Sellised porgandid võivad säilitamisel kergesti mädanema minna. Porgandi kasvuks vajalik paras temperatuur on 18...22 oC. Millest koosneb porgandi juurvili? Porgandi juurvili koosneb südamikust ja paksenenud osast, mis on kaetud koorega. Südamiku ja paksenenud osa vahel on kambiumi ring, milles toimub kasv. Kuna kasv on seesmine, lõheneb porgand sagedasti ebaühtlaste sademete tõttu. Porgandi südamik on tavaliselt heledama värvusega, puisem ja sisaldab vähem vitamiine. Põhjapoolkeral on porgand üks tähtsamaid ja maitsvamaid köögivilju. Ajalugu Jäljed porgandi kasutamisest tarbetaimena ulatuvad eelajaloolisse aega. Kesk- Euroopa vaiehitiste arheoloogilistel väljakaevamistel on leitud porgandiseemneid, mis pärinevad I II aastatuhandest e.Kr. Muinasajal tunti porgandit eelkõige ravimtaimena. Porgandi viljelemine kultuurtaimena sai alguse Ees-Aasiast aga alles I aastatuhandel p.Kr
sajandi lõpuks paljudesse taluaedadesse.Porgand on kaheaastane taim. Esimesel kasvuaastal kasvatab ta lehekodariku ning juurvilja. Teisel aastal kasvab kuni 1 m kõrgune hargnenud õisikuvars, millel arenevad õied ja valmivad seemned.Porgandi juurvili koosneb südamikust ja seda ümbritsevast paksemast koorest, mille vahel olevas kambiumiringis toimub kasv. Kuna kasv on seesmine, võib porgand ebaühtlaste sademete tõttu lõheneda. Porgandi südamik on tavaliselt koorest heledam, puisem ja sisaldab vähem vitamiine. Porgandi juurvili on taime kohta väga plastiline ja muudab kergesti oma tüüpilist kuju. Porgandi kasvatamine Porgand on meil üks armastatumaid ja väärtuslikumaid köögivilju. Toiteväärtuselt on ta teiste juurköögiviljade hulgas esimeste seas. Tema juurvili sisaldab rohkesti suhkruid (kuni 8%) ning temas on väga mitmesuguseid inimorganismile vajalikke ja kasulikke mineraalsooli.
söödaratsioonis. See on vajalik normaalseks seedimiseks. Söötade toorkiusisaldus on tihedalt seotud taime eaga. Nooremates taimedes on toorkiudu vähe ning selle koostises on ülekaalus tselluloos, mis on mäletsejaliste poolt hästi seeditav. Taimede vananedes rakukestad puituvad, tõuseb ligniini sisaldus, mis on praktiliselt seedumatu taimeraku koostiskomponent. Rohkesti on toorkiudu: põhkudes, heintes. (mida puisem taim, seda rohkem) Vähe: teraviljades, kartulis, juurviljades. 6 Lämmastikuvabad ekstraktiivained on ühine nimetus kõikidele lämmastikku mittesisaldavatele ainetele peale toorrasva ja toorkiu. Sellesse ainete rühma kuuluvatest ühenditest on tähtsamad kergesti seeduvad süsivesikud (tärklis, suhkrud), orgaanilised happed, ka taimelimad, park- ja pektiinained.
elujõuga porgandiseeme tärgata isegi nädala pärast. Esimene pärisleht ilmub umbes kaks nädalat pärast tärkamist. Pärislehed on pikarootsulised, püstised või poolpüstised, kolmnurkse, mitmekordselt sulgjalt lõhestunud lehelabaga. Juurvili koosneb südamikust ja seda ümbritsevast paksenenud kooreosast. Nende vahel asub kambiumirõngas, milles toimub juurvilja jämeduskasv. Ristlõikes on südamik ja kooreosa kergesti eristatavad. Südamik on tavaliselt heledam ja puisem. Mida suurem ja heledam on südamik, seda halvem on üldreeglina porgandi maitse. (1) Bioloogiline iseärasus 7 Soojuse suhtes on porgand esimesel kasvuaastal võrdlemisi vähenõudlik. Seeme hakkab idanema juba temperatuuril 4- 5°. Tõusmed on öökülmadele võrdlemisi vastupidavad, -3 kuni -4° külm neid veel ei kahjusta. Pärislehed taluvad veelgi tugevamaid öökülmi Porgandi optimaalne kasvutemperatuur on 18-21°
Rasva on rohkesti: õlitaimede seemned. Toorkiudu leidub ainult taimsetes söötades. Mida suurem on sööda toorkiu sisaldus, seda madalam on tema toiteväärtus. Toorkiud söödas – negatiivne, sellest ei saa energiat kätte. Raskesti seeduvate süsivesikutega!! Mäletsejalised seedivad hästi. Teatud kogus toorkiudu on vajalik normaalseks seedimiseks. Nooremates taimedes on toorkiudu vähe. Rohkesti on toorkiudu: põhkudes, heintes!! (mida puisem taim, seda rohkem) Lämmastikuvabad ekstraktiivained on kergesti seeduvate süsivesikutega!! (tärklis, suhkrud), mis on loomale peamiseks energiaallikaks. Palju lämmastikuvabasid ekstraktiivaineid on rohusöötades – põhk, teraviljad, kartul, juurviljad. Tärklisrikkad söödad on: teraviljad ja kartul. Suhkruid on rohkesti: maisis, peedis, kõrrelistes heintaimedes. Orgaanilisi happeid leidub heas silos. Mineraalelemendid (kaltsium, fosfor, naatrium, magneesium; raud, tsink, seleen).
Türgis ja Pakistanis on leitud sivapithecuse luid, samuti u 8 milj a vanad. Oli u simpansisuurune, kuid koljuehituselt sarnanes orangutangile. Hammaste kulumisjälgede põhjal on oletatud, et ta sõi pehmeid puuvilju. Teine sugukond ramapithecus, pärit ka Aafrikast. Elasid u 148 miljonit a tagasi. Ilmastik siis jahedam, ramapiteekused olid sellega kohanenud. Liikumisviisi kohta teatakse vähe; kaal 2075 kg. Silmahambad lamedad, st toit oli puisem, ilmselt näriti juurikaid. Ramapiteekused levisid Aafrikas, Euroopas ja Aasias. Suurim liik nende hulgas oli gigantopithecus (luid leitud Indiast). Tema liikus maad mööda nagu gorilla, väiksemad ramapiteekused elasid arvatavasti puude otsas. Liik kadus suhteliselt järsku, seda on seotud looduslike muutustega u 8 miljonit aastat tagasi. Pliotseenis, u 56 miljonit a tagasi, ilmusid vanimad hominiidid e inimlased. Neist
annaabi.ee 
