Maagilisele realismile kirjanduses loetakse omaseks järgnevaid tunnuseid: · Sündmustik antakse edasi "Teise" vaatenurgast. · Teksti dekodeerimine on keerukas · Sündmused toimuvad suhteliselt spetsiifilises ajaloolises, geograafilises ja kultuurilises kontekstis · Reaalsust esitatakse inimese maailmakogemuse kaudu · Kasutatakse fantastilisi elemente nagu unenäod ja kujutlused · Narratiivi poststrukturalistlik edasiandmine · Seletamatud, maagilised ja ebatavalised sündmused mängivad olulist rolli. Pirandello Kujurtas lihtrahva elu naturalismilähedases stiilis . Tema teosetes on kesksel kohal oleva ja näiva , reaalsuse ja mängu , oma näo ja maski keerukad suhted .Illusiooni ja reaalsuse vahel pole selget piiri, nad segunevad ning vahetuvad kohati .Tema teostes leidub teravaid situatseoone ning ka kriminaalseid olukordi , samuti esineb ka psühholoogiline pinevus
Sachlichkeit) teoste kirjeldamiseks. Maagilisele realismile kirjanduses loetakse omaseks Sündmustikjärgnevaid tunnuseid: antakse edasi “Teise” vaatenurgast Teksti dekodeerimine on keerukas Sündmused toimuvad suhteliselt spetsiifilises ajaloolises, geograafilises ja kultuurilises kontekstis Reaalsust esitatakse inimese maailmakogemuse kaudu Kasutatakse fantastilisi elemente nagu unenäod ja kujutlused Narratiivi poststrukturalistlik edasiandmine Seletamatud, maagilised ja ebatavalised sündmused mängivad olulist rolli. Rob Gonsalves (1959) “White Blanket” “Tree House in Autumn” Postmodernis m Postmodernism on kirjanduslik ja kunstiline vool ning arhitektuurisuund. Üldisemalt võib postmodernismi pidada globaalseks kultuuriliseks hoiakuks, mis järgneb (ladina keeles post) modernismi hoiakule edenemise mõttes või lihtsalt ajalises tähenduses.
alati koosolekuga, millest võtavad osa kõik ellujäänud tegelased). LK.106 110 c) Poststrukturalism- (mõiste ,, binaarne opositsioon"- hea vastandub kurjale vaim- keha : üks vastandub teisele ; Nt. kristlik ideoloogia tagandab keha, vaim: piitsutamine, häbistamine ja alandamine on esile tõstetud.) Tekib 1970.aastatel Prantsusmaal( J. Derrida, R. Barthes, J. Lacan, M. Focault, P.de Man) Poststrukturalistlik liikumine lõhub binaarse opositsiooni, iseloomulik on binaarsete opositsioonide kriitika: keeles ei ole fikseeritud tähendusi, keel on olemuselt metafoorne ja mitmetähenduslik. Kuidas üks või teine ideoloogia ilmneb tekstis ja ühendab erinevad vastuolud temaatiliselt ühtseks? Millised on tekstides olevad vastuolud ? LK. 110 135? d) feministlik kriitika- analüüsi puhul on keskne naisega seonduva analüüsimine
kõige ebavõrdsem, st kõik kirjandusteosed on loodud mehelikust seisukohast. Mis hoiab seda binaarset struktuuri üleval? mehe materiaalsed/psüühilised eelised, teisalt moodustis hirmust, ihast, materiaalsest sõltuvusest naise vaatenurgast. = uurimise objekt. 4) Mis on disseminatsioon? Tähenduslike osade laialijagunemine. Peaks lõhkuma kõik, mida Lacan nimetas sümboolseks korraks. 5) Mis on risomaatiline mõtlemine? Mõiste pärineb botaanikast. Taime juurestik = poststrukturalistlik teadvuse organiseerimise ja maailma kirjeldamise mudel. Asendab vana ja hierarhilise, nn puu-struktuuri. Kõik diktatuurid on üles ehitatud puu-struktuuri järgi, tänapäeva ühiskond sarnaneb pigem risoomiga. Risoom omavahel põimuvate harude süsteem, mis ei allu traditsioonilisele korraldusele; ei lahustu binaarseteks opositsioonideks risoomi võib suvalisel kohal katkestada, ent teisi harusid pidi vohab ta ikka edasi ühtsus paljususes
