Ta elas oma korteris, koolilinna kaugemas agulis. Käämer- Kängujäänud kasvuga, tumedad juuksed, tedretähniline. Sotsialismi ja kommunismi poolt. Vaesest perekonnast. (Suvel käis alati raudteel tööl) Elas Hennist paar maja eemal tibatillukeses toauberikus. Käsper- Alati hästi riides ja heatujuline. Rahvusluse poolt. (Tema liimis mobilisatsiooni kuulutusi) Henn Ahase vend- Vabrikutööline Tallinnas (Kommunist) Tahtis et Ahasel oleks parem elu. Viktor Kingsepp- Punakaartlaste salga juht. Viires- Pikk, kuivetu ja kogelev. Tavaliselt tõsine. Tääker- Klassi kogukaim poiss. Kaitseliitlane. Jämeda häälega. Keeleõpetaja- Lühikeste tõmmude vurrudega, väikest kasvu. Konsap- Klassi parim sportlane. Pikka kasvu. Juulius Kuperjanov- Omakaitse juht. Mustatukaline. Tirmann- Mahedahäälne tenorilaulja. Omakaitsesse astumise vastu. Jürine- Pikk, sileda näoga Meeldis Rüütli Gümnasistikate sabas jõlkuda ja koolipidudel
Pärast augusti sündmusi sulas armee sisuliselt ära ning talupoegadest sõdurid rändasid koju, et saada osa endiste aadlimaade jagamisest (Malia 1994). Reaalse ohu tunnetamine paremalt ühendas lühikeseks ajaks vasakjõud, kelle survel loodi vabrikutesse töölisvabatahtlike võitlussalgad, kes ei allunud linnavõimule. Kuna relvi ei tagastatud, said bolsevikud neid oma võimupüüdlustel hiljem edukalt ära kasutada. Esseere ja mensevike küll hoiatati (Volubev 1997) punakaartlaste ohu eest, kuid viimased eirasid seda. Edu saatis bolsevikke ka kahes suuremas linnas Petrogradis ja Moskvas, kus nõukogude koosolekutel hääletati nende poliitilise resolutsiooni kasuks. Nüüdseks hakkas võim Lenini partei kasuks kalduma ka esinduskogudes. Sügiseks oli Lenin mõistnud oma senise taktika ebaefektiivsust. Kui aprillis, juunis ja juulis püüdsid bolsevikud võimu haarata meeleavalduste ning protestiaktsioonide tulemusena, siis edaspidi kavatseti käituda vastupidi
langenud virumaalaste kalmuküngaste korraldamise komitee, kes valis ausamba autoriks skulptor Amandus Adamsoni. Üheskoos leiti samba sobivaimaks asukohaks kruusaküngas endisel Õpetaja heinamaal. Kohalik rahvas hakkas mälestussamba alust küngast kutsuma Ausambamäeks.2 1940.aasta sügisel nimetas uus, nõukogude võim Vabadusplatsi ümber 21. juuni nimeliseks väljakuks. Kujundamisjärgus iluplatsile maeti ümber Palermo metsa alt, tammikust ja mujalt välja kaevatud Vene punakaartlaste, madruste ja kohalike punaste surnukehad. Hauatähisena toimis väike punane puitobelisk. Pärast Teist maailmasõda lisandusid uued ümbermatmised, seejärel püstitati siia 1950 Alar Kotli tüüpprojekteeritud mälestussammas ja paik sai nimeks Vennaskalmistu. Vabadussõja mälestussamba ja Vennaskalmistu rahumeelne teineteise kõrval püsimine annab tunnistust tänapäeva rakverelastele omasest sallivusest.3
okupatsioonivägedega. 23. veebruaril 1918 toimus Keilas lahing brigaadikomandör Põllu ja sõjalaevalt "Rjurik" pärit madrusest komissari Navtšenja (Навчьен) juhtimisel Haapsalust Tallinna poole liikunud Saksa vägedega, kes võitsid ja langes üle 50 punakaartlase, nende hulgas ka Alice Tisler. 23. veebruaril 1918 toimus ka Risti raudteejaamast 10 km lõunapool ja hiljem pärast taandumist Riisipere raudteejaama juures kokkupõrge eelmisel päeval Haapsalu suunas välja saadetud punakaartlaste luuresalga ja saksa vägede eelsalgaga, mille käigus langes 35 punakaartlast. 26. veebruaril 1918 lõhkusid punakaartlased Väike-Maarjast Kiltsi raudteelõigu, mille tulemusel sõitis relssidelt maha raudteekoosseis ning liiklus oli takistatud 8 tunniks. 28. veebruaril 1918 toimus Järva-Jaani lähedal Orina mõisa juures Orina lahing, kus Suurkivi mõisa ja väikekaupmehe Pollaki juhtimisel toimus punakaartlaste lahing saksa eelvägedega,
