• töö vormistus, liigenduse sobivus, keeleline korrektsus, viitamise õigsus, kasutatud allikaloendi täpsus, töö terviklikkus ja lõpetatus, töö tehnilise vormistuse vastavus õppeasutuses kehtivale kirjalike tööde juhendile; • töö praktiline väärtus uurimistulemuste rakendamisvaldkond ja võimalikud rakendamisviisid; • esiletõstmist väärivad momendid, tulenevalt töö sisust sõnastab need retsensent, arvestades teema aktuaalsust, metoodika originaalsust, probleemiasetuse uudsust, empiirilise materjali mahtu ja sisukust, katsetulemuste tähtsust jms.; • retsensendi põhiküsimused töö koostajale lisaks retsensiooni eelnevates osades antud hinnangutele ja tehtud märkustele esitab retsensent mõned tööst johtuvad põhiküsimused, mis moodustavad kaitsmisväitluse telje; • hinnang, retsensent sõnastab lõpphinnangu vastavalt lõputöö vastavusele eelpool toodud nõuetele. Retsensent ei hinda lõputööd hindeliselt. Oponeeringu koostamine ja esitamine
Zenoni Kuulsad apooriad: Achilleus ja kilpkonn: kuidas ta kilpkonna kätte saab? Selleks, et läbida vahemaa, tuleb tal läbida esmalt pool, siis sellest poolest pool jne., lõpmatuseni. Järelikult liikumine võimatu. Lendav nool: kuidas nool lendab vibult märklauani? Kui lahutaksime noole lennu lühimateks hetkedeks, siis mingil hetkel seisab nool alati kuskil punktis paigal. Kuid kuidas saab liikumine olla paigalseisude summa? 5. Sokratese pööre: see viitab probleemiasetuse muutusele ning olulisusele. Pööre seisneb üleminekus loodusfilosoofialt inimliku teadmise küsimuse juurde. Eristamaks ennast sofistidest ei võta ta õpetamise eest tasu. Oli ka eraelus askeetlik. Kõndis Ateena tänavail ja kõnetas inimesi, et nendega filosofeerida, ajapikku koguski pooldajaskonna. Ma tean, et ma midagi ei tea. 6. Üldmõistete sisuks on asjade olemus, seda nimetas Platon ideeks (idea). Platoni vastus metafüüsika põhiküsimusele: olev tervenisti on idee
Nii näiteks esinesid keskaja moraliteedes Voorus, Karskus. o Tüüp - üheplaaniline tegelane, kes representeerib (esindab, kehastab) mingite sotsiaalsete ja/või psühholoogiliste tunnuste kogumit Teatritraditsiooniga seoses kõneldakse teatraalsest maskist ja ampluaast - need on tüübiga ligidalt seotud mõisted. Sageli esindab tüüptegelane mõnd sotsiaalset kihti või gruppi, eriti poliitiliselt aktsentueeritud probleemiasetuse korral. o Karakter - individualiseeritud, sisemiselt järjepidev ja isikupäraste joontega tegelane. Karakteri loomuomadustest järgnevad tema kõlbelised valikud ja teod; karakter on mingeis piires ise oma saatuse looja. Karakter vajab mitmest küljest eksponeerimist (biograafia, temperament, väärtushoiakud, kõlbelised omadused jms.), mistõttu neid tuleb rohkem ette kesksete tegelaste hulgas. o Harva on näidendi tegelaskond tüübi- või karakteriühtne
Logose kohta ütleb Herakleitos: kui inimesed kuulavad kõnet, sarananevad nad kogenematutele ja kogevad kõnet nii nagu seda esitatakse vastavalt oma loomusele. Ülejäänute eest on see varjatud ja unustuses (nagu magadeski). Ka lausus Herakleitos, et ,,loodus/loomus armastab varjuda" ja ,,et nähtamatu harmoonia nähtavast vägevam". 6. Sokratese tunnetusteoreetiline pööre, tema mõtlemise meetod, Sokratese erinevus sofistidest. Sokratese pööre: see viitab probleemiasetuse muutusele ning olulisusele. Pööre seisneb üleminekus loodusfilosoofialt inimliku teadmise küsimuse juurde. Pärast Sokratestst ei saa enam rääkida kosmose korrast, puudutamata aspekti, kuidas me seda tunnetame. Sokrates (469-399) vastandas ennast sofistidele (kuigi kaasajal seda ei pandud tähele). Sofistidest filosoofid õpetasid eelkõige vaidluskunsti, mida läks vaja rahvakoosolekul esinemiseks. Seega juba ametist sõltuvalt ei otsinud nad viimset tõde, vaid õpetasid, kuidas
ammendamatu varamu. Teatritraditsiooniga seoses kõneldakse teatraalsest maskist ja ampluaast - need on tüübiga ligidalt seotud mõisted (vt. Théâtre. Modes d'approche 1980:182). Teatriajaloolised tüübid (maskid) on näiteks antiikkomöödiast pärinev miles gloriosus (hooplev sõdur), commedia dell' arte Arlekiin ja Pierrot, klassitsistliku komöödia teener jne. Sageli esindab tüüptegelane mõnd sotsiaalset kihti või gruppi, eriti poliitiliselt aktsentueeritud probleemiasetuse korral (näiteks eesti sõjajärgse draama (A. Jakobson, J. Semper jt.) kulakud-keskmikud-kehvikud, keda paraku küll karakteritena välja pakuti). Mask Karakter on individualiseeritud, sisemiselt järjepidev ja isikupäraste joontega tegelane. Üldise ja paljudele ühise üle prevaleerib indiviidile eriomane. Karakteri loomuomadustest järgnevad tema kõlbelised valikud ja teod; karakter on mingeis piires ise oma saatuse looja.
Mässaja ei taha muuta maailma. Mässaja on võimeline suveräänsuseks. Välja astumiseks ringist. Kulutamise akt on puhas luksus, inimesed kulutavad midagi, mida nad pole ise teeninud – aristrokraadi loogika. Pole ise ära teeninud. Käitud mõistuse vastaselt, austus pole tähtis, välja teenimine pole tähtis. Kulutuse loogika on teistsugune. Bataille mõtteviisi taga on euroopa aristrokraatia tõus ja langus. Euroopa kirjandus 19 sai – Balzac tegeles huvitava probleemiasetuse kahe maailmaga – aristrokraatia, mis on hävimas ja kodanlase – kes on tõusmas. Suveräänsuse vastand, mida esindab kodanlane on orjameelsus – produktiivsus, tootlikus mis võrdub orjameelsusega. Suveräänsust on liiga vähe tema arust. 20.saj seda probleemi märgati ka teiste poolt. Rokkstaaride kujud seda aristrokraadi või suverääni kuju viisid edasi. See on ka kulutamisega seotud. Hävitustööd. Nt hotellide segipeksmine. Ekstaasi akt on popkultuuri sisse kirjutatud.
annaabi.ee 
