Ulatuslik on Runneli esseistika ja kriitiline looming, ta on avaldanud isikupärased kogumikud “Ei hõbedat, kulda” (1984), “Mõõk ja peegel” (1988) ja “Isamaavajadus” (LR 1991). Runneli esseed on kirjanduskesksed. Arvustustes lähtub ta autori poeetikast, jõudes sedakaudu tekstis avalduva vaimse isikuni; on tõlgendanud väga erinevate kirjanike loomingut (J. Kross, J. Viiding, V. Luik, P. Haavaoks, V. Beekman, M. Traat, P. Kuusberg, M. Vallisoo jt). Runneli publitsistlike tööde koondkogu “Jooksu pealt suudeldud” (1998) on mõttetiheduse ja omapäraste vaatenurkade poolest eesti mõttekultuuri väljapaistev teos. “Eesti mõtteloo” sarjale on koostanud J. Luiga artiklikogud “Mäss ja meelehaigus” ning “Hingejõu ilmed” (1995), U. Masingu “Pessimismi põhjendus” (1995) jpt. Runnel on koos M. Kõivuga kirjutanud lugemisdraama “Küüni täitmine” (raamatuna 1998).
algas koostööst Õpetatud Eesti Seltsiga (1839). Kreutzwaldist sai kiiresti seltsi aktiivsemaid liikmeid, ta esines koosolekutel ettekannetega rahvaluule ja arheoloogia alal, tegi kaastöid ÕES toimetiste sarjas. Esimeseks õpetlikuks raamatuks rahvale oli 1840 ÕES tellimusel ilmunud mugandus "Wina-katk", milles ta sündmustikku ja tegelaskujusid Eesti oludele kohandades püüab näidata alkoholi kahjulikku mõju. 1830- te lõpus alustas ta ka publitsistlike kaastöödega erinevatele saksakeelsetele lehtedele. 1837-1843 oli ta baltisaksa nädalalahe "Das Inland". Samasse perioodi (1842) mahub aga ka Kreutzwaldi ülimenukas (kordustrükkidega kokku üle 20 000 eksemplari) tõlketeos, saksa rahvaraamatu "Wagga Jenowewa ajalik elloaeg" mugandus. Eesti rahvale mõeldud esimesi aimekirjanduslikke, üldharivat sisu pakkuvaid kogumikke oli ka Kreutzwaldi "Sipelgas" I (1843; II 1861). Sellelaadseid trükiseid avaldas ta hiljem Tartu suurtrükkal Hans
sisutiheduselt romaan, iga sõna, episood on hoolikalt valitud. Läbimurdeks suurde kirjandusse said lühiromaanid ,,Monument" (1965), ,,Pillimees" (1967) ja ,,Väike reekviem suupillile" (1968). Lühiromaanides käsitleb ta karjerismi, mugandumist, süütunnet ja kõlbelist allakäiku elu piirsituatsioonides. Vetemaa 1970.-90.aastate proosaloomingut iseloomustavad nimetatud probleemid teisenenud oludes. Teostes domineerib tegelaste psühholoogiline sisevaatlus vaheldumisi publitsistlike elu-ja olupiltidega, autori vaatepunkt on sageli iroonilis-humoristlik. Aeg-ajalt püüab ta ka jõuda inimese psüühika süvakihtideni. 1970.aastatel tõi Vetemaa uudse nähtusena eesti kirjandusse travestia ( travestiér pr k 'ümber rõivastuma' ). Travestia on kirjandusteose süzee kasutamine uues vormis koomilisel eesmärgil. ,,Kalevipoja mälestustes" (1971) esitab ta vaimuka paroodia Kalevipojast kui süüdimatust hiiust. Vetemaa sai eeskuju prantsuse kirjaniku M
monopolide võimu ning Inglismaa ja Ameerika Ühendriikide suhteid. 1940. aastatel kirjutas lühikomöödiaid, mis meenutavad rahvalikke farsse. Shaw pidas ennast ajakirjanikuks, tal oli avar huvide ring ja aktiivne ellusuhtumine. Shaw´ näidendid paistavad silma satiiri ja publitsistliku teravusega. Ta heitis kõrvale käibel olevad draamastambid ning asetas pearõhu mitte intriigidele, vaid ideede konfliktile. Ta tõestas oma ideid mitte ainult lavaliste, vaid ka publitsistlike vahenditega. Näiteks soovis kirjanik, et ta teoseid ei esitataks ainult laval, vaid loetaks nagu iga teist kirjandusteost. Seetõttu kirjutas Shaw igale näidendile põhjaliku eessõna, kus selgitas oma dramaatilisi kavatsusi. Shaw´ satiiri märklauaks olid traditsiooniliselt juurdunud seisukohad ning tõekspidamised. Tema näidendite põhikonflikt tekib võltsillusioonide purunemise taustal, kirgedel ega kannatustel pole kohta. Tema huumor ja paradoksidest tulvil stiil on jäljendamatu.1925
eeskuju, seda peetakse hilisromantiliseks koolkonnaks, kus puudus mässumeel ja surmaiha, enamasti ilus loodusele ja armastusele keskenduv romantism. Peetakse sabloonseks, kordavaks romantismiks, mis enam midagi uut ei paku. Heinrich Heine - luulekogumikku võiks sirvida, vaadata proosavalikut. Liitus varasotsialistliku liikumisega. Alustas võrdlemisi tüüpilise saksa romantikuna ja lõpetas sotsialistlikult kriitiliselt meelestatud autorina, kirjutas ka ohtralt publitsistlike artikleid. Romantism jääb 19. sajandil kogu aeg prevaleerima. Hoolimata prantsuse kirjanduse olulisest poliitilisest rollist Euroopas, aga ta joondus mitmegi kandi pealt inglise kirjanduse järgi. Inglise kirjanduses tekkisid nihked, mis olid aluseks kogu Euroopa kirjandusele. Kui selline tormiline eelmäng Inglismaal oli, siis romantism ise 19. sajandi algul jääb Inglismaal kiduma, ajaliselt jääb romantism Inglismaal hiljemaks 3-4 aastat - 1800 on inglise romantismi tinglik algus
Ajastu juhtivad nö ajud kirjutasid. Lisaks teaduslikule osale veel esteetilised, poliitilised vaated ja ühtlasi ka kokkuvõtted oskustest (käelise tegevuse õpetused). Ühisjooneks on võõrandumine, distants võõrandutaks eoma ühiskonnast ja kritiseeritakse seda siis kõrvalt. Autor distantseerub eri moel kas on see reis vm. Charles Louis de Montesquieu (1669 - 1755). Üks pr varasema valgustuse suuremaid ideolooge. Pr valgustajad olid kõik ideoloogiliste publitsistlike kirjanduste autorid samamoodi nagu ilukirjanduslike autorid. Nad kasutasid neid ideoloogilisi materjale ka oma ilukirjanduslikes teostes. Ta oli looja kahes suunas ideoloogilised asjad ja ka ilukirjandus, kus siis põimis oma ideoloogilised arutlused. Tema arutlustest on kuulsaim 1734 ,,Arutlus roomlaste suuruse ja langemise põhjustest". Hiljem inglase kirjutatud 6-köiteline ajalugu. See on teos, mis on rajanud terve mõttesuuna langusfilosoofia
annaabi.ee 
