(G+). Värvimismeetodi võttis kasutusele hollandi teadlane H. C. J. Gram (1880 a.). Selle meetodi puhul värvuvad grampositiivsed bakterid lillaks (violetseks). Gramnegatiivsed bakterid annavad järelvärvimisel punase värvuse. Sõltuvalt väliskeskonna teguritest või pärilikust mutatsioonist võivad häiruda rakuseina biosüntees. Ilmnevad morfoloogiliselt ebatavalised bakterite struktuurid. Neid nimetatakse: Protoplastid − moodustuvad grampositiivsete mikroorganismide rakuseina lahustumisel lüsosüümiga. Rakuseina puudumise tõttu bakteriofaage nendele ei fikseeru. Sferoplastid − on kerajad protoplastidele sarnased, võivad absorbeerida bakteriofaage. Neil on osa rakuseina säilinud. Tekivad nad peamiselt gramnegatiivsete bakterite mõjutamisel penitsilliiniga, aga ka faagide, ensüümide jt. tegurite mõjul.
See on täidetud geelitaolise ainega ja võib võtta enda alla 30% raku mahust. Periplasm sisaldab mitmesuguseid hüdrolüütilisi ensüüme (fosfataasid, nukleaasid, proteaasid), millega hüdrolüüsitakse suuremaid molekule. Sõltuvalt väliskeskonna teguritest või pärilikust mutatsioonist võib häiruda rakuseina biosüntees. Ilmnevad morfoloogiliselt ebatavalised bakterite struktuurid. Neid nimetatakse: Protoplastid - moodustuvad grampositiivsete mikroorganismide rakuseina lahustumisel lüsosüümiga. Rakuseina puudumise tõttu bakteriofaage nendele ei fikseeru. Sferoplastid - on kerajad protoplastidele sarnased, võivad absorbeerida bakteriofaage. Neil on osa rakuseina säilinud. Tekivad nad peamiselt gramnegatiivsete bakterite mõjutamisel penitsilliiniga, aga ka faagide, ensüümide jt tegurite mõjul.
pipetiga. 8. Bakteriraku ehitus (sh G+ ja G- bakterite erinevus) Rakuseina ehitusest sõltuvalt jagatakse bakterid grampositiivseteks (G+) ja gramnegatiivseteks (G+). Värvimismeetodi võttis kasutusele teadlane H. C. J. Gram (1884. a). Selle meetodi puhul värvuvad grampositiivsed bakterid violetseteks, gramnegatiivsed bakterid annavad järelvärvimisel punase värvuse. 9. Bakterite morfoloogia (sh mikro-, strepto-, ja stafülokokid) Protoplastid - moodustuvad grampositiivsete mikro¬organismide rakuseina lahustumisel lüsosüümiga. Rakuseina puudumise tõttu bakteriofaage nendele ei fikseeru. Sferoplastid - on kerajad protoplastidele sarnased, võivad absorbeerida bakteriofaage. Neil on osa rakuseina säilinud. Tekivad nad peamiselt gramnegatiivsete bakterite mõjutamisel penitsilliiniga, aga ka faagide, ensüümide jt. tegurite mõjul. L-vormid (Listeri instituudi järgi) - moodustuvad mikroorganismide
2. G (+) bakterid - rakukest paks, homogeenne 3. G(-) bakterid - rakukest mitmekihiline, rakukestas välismembraan 4. Valgulise kestaga bakterid (osad arhed). 5. Pseudopeptidoglükaankest (osad arhed). 6. G(+) ja G(-) kesta vahepealsed vormid (Pectinatus, Deinococcus) Protoplast on rakk, millelt on eemaldatud rakukest, näiteks lüütiliste ensüümidega (lüsotsüüm). Lisaks lüsotsüümile lagundavad rakukesta ka endopeptidaasid ja amidaasid. Protoplast võtab kera kuju. Protoplastid hingavad, sünteesivad valku ja nukleiinhappeid. Aga nad ei suuda resünteesida rakukesta, reeglina ei poolduega adsorbeeri faage. Sfäroplast on osaliselt kahjustatud kestaga rakk. Neid leidub alati vanades kultuurides. Neid võib saada ka rakke kasvatades penitsilliini manulusel. Sfäroplastidele adsorbeeruvad faagid, nad poolduvad ja taastavad rakukesta, kui normaalsed tingimused taastuvad. 23. Peptiidoglükaani ehitus?
