jõudnud, tuleks alustada minevikust, aastasadade või isegi -tuhandete tagant. Suurima arengu on minu meelest läbi teinud energia saamise tehnika. Kiviajal oli ainsaks soojusallikaks päike, kuni õpiti kasutama tuld. Tule tundmaõppimisel hakati avastama, et tänu kõrgele kuumusele on lisaks toiduvalmistamisele võimalik sulatada ka erinevaid kivimeid, et valmistada tööriistu. Üheks selliseks oli pronks, mis on vase ja inglistina sulam. Pronkskirvestega oli parem raiuda puid ning valmistada elamuid, pronksist odaotsad muutsid küttimise efektiivsemaks. Siis õpiti valmistama ka rauda, mis edendas paljusid eluvaldkondi, sealhulgas kaubavahetust. Rauaajal õpiti kasutama ka tuule- ning vee- energiat, näiteks vilja jahvatamise juures veskid võisid töötada nii tuule kui ka vee abil. Inimeste maailmapildi laienemisega 18.sajandil hakati avastama ka teisi põlevaid maavarasid, mis pani aluse soojusenergia tõusule
kasvatada lambaid, veiseid, kitsi, sigu, hobuseid. Veised ja hobused olid tublisti väiksemad kui tänapäeval. Veised andsid vähe piima ja sedagi üksnes soojadel aastaaegadel. Hobuseid peeti lihaloomadena, kuid kasutati ka juba ratsudena. Elatuslisa andsid küttimine ja kalapüük. Teiseks tähtsamaks elatusalaks sai põlluharimine. Kuid põllulapid olid üsna väikesed ja maad hariti peamiselt kõblastega. Uut põldu saadi alepõletamisega. Pronkskirvestega oli parem raiuda metsa ja meisterdada elamuid. Hooned tehti ristkülikukujulised ja laoti palkidest. Matusekommetes, kivikalmed. Rauaaeg Varane rauaaeg Tegeleti kalapüügi, küttimise, koriluse, käsitöö, alepõllunduse ja kaubandusega. Asulad olid kindlustatud. Vanem rauaaeg Kindlustatud asulad ja linnused. Kvaliteetsed kirved, noad, vikatid, sirbid. Lisakse Varase rauaaja tegevusaladele tegeleti ka põlispõllundusega. Keskmine rauaaeg
leidus üksikuid kalleid pronkssirpegi. Lina kitkuti ja temast kooti hiljem linast riiet, millest valmistati rõivaid. Soojemal ajal oli linane riie kehale igati hea ning kerge kanda. Odra- ja nisuterad hõõrusid naised jahvekividega suurel kivialusel jahuks. Jahust valmistati putru ja karaskit. Toidulauale andsid tublisti lisa kalapüük ja küttimine. Kui koduloomad haigustesse surid ja vili ikaldus, saadi vähemalt veekogudest kalu ning laantest metsloomi. Olulisemaks muutus ehitustegevus. Pronkskirvestega oli parem raiuda metsa ja meisterdada elamuid. Hooned tehti ristkülikukujulised ja laoti palkidest. Palgid asetati rõhtsalt ja nende vahed täideti saviga. Püstkodasid kasutati mõnikord suveköökidena. Rannikualadel ja saartel hakati asulaid piirama paekividest laotud taraga ja palkidest kaitseseinadega. Tuntuim pronksiaja kindlustatud asula oli Asva asula Saaremaal, mis pärineb 8.6. sajandist e. Kr. Selle järgi nimetatakse ka kogu kultuuri Asva kultuuriks
