· Osad vetikad elavad sümbioosis teiste organismidega. vetikas + seen = samblik 7 · Pigmentide sisalduse ja teiste tunnuste alusel jaotatakse vetikad hõimkondadesse. · Edaspidi käsitleme meie rohe-, puna- ja pruunvetikate hõimkonda kuuluvate organismidega. 8 · Kõige mitmekesisema ja arvukama hõimkonna moodustavad rohevetikad. · Nad võivad olla üherakulised, koloonialised või hulkraksed. · Värvuselt on rohevetikad puhasrohelised, sest pigmentidest on kloroplastides ülekaalus klorofüll. Vetikarakkudes esineb varuainena tärklis. · Seega sarnanevad rohevetikad värvuse ja varuaine poolest taimedega. Aitähh!
Mustikas Mustikas on 15-40 cm kõrgune tõusvate või püstiste ja tugevasti harunenud roheliste teravakandiliste võrsetega taim. Mustika lehed on puhasrohelised, munajad, veidi nahkjad ja peensaagja servaga. Õied on aga rohekasvalged, roosaka varjundiga, asetsevad üksikult lühikese kõverdunud rao otsas. Õitseb mais-juunis. Marjaaeg juulis-augustis. Kasvab niiskemates metsades, metsa- ja rabaservadel. Talvel seisavad mustikavarred täiesti alasti. Seega on ta heitlehine kääbuspõõsas. Mustika paljunemine on väga huvitav. Seemneid kasutab ta selleks harva ja seda siis, kui
Vili on tavaliselt ümmargune, harvem piklik või pirnikujuline, söödav, rohkete seemnetega lihakas mari. Värvuselt tumesinine kuni peaaegu must, enamasti kaetud sinakashalli vahakirmega. Marja tipp on iseloomulikult lame, ääristatud tupe tipmete jäänustega. Viljaliha on tume ja mahlakas. Viljad valmivad juulis ja varisevad kiiresti. Seemned levivad loomade abil. Munajad või elliptilised peensaagja servaga tömbilt terava tipuga lihtlehed. Värvuselt on nad mõlemalt pinnalt puhasrohelised. Roodudel ja nende tippudes esinevad heledad näärmed. Lehtede pikkus 4...24 (28) mm ja laius 3...20 mm. Noorte võrsete lehed võivad püsida ka üle talve. Paljuneb peamiselt vegetatiivselt maa-aluste võsunditega, mis annavad emataimest 10...40 cm kaugusel uue osapõõsa. Vähemal määral paljuneb seemnetega. Rahvapärasteks nimetusteks on kukesilmad, seesikmari, tõrvakad, heinsinikad, mustikud, sinimarjad. Mustikas mängib väga olulist rolli nii loomade kui ka inimeste seas
Vees hõljuvad pisivetikad moodustavad taimse hõljumi ehk Planktoni. Mikroskoopiliste vetikate ajutist vohamist nimetatakse Veeõitsenguks Väheneb hapnikusisaldus ja läbipaistvus. Organismid hukkuvad ja kiireneb muda settimine. Vetikad jagatakse värvuse järgi 3 rühma: Rohevetikad Neile annab värvuse Klorofüll. Rohevetikad moodustavad kõige mitmekesisema ja arvukama hõimkonna. Nad võivad olla üherakulised, koloonialised või hulkraksed. Värvuselt puhasrohelised. Koppvetikas, klorella ja pleurokokk on üherakulised rohevetikad, kuid nad erinevad ehituse, eluviisis ja paljunemise poolest. Pruunvetikad Ainult hulkraksed, Värvus võib olla Oliivrohelisest-Tumepruunini. Pikkus võib olla kuni 60 m, Jahedate merede rannikuvees 6-15 m sügavusel. Vähem valgusnõudlikud, kui Rohevetikad. Läänemeres on kõige sagedasem Põisadru. Tema lintjas tallus haruneb korduvalt kaheks. Talluse harudel on enamasti paari kaupa õhupõied, mis hoiavad
Nendel vartel on väikesed soomusetaolised lehekesed, mille kaenaldest kasvavad välja varre harud. Loomulikult tekivad kogu risoomile alla ka lisajuured. Laanelille peamisteks paljunemisvahenditeks on risoomiharud, mitte seemned. JÄNESEKAPSAS Jänesekapsast tunnevad ilmselt kõik, kas te aga teate ka seda, et jänesekapsaid on mitusada liiki. Eesti looduses kasvab neist vaid üks: harilik. Meie harilikku jänesekapsast iseloomustavad õrnad puhasrohelised vahel veidi kollaka varjundiga lehed ja valged õied. Harilikul jänesekapsal on iga õierao tipus vaid üks õis, kuid kevadel mais või juuni algul on neid metsas nii palju, et kogu maa tundub olevat nagu valgeid lumelärtsakaid täis. Siiski teeb jänesekapsas veel ühe huvitava vingerpussi. Ilmselt vähesed on märganud tal õisi hiljem kui juunikuus. Botaanikud aga räägivad, et jänesekapsas õitseb kuni hilissügiseni. Kuidas on see võimalik, miks me neid õisi siis ei näe