seostuvad oma prantsuse esiisadega. • Poststrukturalistid ei usu ega usalda keelt, mis esindab üht pealesurutud tähendusvõimalust. Ei keskenduta tekstide tähenduse tuvastamisele, vaid sellele, kuidas on tekst pandud tähendama seda, mida ta tähendab. • Derrida: Dekonstruktsiooni võib pidada poststrukturalistliku kriitika alguspunktiks. Derrida poststrukturalistlik seisukoht väljendub binaarsete opositsioonide kriitikas. Inimmõistusel on kalduvus defineerida objekte vastanduste kaudu (pimedus välistab valguse). Derrida arvated tuli uuendada mõistet „erinevus“. • M. Foucalt: Ta mõtete tuumas on võimu analüüs. Võim kui suhtevõrgustik, mis muutub vastavalt ajastule. Diskursuse all peetakse silmas tegelikkust kirjeldavat ja loovat keelekasutust. Diskursioon
suhtes. - Stiil ja tonaalsus. Strukturalistide kirjutistest eristab emotsionaalsus, esseistlikkus, keelemängud. - Suhtumine keelesse. Kogu teadmiste valdkond on tekstuaalne. Rõhutatakse keele mitmetähenduslikkust, tähenduste suhtelisust ja voolavust. 74. Kuidas on seotud poststrukturalism ja postmodernism (postmodernsus)? - Poststrukturalism kui postmodernse maailmanägemise teoreetiline väljendus. Teooria ja praktika sulandumine. Nii postmodernistlik kunst kui ka poststrukturalistlik mõtlemine toob nähtavale vastuolusid selles, mis esmapilgul näib terviklik ja ühtne. 75. Mis on suured narratiivid Lyotard´i teoorias? Tooge näiteid. 76. (Mõtlemiseks: kas Eesti vajab suurt narratiivi?) 77. Avage Derrida mõiste erinewus tähendus. 78. Kuidas dekonstrueerida binaarseid opositsioone? Proovige üht opositsiooni dekonstrueerida. 79. Iseloomustage dekonstruktiivset lugemisviisi. Mille poolest see erineb
ja valge). Hea avaldatakse halva kaudu, müütidel on oskus vastandpaaride kaudu maailma seletada. Binaarsed opositsioonid: mees ja naine, must ja valge, halb ja hea jne. Erinevuse kaudu omandatakse tähendus. Levi-Strausse'i järeldus: müüdid on täis binaarseid opositsioone ja nende vastandpaaride kaudu selgitavad müüdid maailma. Popkultuur peaks toimima müüdina. Poststrukturalism jätkas strukturalismi ja ületas seda. Poststrukturalistlik kriitik peab kasutama mitmeid perspektiive tagamaks mitmenäolise analüüsi, ka siis, kui need perspektiivid omavahel vastuollu satuvad. Barthes "Mütoloogiad": jaotub kaheks, esimeses efektsed esseed, mis räägivad kultuuris esiletulevatest üksikjuhtumitest. Point: kõike saab käsitleda kultuuritekstina. Uurib, kuidas tekstid toimivad ideoloogiliselt. Mitte lihtsalt seda, et tekstid moodustaks mingi mudeli, mis midagi tähendab, vaid et nad pannakse meile midagi tähendama. Tekst
ja koodid, sotsiolektid. Tekst on põimimine, aga samas terviku katkestamine. Tekst on mõtlemine, assotsiatsioonivoog. Tekst dekonstrueerib teost (kui struktureeritud tervikut). Tekst desorganiseerib teost, see võime ja omadus on tekstis immanentselt olemas. Tekst on ala, kus kehtib polüloogi võim, vabaduse ja determineerimatuse tsoon. Need on tööd, milles toimub strukturalismist eemaldumine; teose uurimine on strukturalistlik, teksti uurimine - poststrukturalistlik. Barthes moodustab sõna tekst-nauding, see on “õnnelik paabel”, keelte segunemine, kus valitseb juhuslikkuse printsiip. Tekst ihaldab, võrgutab lugejat, peibutab teda fetišina. Autor pole oluline, autor on surnud. Barthes`i käsitlusel on lähedust Lacani psühhoanalüüsiga Lacanil seondub iha imaginaarsuse mõistega, see on soov maailmaga ühte sulada ja samas olla iha objektiks. Lacaniga on seotud ka mõiste ‘sümboolne’. Lacanil seostub ‘sümboolne’ alateadvusega
annaabi.ee 