o Kesta struktuuri- ja tugikomponendiks on enamasti peptidoglükaan. ( glükopeptiid, mureiin ) annab rakukestale tugevuse ja kuju. Kui bakteriraku kesta kahjustada, siis muutuvad rakud kas protoplastideks või sfäroplastideks: Protoplast on rakk, millelt on eemaldatud rakukest, näiteks lüütiliste ensüümidega (lüsotsüüm). Lisaks lüsotsüümile lagundavad rakukesta ka endopeptidaasid ja amidaasid. Protoplast võtab kera kuju. Protoplastid hingavad, sünteesivad valku ja nukleiinhappeid. Aga nad ei suuda resünteesida rakukesta, reeglina nad ei pooldu ja neile ei kiinitu faagid. Sfäroplast on osaliselt kahjustatud kestaga rakk. Neid leidub alati vanades kultuurides. Neid võib saada ka rakke kasvatades penitsilliini manulusel. Sfäroplastidele kinnituvad faagid, nad poolduvad ja taastavad rakukesta, kui normaalsed tingimused taastuvad. Kuna mükoplasmadel rakukest puudub, on nende kuju muutlik (pleomorfism) ja nad on
rõngast. Rüü poolmete vööd paiknevad teineteise sees. Kaant läbivad poorid ja lõhed. Kaante struktuur on väga mitmekesine ning omab tähtsust süstemaatikas. Raku sees asetsevad protoplast ja vakuoolid ning üks tuum. Kromatofoorid on pruunika värvusega, kuna neis sisalduv klorofüll on maskeeritud karotinoidide ja diatomiiniga. Varuained ladestuvad õlitilkade, volutiini ja leukosiini näol. Vegetatiivne paljunemine toimub protoplasti mitootilise jagunemise teel. Seejärel protoplastid lahknevad ja moodustavad uuesti rüü sisemise poolme. Selliste jagunemiste seeria põhjustab emaraku sisemise poolme saanud isendite mõõtmete järjekindlat vähenemist. Vähenemisele teeb lõpu suguline paljunemine, mis antud juhul e vii isendite arvu suurenemisele, vaid nende normaalsete mõõtmete taastumisele. Suguline paljunemine on väga omapärane: vähenenud mõõtmetega isendid lähenevad teineteisele, heidavad rüü ära ja kattuvad limaga
Rüü poolmete vööd paiknevad teineteise sees. Kaant läbivad poorid ja lõhed. Kaante struktuur on väga mitmekesine ning omab tähtsust süstemaatikas. Raku sees asetsevad protoplast ja vakuoolid ning üks tuum. Kromatofoorid on pruunika värvusega, kuna neis sisalduv klorofüll on maskeeritud karotinoidide ja diatomiiniga. Varuained ladestuvad õlitilkade, volutiini ja leukosiini näol. Vegetatiivne paljunemine toimub protoplasti mitootilise jagunemise teel. Seejärel protoplastid lahknevad ja moodustavad uuesti rüü sisemise poolme. Selliste jagunemiste seeria põhjustab emaraku sisemise poolme saanud isendite mõõtmete järjekindlat vähenemist. Vähenemisele teeb lõpu suguline paljunemine, mis antud juhul e vii isendite arvu suurenemisele, vaid nende normaalsete mõõtmete taastumisele. Suguline paljunemine on väga omapärane: vähenenud mõõtmetega isendid lähenevad teineteisele, heidavad rüü ära ja kattuvad limaga. Iga rakk jaguneb
Rüü poolmete vööd paiknevad teineteise sees. Kaant läbivad poorid ja lõhed. Kaante struktuur on väga mitmekesine ning omab tähtsust süstemaatikas. Raku sees asetsevad protoplast ja vakuoolid ning üks tuum. Kromatofoorid on pruunika värvusega, kuna neis sisalduv klorofüll on maskeeritud karotinoidide ja diatomiiniga. Varuained ladestuvad õlitilkade, volutiini ja leukosiini näol. Vegetatiivne paljunemine toimub protoplasti mitootilise jagunemise teel. Seejärel protoplastid lahknevad ja moodustavad uuesti rüü sisemise poolme. Selliste jagunemiste seeria põhjustab emaraku sisemise poolme saanud isendite mõõtmete järjekindlat vähenemist. Vähenemisele teeb lõpu suguline paljunemine, mis antud juhul e vii isendite arvu suurenemisele, vaid nende normaalsete mõõtmete taastumisele. Suguline paljunemine on väga omapärane: vähenenud mõõtmetega isendid lähenevad teineteisele, heidavad rüü ära ja kattuvad limaga. Iga rakk jaguneb
E. coli transformatsiooni ajal hoitakse rakke 37 42 kraadi juures 0,5 3 minutit. Optimaalseks peetakse 42 kraadi ja 0,5 minutit. Temperatuurisokile järgneb rakkude hoidmine 2-5 minutit jääl ning kasvatamine rikkal söötmel kasvuks temperatuurioptimumi juures. Grampositiivsete bakterite korral vähendatakse rakukesta muralüütiliste ensüümidega või EDTA lisamisega transformatsioonipuhvirsse. Tekitatakse nn sfäro- või protoplastid elusad rakud, mille peptiidoglükaankiht on nõrgendatud nii, et tekivad sfäärilised rakud. G(+) bakterite puhul on oluline, et transformatsioonipuhver oleks isotooniline. Streptococcus faecium'i korral suurendab sfäroplasti teket 80 mM NaCl lisamine, Lactobacillus lactis'el saadakse sfäroplastid -amülaasi lisamisel. Mõnikord lisatakse G(+) bakterite söötmesse penitsilliini või glütsiini, mis samuti vähendavad peptiidoglükaanikihi tugevust.
annaabi.ee 
