muutusid need paikseteks. Sesoonsete külade asemel aastaringsed külad. Mesoliitikumis kasutati maahaudasid: hauad kaevati maa sisse. Matusepaiku pole Eestist leitud, kuid Lätist on leitud suur kalmistu. Laip on maetud selili, väljasirutatud asendis. On leitud ka hauapanuseid tööriistu ja ehisripatseid. Hauad asulatest kaugemal. 5000 eKr arvatakse olevat savinõude ilmumise algusaastad. Need on koonusekujulised ja rohmakad kuna potiketra polnud ning need tehti käsitsi. Materjalilt olid rohkem savisegust kui puhtast savist. Ornamentikat nende juures eriti ei kasutatud. Nende väärtust näitab aga see, et nende külgedelt on leitud auke ja arheoloogid oletavad, et kui need katki hakkasid minema, üritati neid parandada. Neoliitikumi ja mesoliitikumi üleminekut arvestatigi meil varem savinõude ilmumise järgi, kuid Põhjamaades tehakse seda üleminekuga viljelevale majandusele. Eesti otsustas ühtlustuda
Enne seda toitus inimene saagist, mida ta metsast (paljalt) jahtis. Noorema kiviaja algust seostatakse põlluharimise ja loomakasvatusega. Tekkis tööjaotus (aju hakkas kasvama) ning võimalus kõrgkultuuri tekkeks (kuid sinnani oli veel palju- palju aega). Ornamendid olid looduskauged, hakati kasutama ornamenti, mida seostati usuga vaimudesse ja maagiasse. Alles hiljem on ornamendile lisandunud kaunistav funktsioon. On säilinud ka keraamikat. Umbes 4000 aastat e. Kr. hakati kasutama potiketra. Metalli kasutuselevõtuga algas rauaaeg. Sellest ajast pärinevad esimesed kiviarhitektuuri näited, usulised mälestus märgid. Megaliitline ehitis on Stonehenge, mis on kromlehh ( palju ja ringikujuliselt). Menhir on üks suur püstiasendis kivi. Dolmen on kaks vertikaalset kivi, mille peal asub horisontaalselt kolmas ().
Tihti väljendasid need keerukaid maailmatõlgendusi ja uskumusi, neile omistati võime kaitsta esemeid või nende omanikke. põletatud Savi kasutamine Ürgaegsete põlluharijate maskid ja ornamentika, mis olid valmistatud vähem püsivast materjalist, pole meieni säilinud. Kõige rohkem on säilinud nende valmistatud põletatud savist esemeid. Esialgu vooliti neid kätega, aga alates IV aastatuhandest eKr hakati kasutama potiketra, mis andis anumatele korrapärasema vormi. Megaliitilised ehitised Neoliitilistest küladest on säilinud jälgi eriti siis, kui majad olid savist või kivist. Enamasti pakuvad neoliitiliste ehitiste jäljed siiski rohkem huvi arheoloogidele kui kunstiajaloolastele, sest viimastele olulisi visuaalseid kujundeid on vähe säilinud. Erandiks on nn. megaliitilised ehitised (kreeka keeles mega+lithos tähendab `suur
Kõrvaloleval pildil on värvitud matmisanumad Harappast, kaks suuremat on leitud ühest kohast ja esindavad ühte ajastut, väiksemad on pärit veel varasemast ajastust. Kõik anumad on põletatud savist. Suur piklik anum on 62,8 cm kõrgune ja 32,4 cm diameetriga. Mustrid on mustaga punase peale maalitud. Suur ümar anum asetses samas matmispaigas kus eelminegi, ainult maetu pea juures. Anum on tehtud mitmes osas, kuid siiski kasutades potiketra (mõõtmed: 44,4 cm kõrgune, maksimaalne diameeter 43,8 cm). Potil on ka kaas (mõõtmed: 6,6 cm kõrge ja 22,5 cm diameetriga), mis on sammuti kedral tehtud ning seejärel on sellele nupp kinnitatud. Mõlemal anumal oli ringikujuline alus (keraanuma aluse mõõtmed: 12 cm kõrgune ja 20,2 cm diameetriga), et anum püsti seisaks. www.harappa.com/indus/69.html Terava põhjaga peekrid. See terav osa tuleb potikedra kasutamisest ning
