei ole otsest elupaiga eelistust kuid neid kohtab siiski tihedamini niiskemates kohtades ning veekogude ääres. Nende üheks meelispaigaks on aga sood ja rabad, mille põhjuseks võib olla ka see, et parmud vajavad vastsetena kui ka valmikutena elutegevuseks vett. (Luig 2006)
Koiliblikas Koiliblikad on kuldselt või hõbedaselt läikivate tiibadega tillukesed liblikad. Kitsad esitiivad on pehmelt narmastunud. Tiibade siruulatus on 15mm. Koliliblikaid võib leida inimelamutes ja laoruumides aasta ringi. Röövikute toiduks on esmapilgul lootusetult seeditav materjal kui ka looduskiud. Valmikud ei toitu üldse. KOKKUVÕTE Liblikad on paljude arvates maailma kaunimad loomad. Oma värvidelt ja säralt võistlevad nad troopikataimedega. Nektariinitoiduliste putukatena on nad teiste putukate kõrval olulised taimede tolmeldajad. Mõni liblikaröövik toitub ka ollustest ja villast. Liblikate hulgas on palju kahjureid, näiteks kapsaliblikas , riidekoi, männimähkur jt. Mõne liblika röövikud on suured aia -ja põllukultuuride kahjurid. Köögis võib kohata leedikuid, kelle vastsed elavad jahusaadustes. Nende olemasolust annavad teada röövikute valmistatud võrgendist torukesed toiduainete sees. Siidiliblika kookonist saab siidi
Öölased ei vaja kirevaid värvikombinatsioone, sest valdav enamik neist lendab ringi pimedal ajal. Päeval saab ennast aga oma halli kehakatte varju ideaalselt peita. Kidaöölasi võib pidada tüüpilisteks öölasteks. Mustlaik-kidaöölane lendab kesksuve soojadel öödel meie aedades. 7 Kokkuvõte Liblikad on paljude arvates maailma kaunimad loomad. Oma värvidelt ja säralt võistlevad nad troopikataimedega. Nektariinitoiduliste putukatena on nad teiste putukate kõrval olulised taimede tolmeldajad. Mõni liblikaröövik toitub ka ollustest ja villast. Liblikate hulgas on palju kahjureid, näiteks kapsaliblikas , riidekoi, männimähkur jt. Mõne liblika röövikud on suured aia -ja põllukultuuride kahjurid. Köögis võib kohata leedikuid, kelle vastsed elavad jahusaadustes. Nende olemasolust annavad teada röövikute valmistatud võrgendist torukesed toiduainete sees. Siidiliblika kookonist saab siidi
Kapsausse ei või tappa, vaid uputada. Vastasel korral tuleb neid veel rohkem (Laiuse, 1937). Seost teispoolsusega väljendab kirjapanek: Kui koskil on suur ulk valgeid liblikaid lendamas, siis öeldi vaimude segamine õlema (Torma). Kapsalibliklased kuuluvad põualibliklaste hulka. KOKKUVÕTE Liblikad on paljude arvates maailma kaunimad loomad. Oma värvidelt ja säralt võistlevad nad troopikataimedega. Nektariinitoiduliste putukatena on nad teiste putukate kõrval olulised taimede tolmeldajad. Mõni liblikaröövik toitub ka ollustest ja villast. Liblikate hulgas on palju kahjureid, näiteks kapsaliblikas , riidekoi, männimähkur jt. Mõne liblika röövikud on suured aia -ja põllukultuuride kahjurid. Köögis võib kohata leedikuid, kelle vastsed elavad jahusaadustes. Nende olemasolust annavad teada röövikute valmistatud võrgendist torukesed toiduainete sees. Siidiliblika kookonist saab siidi
aleviljelusele ja lõpuks põlispõldude harimisele, toimus muutus ka rahvausundeis ja kombeis. Tekkis arvukalt uusi usundilisi kujutelmi. Naaberhõimudelt laenati haldja (hooldaja) kaitsevaimu nimetus. Head ilma ja õigeaegset vihma loodeti taeva-, ilma- ja piksehaldjalt. Austati viljakasvu ja loomade sigivust soodustavaid haldjaid. Näiteks Mulgimaal viidi viljakushaldjale ohvreid ohvripaikadesse. Esivanemate hingi arvati edasi elavat putukatena (liblikad, mardikad), lindudena (toonekurg) või madudena (sellest koduusside austamine). Surnuid maeti enamasti tavapärastesse ühistesse kivikalmetesse (Rahu, Raudvere), kuid üha enam ka maahaudadesse (Kaberla kalmistu) ja kääbastesse, samuti tekkisid esimesed maapealsed kivikirstkalmed (Iru, Loona). Tarandkalmed olid suurpereliste kogukondade matusepaigad. Jõukate olemasolu tõendavad üksikud rikkalike panustega hauad (Kivimäel, Palukülas) ning aardeleiud. Alates 9
annaabi.ee 