Valged, tugeva uimastava lõhnaga õied on viietised, kellukja õiepõhjaga. Toomingas õitseb mai lõpul ja juuni algul. Lehed on paljad, veidi kortsulised, pealt tumerohelised, alt helerohelised. Marjad valmivad augustis ja septembris. Toominga marjad on söödavad. Paljuneb peamiselt seemnetega, kuid uueneb ka kännu-ja juurevõsudega. Eelistab niiskemaid, kuid liikuva viljakate muldadega kasvukohti. harilikku jänesekapsast iseloomustavad õrnad puhasrohelised, vahel veidi kollaka varjundiga lehed ja valged õied. Harilikul jänesekapsal on iga õierao tipus vaid üks õis, kuid kevadel mais või juuni algul võib neid metsas nii palju olla, et kogu maa tundub olevat nagu valgeid lumelärtsakaid täis. Ilmselt vähesed on märganud tal õisi hiljem kui juunikuus. Kui see õis aga katki lõigata, siis näeme, et tal pole kõik õie osad normaalselt arenenud. Arusaadavalt tekib mõte, et mingeid korralikke seemneid sellistest õitest ei tule
toitaineid. Omamoodi kahjurid on kooreüraskid, kelle väikesed valged vastsed uuristavad koore alla huvitavaid labürinte. Nad söövad ära puidu selle osa, mida inimene puitmaterjalina kasutada ei saa. Nii võib arvata, et neist polegi kahju. Tegelikult on küll, sest kui üraskite vastseid ja nende labürinte on liiga palju, võib kogu puu ära kuivada. Jänesekapsas-kasvab varjulistes okas- ja segametsades, eriti kuusikutes. Jänesekapsast iseloomustavad õrnad puhasrohelised, vahel veidi kollaka varjundiga lehed ja valged õied Laanelill-Laanelille nimi viitab selle kauni lille kasvamisele suurtes laantes. Teda võime kohata pea igas veidigi niiskemas metsas Laanik-kasvab peaaegu kõigis Eesti palu- ja laanemetsades, eriti sageli aga koos mustikatega. Teine naaber on tal palusammal, kuid laanik eelistab viimasest veidi niiskemaid kasvukohti: nii ei hakka nad üksteist välja tõrjuma. Varju taluvad need samblad mõlemad ühtmoodi hästi. Ta on oliivroheline ja
Räpina Aianduskool Mustika istanduse rajamine Räpina 2009 Sisukord Mustikas- Vaccinium Mustika iseloomustus Harilik mustikas (Vaccinium myrtillus) on 15-40 cm kõrgune tõusvate või püstiste ja tugevasti harunenud roheliste teravakandiliste võrsetega heitlehine kääbuspõõsas. Lehed on puhasrohelised, munajad, veidi nahkjad ja peensaagja servaga. Õied rohekasvalged, roosaka varjundiga, urnjad, asetsevad üksikult lühikese kõverdunud rao otsas lehtede kaenlas. Õitseb mais-juunis. Marjaaeg juulis-augustis. Kasvab niiskemates metsades, metsa- ja rabaservadel. Tavaline kogu Eestis. Mustikas on kõrge väärtusega marjataim. Tema tumesinised marjad on meeldiva magusa maitsega. Sisaldavad suhkruid (5-7%), pektiinaineid, orgaanilisi happeid (õun- ja sidrunhapet
teravakandilised ja rohelised, vanemas eas korgistuvad ja muutuvad ümmargusemaks ja helepruuniks. Vanematest võsudest, mis on mattunud samb- lasse, arenevad kahesugused võrsed: maa-alused risoomid (annavad alguse uutele osapõõsastele) ja püstised asendusvõrsed, mis lehistuvad. Osapõõsas elab 8-10 aastat, üksikud võrsed aga 2-5 aastat. Lehed on elliptilised, peensaagja servaga, puhasrohelised. Noortel taimedel püsivad lehed ületalve, täiskasvanud taimed on heitlehised. Õied üksikult, longus, kupjad, rohekasvalged või veidi roosakad. Õitseb mai lõpus, juunis. Viljad tumesinised marjad - valmivad juulis. Mõnikord ei ole marjadel peal sinakashalli vahakirmet, siis on tegemist forma epruinosum ´iga. Mustikas paljuneb peamiselt vegetatiivselt, seemnest tärkavad uued taimed
annaabi.ee 
