12. sajandil tehti kilbid kolmnurksed ja pisut ümaramad. 13. sajandil muudeti kilbi ülemine osa sirgeks. Pikkuselt ulatus alati kilbi alumine ots üle põlvede, et kaitsta löökide eest, mida üritati anda põlvedesse. Kiiver Kiiver on kaitseotstarbeline peakate, mis on olnud läbiaegade olulisel kohal kaitse- relvastuses, kuna peahaav võib otsekoheselt sõdalise surmata. Lisaks sõjalisele eesmärgile olid kiivrid ka staatuse näitajad. Kiivritest olid levinud mitmed vormid: pottkiiver, koerakoonkiiver ja sõjakübar, ka lihtne rõngaskapuuts ja kask. Tihti oli sõjameestel kiivri asemel lihtne rõngaskapuuts, mis oli hea kerge, kuid loomulikult pakkus ka vähem kaitset. Pottkiiver oli olemas juba 1240. aastal. See sarnanes potile tal olid kaks kitsast silmapilu ja õhuaugud. Kiiver ise oli suhteliselt umbne. Koerakoonkiiver kujunes välja 14. sajandi lõpul. Algul sel kiivril puudus näokaitse, kuid metall katiis kukalt ja pea külgi.
ka üle õla rihmaga seotud. Paljudel kilpidel oli ülemises servas väljalõige, et rünnakul oda sellele toetada. Kilbi väiksemaks muutumine on tihedas seoses turvise paremaks muutumisega Jalameeste kilbid muutusid seevastu aga suuremateks, eriti vibu- ja ammuküttide omad. Tihti olid need üle meetri kõrged, valmistatud nahaga kaetud puust ning nende taha oli võimalik kinnitada pulk ja see maha toetada, mis hoidis kilpi püsti. Kiivrid Kiivritest olid levinud mitmed vormid: pottkiiver, koerakoonkiiver ja sõjakübar, ka lihtne rõngaskapuuts ja kask, kuid kõiki neid on säilinud väga vähe. Peale sõjalise eesmärgi olid kiivrid ka staatuse näitajad. Kiivrite all kanti samuti polsterdatud mütsikest, et lööke pehmendada. Pottkiiver oli olemas juba 1240. aasta paiku. Pottkiiver sarnanes potile: tal olid kaks kitsast silmapilu ja õhuaugud, kuna ta muidu oli väga umbne. Koerakoonkiiver kujunes välja alles 14. sajandi lõpus - esialgu ilma visiirita kiivrid, millel
Rusikakilp oli väike, levis vehklejate ja kahevõitlejate kasutuses. Raudrüüde täienedes vähenes kilbi osatähtsus ja hiljem kaob kasutuselt. Kiiver. Laastkiiver koosneb erinevatest osadest, laastud ja ring võivad olla pronksist ning vahemik on raudplaatidest või ka vastupidi. Viikingikiiver on koonusekujuline, ninakaitsega; on ka näokaitsega kiiver, kus on silmaavad; kolm erinevat põhikuju: ümar ja ninakaitsega, kiivri peaosa on lame, servad kaarduvad kiivril väljapoole. Pottkiiver meenutas potti, auke oli vähe ning võis tekkida õhupuudus. Beckenhaube / Basineti ninakaitset sai tõsta ja langetada, kiivri serva külge kinnitatud rõngastest tehtud rippuv kaelakaitse, mask kinnitub ühe koha pealt otsmiku külge. Raudkübarat kasutasid jalaväelased, laia äärega, mis kaitses ülevalt tulevate laskekehade eest. Saller ette tekkinud vaateava, istub peas suhteliselt sügavalt, tagaosa küllaltki pikk ja kaitseb kaela hästi.
Kiivrid olid esimesed osad, mis tehti täielikult raudplaatidest. Paljudes Euroopa osades oli esimeseks kiivritüübiks kooniline ehk normanni kiiver. Seda täiendati kaitseks mõõgahoopide eest nasaali ehk ninaturvisega. XII sajandi lõpuks oli oli paljudel kiivritel juba näoturvis. Mõne aja pärast oli kaetud terve pea, kus olid ainult silmapilud ja hingamisaugud. Selle all oli polsterdatud müts, mis kaitses põrutuste eest. Pottkiiver oli umbne ja palav ning see takistas kuulmist. XIV sajandil pidasid paljud rüütlid seda juba liialt häirivaks ning vahetasid selle välja kergemate kiivri liikide vastu. Rüütel üksinda ei saanud soomusrüüd selga, teda abistasid mitu skvaierit. Rõivastamist alustati jalgadest ülespoole. Kahe skvaieri abiga võis terve varustuse selga saada kümne kuni viieteist minutiga. Rüütellikkus Tänapäeval mõistetakse rüütellikkuse all omakasupüüdmatut, kõrgelt eetilist
XV saj., kui oli tekkinud juba klassikaline täisraudrüü, ei kasutatud neid hoopiski või olid nad rohkem ilu- ja uhkuse asjadeks. Jalameeste kilbid muutusid seevastu aga suuremateks, eriti vibu- ja ammuküttide omad. Tihti olid need üle meetri kõrged, valmistatud nahaga kaetud puust ning nende taha oli võimalik kinnitada pulk ja see maha toetada, mis hoidis kilpi püsti. Siis oli sealt tagant hea vastast lasta ja rahulikult relva laadida.Kiivritest olid levinud mitmed erivormid: pottkiiver, koerakoonkiiver ja sõjakübar, ka lihtne rõngaskapuuts, bedienkaube ja kask. Kirjeldatud relvade rohkus näitab selgelt, et rüütlil oli tõepoolest vaja relvakandjat. Et erinevad relvad olid kasulikumad erinevate kaitserüüde vastu, siis pidi rüütel tõenäoliselt relvi ka vahetama: korraga lahingus kanda kilpi, oda, mõõka, kirvest, nuia, jne. See oli äärmiselt vajalik. Lahingus on aga väga oluline olla liikuv ja ilma üleliigsete asjadeta.
järjekorras. Et lõvi esitati vappidel peamiselt kahel kujul, eristati neid mõistetega lõvi ja leopard. Lõvi kujutati tagajalgadel tõusnuna ründavas asendis, leopard oli sammuv ja vaatajale otsavaatav lõvi. (ibid, lk 10) Elavaid vappe kujutati vapiraamatutes nn gooti stiilis. Kilp oli lihtne ja alt teravnev, millega see meenutas 180 kraadi pööratud gooti akent. Sageli paigutati kilp kaldu, vasakpoolset ülanurka varjas pottkiiver, mida kaunistasid puidust või nahast valmistatud zimir. Kuningate vappi eraldasid teistest kiivriehisele lisatud kroon. (ibid, lk 10) Joonis 4 Wilhelm Bock'i vapp (Allikas: Eesti Mõisakoolide Ühendus 2011) Gooti stiililt renessansi stiilile ülemineku ajaks vapikunstis võib lugeda 16. sajandi esimest poolt. Vapikilp sai keerukama kuju, kiiver stiliseeriti kunstiliselt ning sai elegantsema vormi, kui see oli gooti stiilis. 16
annaabi.ee 
