Marjapõõsaste kahjurid ja haigused Sõstra pahklest –Cecidophyopsis ribis Emased talvituvad sõstra pungades. Kahjustab eelkõige musta sõstart (kuni 2000 isendit. Lestad hakkavad munema üle 5 °C juures. Õitsemise ajal hakkavad lestad rändama noortesse pungadesse (2 kuud). Kanduvad edasi tuule, vihma, lehetäidega. Tugevamini kahjustatud pungad kuivavad ja varisevad. Lehed deformeeruvad ja jäävad välja arenemata, kuna toitained on ära kasutatud. Pungad, milles on hulgaliselt pahklesti, on juba sügisel ümarad ning paisunud. Koduaias kahjustatud pungade kogumine ja hävitamine. Tõrje: Praktiliselt võimatu tõrjuda ning kahjustatud taime ravida ei saa.
2 pk. Teine pk areng aeglane, osa vaklu satub koos porgandiga hoidlasse. Kärbes lendab madalalt. Marjakultuuride kahjurid Sõstra-pahklest peamiselt mustsõstral. Üks ohtlikuim ja levinuim sõstrakahjur. Sõstra pungas talvituvad viljastatud emased. Kevadel munetakse samasse punga. Munast väljunud lestad imevad sealsamas pungas mahla. Selle tagajärjel pung paisub, ei avane ja kuivab. Samas pungas 2 põlvkonda. Kahjustavad mõlemad, sõstarde õitsemise ajal liiguvad uutesse pungadesse. Sõstra-kublatäi muna talvitub punga alusel. Kevadel vastne imeb pungal, kestub valmikuks, läheb lehe alumisele küljele taimemahla imema. Eritavad kasvuained, mille toimel tekivad punased kublad. Mitu põlvkonda. Ainult emasisendid, suve keskel lennuvõimeline pk. Päevapikkuse lühenedes suguline pk, viljastatud emane lendab tagasi põhitoidutaimele ja muneb munad. Paju-kilpäi punane ja valge sõstar. Sügisel muneb emane kilbi alla munakogumiku ja sureb.
Harilik sarapuu kasvab looduslikult enamasti kuni 5m kõrguse rohkesti haruneva põõsana,mis õitseb märtsis-aprillis.Sarapuud kasvatatakse ka parkides ja haljasaladel ning hekitaimena.Varajase õitsemise tõttu annab sarapuu mesilastele esimese õietolmukorje,mis leevendab suurt valgusööda vajadust varakevadel ning soodustab haudme kasvatamist.Isaõied moodustavad juba eelmise aasta suvel ja on nähtavad rippuvate urbadena.Emasõied pole enne õitsemist märgatavad,sest need on peidetud pungadesse,mis avanevad alles õitsemise ajal.Rohke sarapuude õitsemine ja paar korjeks sobivat ilma panevad kevadel pered hoogsalt arenema.Õitolmu annab sarapuu rikkalikult:üks 4-5m kõrgune sarapuupõõsas võib anda 40- 60g ookerkollast õietolmu.Peaaegu üheaegslet sarapuuga õitseb hall lepp Alnus incana,mis annab samuti rikkalikult õietolmu.Mõnevõrra hiljem (aprilli algul) õitseb ka must lepp.Leppadelt kogutav õietolm on hallikas-või määrdundkollane. Harilik pihlakas
põõsale rohkem võrseid, kuid need on tunduvalt peenemad ega õitse nii uhkelt, lehedki on sellistel okstel väiksemad. Suurest vanast põõsast, mille läbimõõt võib olla isegi 1 m, tuleks välja lõigata vanad jämedamad, harunenud ning nõrgad oksad, et põõsas ei muutuks liiga tihedaks. Sama oluline on ka põõsa puhastamine peenikestest okstest, sest neile ei kasva ilusaid lehti ega õisi. Selliselt lõigatud ja hooldatud põõsa jõud läheb alles jäänud tüüka uinuvatesse pungadesse, millest kasvavad jõulised noored võrsed. Üheks tüüpveaks on kindlasti see, kui õisikud lõigatakse praktiliselt kohe pärast õitsemist maha, selle põhjuseks on välja kujunenud arusaam, et "pruunide õisikutega kaetud põõsas on inetu". Tagajärjeks on väga kiiresti vananevad põõsad ning väikesed õisikud. Pärast sellist lõikust hakkavad lõikekohast allpool arenema külgpungad, kasvab palju uusi võrseid ning lõpuks tekib oksa otsa viht
need on tunduvalt peenemad ega õitse nii uhkelt, lehedki on sellistel okstel väiksemad. Suurest vanast põõsast, mille läbimõõt võib olla isegi 1 m, tuleks välja lõigata vanad jämedamad, harunenud ning nõrgad oksad, et põõsas ei muutuks liiga tihedaks. Sama oluline on ka põõsa puhastamine peenikestest okstest, sest neile ei kasva ilusaid lehti ega õisi. Selliselt lõigatud ja hooldatud põõsa jõud läheb alles jäänud tüüka uinuvatesse pungadesse, millest kasvavad jõulised noored võrsed. Üheks tüüpveaks on kindlasti see, kui õisikud lõigatakse praktiliselt kohe pärast õitsemist maha, selle põhjuseks on välja kujunenud arusaam, et “pruunide õisikutega kaetud põõsas on kole” (Kurg 2006). Tagajärjeks on väga kiiresti vananevad põõsad ning väikesed õisikud. Pärast sellist lõikust hakkavad lõikekohast allpool arenema külgpungad, kasvab palju uusi võrseid ning lõpuks tekib oksa otsa viht
uhkelt, lehedki on sellistel okstel väiksemad. Suurest vanast põõsast, mille läbimõõt võib olla isegi 1 m, tuleks välja lõigata vanad jämedamad, harunenud ning nõrgad oksad, et põõsas ei muutuks liiga tihedaks. Sama oluline on ka põõsa puhastamine peenikestest okstest, sest neile ei kasva ilusaid lehti ega õisi. Selliselt lõigatud ja hooldatud põõsa jõud läheb alles jäänud tüüka uinuvatesse pungadesse, millest kasvavad jõulised noored võrsed. Üheks tüüpveaks on kindlasti see, kui õisikud lõigatakse praktiliselt kohe pärast õitsemist maha, selle põhjuseks on välja kujunenud arusaam, et “pruunide õisikutega kaetud põõsas on inetu”. Tagajärjeks on väga kiiresti vananevad põõsad ning väikesed õisikud. Pärast sellist lõikust hakkavad lõikekohast allpool arenema külgpungad, kasvab palju uusi võrseid ning lõpuks tekib oksa otsa viht
annaabi.ee 