okupatsioonivägedega. 23. veebruaril 1918 toimus Keilas lahing brigaadikomandör Põllu ja sõjalaevalt "Rjurik" pärit madrusest komissari Navtšenja (Навчьен) juhtimisel Haapsalust Tallinna poole liikunud Saksa vägedega, kes võitsid ja langes üle 50 punakaartlase, nende hulgas ka Alice Tisler. 23. veebruaril 1918 toimus ka Risti raudteejaamast 10 km lõunapool ja hiljem pärast taandumist Riisipere raudteejaama juures kokkupõrge eelmisel päeval Haapsalu suunas välja saadetud punakaartlaste luuresalga ja saksa vägede eelsalgaga, mille käigus langes 35 punakaartlast. 26. veebruaril 1918 lõhkusid punakaartlased Väike-Maarjast Kiltsi raudteelõigu, mille tulemusel sõitis relssidelt maha raudteekoosseis ning liiklus oli takistatud 8 tunniks. 28. veebruaril 1918 toimus Järva-Jaani lähedal Orina mõisa juures Orina lahing, kus Suurkivi mõisa ja väikekaupmehe Pollaki juhtimisel toimus punakaartlaste lahing saksa eelvägedega,
midagi teha. Kerenski lakus 25.okt pealinnast, sõitis rindele koguma valitsusele ustavaid väeosi. 25.okt õhtuks kogusid enamlased ustavaid väeosi kesklinna Paleeväljaku juurde, selle ümber oli kogu senine võimukeskus- Talvepalees valitsuse residents, lisaks sõjaametkondade hooned. 10 paiku õhtul avati Neeva jõe keskel Peeterpauli kindlusest Talvepalee pihta suurtükituli, erilist kahju ei tekitatud, eesmärgiks palees istujate vaimu alla suruda ja punakaartlaste võitlusvaimu tõsta. Enamlikud väeosad läksid rünnakule, vastupanu puudus. AV oli koondanud endale ustavaid väeosi Paleeväljakule, aga olukord oli nende jaoks lootusetu, loobuti vastupanust. Mässulised murdsid sisse talvepaleesse, panid toime pogrommi, lõhkusid hinnalisi asju, tungisid sisse veinikeldrissse ja pruukisid seda ohtralt. Vägistati naisi, peksti paleeteenijaid, arreteeriti kõik kohal viibinud AV ministrid, saadeti Peeterpauli kirikusse vangi
Baltisakslased tahtsid, et kohe nad sissetungiksid Tallinnasse, eestlased ütlesid, et tasub oodata nii nad tegidki. Ilmusid Saksa lennukid, mis pommitasid Tallinna sõjalaevu. Laevade peal olid väljaõpetamata kodanikud, keda sunniti kütma laevu ja teenima. Saksa väed marssisid Valga linna 23. veebruaril, 24. veebruaril jõudsid Tartusse ja Võrru (Väike tulevahetus). Lõuna-Eesti läks täielikult saksa vägedele. 28. veebruaril toimus Järvamaal suur kokkupõrge, Orina mõisas, lahing punakaartlaste ja Saksa vägede vahel. Punakaartlastel olid ka kuulipildujat ja miinipildujad. Narva hakkasid koonduma kõik põgenevad punakaartide salgad, neid peeti kinni, formeeriti ümber ja saadeti raudteejaama suunas sakslaste vastu. Punakaardid said abi Butilovi tehasest (Peterburg). 3. märtsil pidurdati Narva langemist sakslastele, kirjutati alla rahulepingule ning 4. märtsil marssisid Saksa väed Narva. Bresti rahuleping:
hakkasid täitma baltisakslased. Aasta jooksul vallandati 100 eestlastest õpetajaid. Kõige suuremad muudatuse tabasid TÜ, mille õppetöö pandi seisma juba märtsis, suvel tehti ulatuslikke muudetatusi, et sügisel saaks TÜ alustada saksakeelsena - 15. septembril avati Landesuniversität Dorpat. Kõige suurem hakkamine toimus Tartus - Emajõe jääl lasti maha 140 vene sõjaväelast - tegemist oli rüüstajatega, kes olid sakslaste kätte sattunud. Punakaartlaste puhul oli tegemist selleks, et neid arvati tsiviilelanike hulka. Enamus enamlasi, kes ei olnud jõudnud põgeneda, pandi vanglasse - midagi väga hullu nendega justkui ei juhtunudki. Õige pea jõudis järg Eesti rahvuslaste kätte - juba aprilli esimestel päevadel arreteeriti 50 tuntud avalikuelu tegelast. Sisuliselt oli nende puhul tegemist pantvangidega. Suve jooksul jõudis järg pantvangide võtmise juurest juhtivate valitsustegevusteni - arreteeriti
annaabi.ee 