Kalapüüki oli suht vähe, toimus eeskätt sisevetel (rannik üsna asustamata). Küttimine ka teisejärguline. Eriti Lõuna-Eestis levinud metsmesindus, tarud olid metsas, inimestel koht teada. Mesi oli ainus magus. Käsitöö tehti suuresti kodus, üksikutel aladel olid kujunenud eraldi käsitöölised: sepad (nõudis eraldi oskusi, valmistasid tööriistu ja relvi, pronksi-/hõbedasepad valmistasid ehteid), pottsepad (11.saj hakati Eestis kasutama potiketra, selle kasutamine nõudis ka rohkem oskusi. Olid kujunenud välja ka varalinnalised asulad eeskätt kaubateede ristumiskohtades, seal elas ka käsitöölisi. Osades kujunesid välja linnad (Tartu, Viljandi), osadest ei kujunenud (Otepää, Lihula, Varbola). Linnu olemas polnud siis! Eestit läbis kaubatee, mis ühedas Lääne-Euroopat Venemaaga. Venemaal oli kaks keskust, Pihkva ja Novgorod. Lääne poolt said sageli alguse Ojamaalt e Gotlandilt. Läänest itta liikus
Nende loomine näitab kujutlusvõimet ja materjalide töötlemise oskust. Ornament tähendab kaunistamist. Ornament koosneb tavaliselt korduvatest elementidest. Need võivad väljendada looduse vorme, aga olla ka mittekujutavad nt. Geomeetrilised. Loodusrahvad kastuasid ormanente elamutes, tarbeesemetel, või tätoveeringutena. Ürgne ornameetika ja maskid pole meieni säilinud, kõige rohkem on säilinud põletatud savist esemeid. Alates IV aastatuhandest e.Kr hakati kasutama potiketra, mis andis anumale korrapärase vormi. Megaliitilised ehitised tähendavad kreeka keeles suurt kivi. Neid leidub Loode-Euroopas, Prantsusmaal ja Lõuna-Inglismaal. Need polnud hooned, vaid usulised monumendid. Kuulsaim on Stonehenge'is kromlehh Inglismaal. Kromlehh koosneb ringikujuliselt paigutatud, inimestest kõrgematest püstistest kiviplokkidest, millele on paarikaupa kolmas plokk peale tõstetud. Need ehitised arvestavad taevakehade liikumist, nt üks suund on
valmimise ajal üle. Lisaks niisutussüteemidele oli vajada siis kaitsetamme. Algas ulatuslik põlluharimine. See süsteem andis suuremat saaki kui VP ala.'l Tehnoloogia areng: 5000 e.m.a metallikasutus, aga mitte veel pronksiaeg. 4000 e.m.a tõendid meresõidust (esimene Eridu linnast), leitud paadikujutis mastikohaga. Suuremaid paate ei tea, kas oli. Sumerid leiutasid ratta, rattakujutised 4000 e.m.a. Selle aastatuhande keskel kasutati potiketra ja lõpupoole on märke ka mujal kasutamisest. Sai alguse ka külvipõllundus. See tõi kaasa 5 at suurte asulate tekke, kus olid ka kesksed suured hooned. Eridu on olulisemaid sumeri linnriike. Seal oli keskne Enki tempel, u 4000 e.m.a. Astmiktempel ilmselt, aga leitud vaid vundament. Samal aastal kerkis ka Uruk. Sellest kujunes 3500 suuur linn ja aina kasvas 500 aastat. Kihistusi palju. Elanikkond ulatus hinnanguliselt oma hiilgeaegatel kümnetesse tuhandetesse. Selle keskmes oli
Need algelised tööriistad olid kasutusel kõige pikemat aega. Potikeder on keraamiliste esemete käsitsi treimiseks kasutatav tööpink.Esimene primitiivne potikeder võeti kasutusele Mesopotaamias umbes 3500 aastat eKr. Algselt valmistati potikeder puidust. Mesopotaamia aladel, kus puit oli väga kallihinnaline ja raskesti hangitav, hakati 3000 aastat eKr treikettaid valmistama bituumenikihiga kaetud savist. Hilisemalt levisid ka kivist valmistatud treikettad. Mesopotaamias kasutatud potiketra aeti ringi käsitsi. Jalaga ringi aetav potikeder leiutati Egiptuses 2000 aastat eKr. Kreeta-Mükeene keraamikud võtsid potikedra kasutusele umbes 15. sajandil eKr. Tänapäeval töötavad paljud potikedrad elektril aga endiselt on laialdaselt levinud ka jalaga ringi aetavad potikedrad. Preester on vaimulik, kes on kindla korra järgi ametisse pühitsetud ja kellel on õigus riituste läbiviimiseks. Laiemas tähenduses on preester kindla rituaali täitja, kes kuulub suuremasse organisatsiooni
annaabi.ee 
