omavalitsuste infrastruktuuri arendamisel. Ka teadustööde tegemisel on õla alla pannud Eesti Põlevkivi - toetatud on vee-, metsa- ja põllumaa uuringuid ning linnuvaatlusi. Põlevkivi kaevandamine Põlevkivi kaevandatakse Ida-Virumaal Eesti põlevkivimaardla osas, mis ulatub Kiviõlist Narva jõeni ja põhjast lõunasse Jõhvist Väike-Pungerjani. Põlevkivikihindi sügavus maapinnast on siin kümnekonnast meetrist maardla põhjaserval kuni 70 meetrini Väike- Pungerja kandis. Põlevkivi tootmisel rakendatakse pealmaakaevandamist ning allmaakaevandamist. Pealmaakaevandamine Kohtades, kus põlevivikihind lebab väiksemal sügavusel on otstarbekas kasutada karjääriviisilist kaevandamist: · odavam ja kiirem tootmise ettevalmistamine võrreldes allmaakaevandamisega · võimalus kasutada suurema jõudlusega masinaid, sellest tingitud kõrge tööviljakus · minimaalsed põlevkivikaod
moodustava Iisaku valla. Kihelkonna edelapoolsed hõreda asustusega alad Tudulinna ümbruses moodustavad Tudulinna valla, mis vähesel määral ulatub lääneservas ka kihelkonna aladelt välja. Lõunaservas asuv Peipsi rannikuäär Vene kaluriküladega moodustab tänapäeva Alajõe valla peamise osa. Kuremäe kloostri ümbruse suured hõredad alad ning Narva jõe ääres asuv Permisküla kõrvalmõis moodustavad Illuka valla edelaosa. Iisaku kihelkonna põhjaosa Väike-Pungerja ümbruses kuulub aga tänapäeva Mäetaguse valda (V. Praust, 1999- 2009). Iisaku kihelkonnas paiknes kümme mõisat, millest üks oli kirikumõis, neli rüütlimõisast peamõisat koos nelja kõrvalmõisaga ning üks poolmõis. Neile lisandus veel ka üks karjamõis. Kümme mõisa, mis asusid Iisaku kihelkonnas on järgmised: Iisaku kirikumõis (Pastorat Isaak), Iisaku (Isaak) rüütlimõis, Kauksi (Kauks) rüütlimõis, Oonurme (Onorm) Tudulinna
Venemaal.Põlevkivi kasutatakse fossiilse kütuse ning keemiatööstuse toorainena.Põlevkivi, mille spetsiifilisem nimetus on kukersiit, on Eesti tähtsaim maavara. Põlevkivi kaevandamine Põlevkivi kaevandatakse Ida-Virumaal Eesti põlevkivimaardla osas, mis ulatub Kiviõlist Narva jõeni ja põhjast lõunasse Jõhvist Väike-Pungerjani. Põlevkivikihindi sügavus maapinnast on siin kümnekonnast meetrist maardla põhjaserval kuni 70 meetrini Väike-Pungerja kandis. Põlevkivi tootmisel rakendatakse pealmaakaevandamist (Aidu ja Narva karjääris) ning allmaakaevandamist (Estonia ja Viru kaevanduses). · pealmaakaevandamine · allmaakaevandamine Põlevkivi kaevandamise õiguslikud aspektid Eesti põlevkivivarud kuuluvad riigi omandisse ja asuvad üleriigilise tähtsusega Eesti maardlas. Põlevkivi kaevandamiseks on karjäärile või kaevandusele riigi poolt antud kaevandamisluba ja määratud vastav maapõue osa ehk mäeeraldis.
äärealadelt aga keskele. Soopinna reljeefi kõrgeim punkt asub soostiku keskel (56-57m). Soopõhja vagumus on soostiku pinnareljeefis nõrgalt märgatav lameda nõona. Nagu soo mineraalpõhjal, nii on ka pinnareljeefis poolsuletud nõgu, kuhu valguvad ümbruse pinnaveed ning tekitavad omalaadse, mõnevõrra aabasoodele iseloomuliku veereziimi. Soo laienemise vältimiseks on 20 saj. algul lagesoo ja metsa piirile kaevatud kraavid, kus vesi suundub Purtse-, Taga ja Pungerja jõkke. [] [] Soostiku lõunapoolses osas valdab puis- ja laukaraba, põhjaosas on ülekaalus lodualad ning vesised lagerabad. Piirkonna keskosas, äravooluta nõgusal alal laiuvad ulatuslikud märed. [] Veestik Muraka soostiku vetevõrk koosneb avaveelises osas paljudest üksiklaugastest ja laugastikest. Laugaste suurim läbimõõt on kuni 400 meetrit, enamik jääb siiski 2040 m vahemikku, sügavus küünib 13 meetrini. Laugastikest on suurimad Pardilaukad, Ilusa ning Iissaare laukad
Peri Peri oja 4 Saesaare Ahja 240 Kotka Valgejõgi 160 Leevaku Võhandu 210 Joaveski Loobu 300 Kunda Kunda 400 Tudulinna Pungerja 150 Väike-Kamari Põltsamaa 200 Kakkoveski Aiju 18 Raudsilla Ora 5 Rõuge Rõuge 10 Linnaveski Tarvastu 15 Hellenurme Elva 36
/P.Ungern Sternberg. Beiträge zur Kunde Est-, Liv- und Kurlands. Band VIII, Heft 1, lk 15/. Wilhelm Taube käes oli Edise veel 1598.a. ja 1600.a. 1654.a. oli mõis Reinhold Taube valduses / Andmed K.v Löwis of Menar. Estlands Burgen, lk 144-145/. 1698.a. kuulus Edise Otto Johann Taubele, kes selle müüs edasi oma sugulasele Georg Johann Maydellile /Samas, lk 115/. Taubede suguvõsa valduste hulk Alutagusel sajanditega suurenes. Nende hulka kuulusid lisaks Edisele veel Sonda, Väike-Pungerja, Jõuga, Vasavere, Püssi, Purtse, Kohtla, Virunurme ja Sompa. Vanim Taubedele kuulunud kännuga vapipitser pärineb 1456. aastast /Brieflade, T. 58:1; T.Saare 2004/. Umbes samasse aega kuulub ka Jõhvi kiriku torni esiseinale müüritud Taubede raidvapp. Tuvede nime ja vapi päritolu kohta on mitu hüpoteesi. Ühes viidatakse slaavikeelsele sõnale dub-tamm. Selle seletuse lükkas kõrvale M. von Taube, kelle arvates mõlemad viitavad vanasaksi sõnale dubba-raiuma
annaabi.ee 