Vanem pronksiaeg (1500 - 1100 aastat e.Kr.) Vanem pronksiaeg on arheoloogilises materjalis suhteliselt halvasti esindatud, kindlaid sellesse aega kuuluvaid kinnismuistiseid teatakse vähe. Vanemasse pronksiaega kuuluvad juhuleiud, nagu nn. hilised silmaga kivikirved ja kokku 12 pronkseset: odaots Muhust, sirp Kivisaarelt, arvatavasti ka rantkirved Äksist, Tahulast, Pähklast ja Raidsaarelt, õlgkirved Käeslast, Tõstamaalt, Karksist, Helmest ja Lellest ning õõskirves Järve- külast. Pronkskirvestega oli parem raiuda metsa ja meisterdada elamuid. Hooned tehti ristkülikukujulised ja laoti palkidest. Palgid asetati rõhtsalt ja nende vahed täideti saviga. Püstkodasid kasutati mõnikord suveköökidena. Rannikualadel ja saartel hakati asulaid piirama paekividest laotud taraga ja palkidest kaitseseinaga. Tuntuim pronksiaja kindlustatud asula oli Asva asula Saaremaal, mis pärineb 8.-. sajandist e.Kr. Eestlased olid sunnitud pronksi vahetama nahkade ning teravilja vastu
luusirpidega ja küllap leidus üksikuid kalleid pronkssirpegi. Lina kitkuti ja temast kooti hiljem linast riiet, millest valmistati rõivaid. Soojemal ajal oli linane riie kehale igati hea ning kerge kanda. Odra- ja nisuterad hõõrusid naised jahvekividega suurel kivialusel jahuks. Jahust valmistati putru ja karaskit. Toidulauale andsid tublisti lisa kalapüük ja küttimine. Kui koduloomad haigustesse surid ja vili ikaldus, saadi vähemalt veekodudest kalu ning laantest metsloomi. Pronkskirvestega oli parem raiuda metsa ja meisterdada elamuid. Hooned tehti ristkülikukujulised ja laoti palkidest. Palgid asetati rõhtsalt ja nende vahed täideti saviga. Püstkodasid kasutati mõnikord suveköökidena. Rannikualadel ja saartel hakati asulaid piirama paekividest laotud taraga ja palkidest kaitseseinadega. Tuntuim pronksiaja kindlustatud asula oli Asva asula Saaremaal, mis pärineb 8.6. sajandist e. Kr. Selle järgi nimetatakse ka kogu kultuuri Asva kultuuriks.
Eneoliitikum ehk vasekiviaeg - üleminek kiviajalt pronksiajale. Lähis-Idas: 6. - 4. at. e.m.a. Balkanil ja Lõuna-Euroopas: 5. - 3- at. e.m.a. Tripolje kultuur (Ukraina ja Moldaavia) - vasekultuur. Pronksiaeg (3600 (3200 Euroopas) - 600 e.m.a.) on kõrgtsivilisatsionide kujunemise algusaeg. Pronkskirvestega on puuderaiumis kiirus 3-5x kiirem. Tänu pronkskirvestele arenes laevaehitus. Pronksesemete näol tekkis ekvivalent kauplemiseks. Ötzi - vasekiviaegne mees Alpidest (elas ca 3200 e.m.a.). Ötzi uurimisgrupi juht oli Konrad Spindler. Ötzi asub tänapäeval Bolzano muuseumis. Stonehenge - põhiosa ehitatud pronksiajal. Esialgsed ehitised rajati sinna juba 3 a.t. e.m.a. 2200 e.m.a
haaras enda alla suure osa Euroopa. Algselt nimetati seda ka sõjakirveste kultuuriks, sest tehti ilusaid lihvitud kirvaid. Nimetatakse ka venekirveks. Savinõusid kaunistati nöörivajutustega. Enne põletamist seoti nõule nöör ümber ja siis põletati ära. Nõud olid nuud väiksemad ja lameda põhjaga. Venekirve selja peal ja esiküljel on selge rant. Randil pole iseenesest vajadust, kuid see võis olla olulise tähendusega nt selle kirve esimesed valmistajad olid kokku puutunud pronkskirvestega (pronkskirveid valati kahes vormis, nii et vahele jäi rant). Taheti ka häid kirveid teha ja arvati, et väline vorm on kõige olulisem. Kesk - Euroopas olid sel ajal juba esimesed vaskesemed olemas. Selgelt tegelesid maaharimise ja karjakasvatusega Põhja - Euroopas just nöörkeraamika kultuuri esindajad. See kultuur on tuntud matusepaikade järgi. Matusepaigad on asulatest väljaspool, viidi läbi erilisi kombeid. Surnu on pandud hauda külili ja kägeras, vaheliti käed
annaabi.ee 
